Peter Parkers Rock 'n' Roll Club - Syntiset

[Charlotte Lilou Giustino]

Neiu kehitas õlgu."Minu meelest mõnikord on täitsa mõnus kuulata. Aga noh, eks see maitse asi ole."Charlotte jalg hakkas iseenesest uue laulu ajal rütmi lööma ning ta nägu kiskus muigele. Ta polnud kunagi moshimise fänn olnud, sest seal võis saada päris hulle sinikaid, kuid neid lava ees tantsivaid fänne oli täitsa lahe vaadata. Siit kaugelt muusikat nautida istus talle väga hästi. Ta heitis ühe pilgu noorukile ja imestas omaette, et mis stiil talle siis peale läheb. Kuid hetkel ei viitsinud tüdruk seda uurida, nii et ta pühendas oma tähelepanu jällegi lavale.

[Sebastian Quinton]

Sebastian oli ka otsustanud end kontserdile kohale vedada. Talle küll ei meeldinud selline muusika väga, kuid mõni laul oli tegelikult isegi päris hea. Ta muigas kergelt, kui keldri uksest sisse astus ning siis kostus tema kõrvu juba üsna kõva bass ja tuttav meloodia. Ta kergitas kulme ja viis pilgu otsivalt ringi ekslema kuni ta silmas kedagi, keda ta näha tahtis. Või õigemini kahte. Kat rääkis Hufflepuffi koolivanemaga ning Samara istus baarileti juures ja tundus olevat pahas või vähemalt kurvas tujus.

Esialgu otsustas Seb Kat'i tervitada. Ta sammus lõbusa muigega nende kahe juurde, tervitas koolivanemat ning surus enda huuled siis hetkeks Kat'i põsele. See oli justkui tervituse asemel. Kuid Sebastian ainult selle põsemusiga ei piirdunud, ta tervitas veel ka näitsikut viisakalt. "Näed kena välja.. Vabandage mind nüüd mõneks ajaks," sosistas ta esimese lausepoole Kat'le kõrva ning teise lause ütles ta neile mõlemale, pöörates end siis baarileti suunas.

Ei läinud kaua, kui Sebastian juba Samara kõrval istet võttis ja teda mureliku pilguga silmitses. "Masendus?" päris ta, kui oli veidi neiu kõrva poole kummardunud ning seejärel tagasi tõmbunud. Ta tellis endale klaasitäie vee ja asetas siis küünarnuki baariletile, olles näoga Sam'i poole.

[Kat Lust]

Kui Ferdinand midagi ei öelnud, jäi Kat taas bändi vaatlema. Talle meeldis uus lugu, mida nad esitasid. Ta oli seda varemgi raadiotest kuulnud. Ka underground bändid jõudsid vahel nii kaugele. Vaikselt ümises ta isegi salme kaasa, kuid refrääni ajal paotas ta veidike oma suud, lauldes vaikselt kaasa. Ta poleks kunagi oma häält kiitma hakanud, kui ta poleks olnud mugukoolis kooris, kus teda koheselt esimesse häälde paigutati. Samuti oli tal õnnestunud ennast esimesse ritta tembeldada ning solistiks koolibändis hakata. Kuid see kõik oli minevik. Enam Kat ei laulnud.

Järsku ta võpatas, kui nägi kedagi tema juurde tulemas ning kohe järgmisel hetkel tundis ta sooje huuli oma põse vastas. Üllatunult pööras ta oma silmad Sebastianile, keda ta jahmunult mõni hetk vaatas, kuid siis ilmus ta näole naeratus. Ta pole selliste soojade tervituste osaliseks kuigi palju kordi saanud, seega lõid ta põsed veidike õhetama. Samas muutis kompliment tema naeratuse laiemaks, kuid ta ei öelnud midagi, vaid lihtsalt noogutas, kui Sebastian ennast välja vabandas.

Neidis jälgis, kuhu suunas ta läks ja noogutas endamisi. Jah, Samara vajas praegu mingisugustki abi. Kuid Kat... Olgugi, et paljud tõesti kasutasid teda kui oma isiklikku psühholoogi, polnud ta kunagi olnud kuigi hea lohutaja. Tema sõnad oleksid ilmselt asja hullemaks muutunud, seega eelistas ta kaastundliku pilguga koolivanemat mõni hetk vaadata, ise Ferdinandi mugavas kaisus istudes. Jah, ta tundis ennast nii... seljakeerajana. Selle asemel, et tõesti oma sõbrannat aidata, ei julgenud ta püsti tõusta ja rääkima minna. Prefekt isegi ei mõistnud oma arglikkust. Võib-olla oli asi selles, et ta arvas, et Samara mugusõbrad saavad asjaga ise hakkama? Või siis selles ka, et ta lihtsalt oli kindel, et ei vääri tegelikult temasuguse sõprust. Samara oli ju Kat'iga võrreldes ilusam, targem ning temast õhkus väärikust, samal ajal kui Kat, kes erines teistest küll stiililt, oli vait ja vahel ka häbelik kui hall hiireke.

[Simon Harbor]

Simon vaatas Charlotte´i poole ning muigas endamisi. "Miks sa siis lava juurde ei läinud?" päris ta, pööramata enam teistele tähelepanu. Tema pilk oli naeutatud enda maja prefektile, keda ta nüüd kerge huviga silmitses. Too nägi päris kena välja mitte selline narkomaan nagu teised n.ö. gootitüdrukud.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand hoidis enda sooja kätt endiselt ümber tüdruku, kuid tema sinised silmad tõmbusid vidukile, kui ta nägi üht noormeest tüdrukut põsele suudlemas. Kuulnud tolle noormehe sõnu, jälgis noormees, kuidas Sebastian Samara juurde läheb ning pööras enda pilgu tagasi Kat-le, kui enda käe tema ümbert veidi vastumeelselt eemaldus. Polnud kunst aru saada, et prefekt Seb-le meeldis ning saanud aru näitsiku käitumisest, et too meeldib ka tüdrukule, ei hakanud Ferdinand küll kellegi idülli lõhkuma. Ta naeratas ainult totralt, ise tundes end äärmiselt täbaralt. Ta oli just endal margi täis teinud sellega, et oli üritanud kuidagi neiule läheneda. Nüüd soovis ta küll üht kanget jooki.

[Samara Soul]

Samara jõi enda viskiklaasi lõpuni ning tellis koheselt uue, kui ta pilk aeg-ajalt bändile rändas. Jyrki sobis lavale ning samuti tema vend, kelle hääl kumas tütarlapse kõrvades kajana ringi. Väga sensuaalne hääl lihtsalt.

Kuid juba mõne aja pärast kuulis ta enda kõrval kellegi teise häält. Palju lähedasemat häält ning rüübanud väikse sõõmu enda topeltviskist, pööras Samara enda tumedaks tõmbunud silmad noormehele. Pisaratest polnud jälgegi, sest Samara ei osanud nutta kuid tänu sellele, et ta ei osanud end välja elada, tundis ta sisemiselt end veelgi hullemini. Ta vaatas Sebastiani tumepruunidesse silmadesse, ise mõeldes, et kas teda tõesti see huvitab. Oma muresid ta küll talle ei kavatsenud rääkida. Keegi ju ei teadnudki, et temal ja Ethanil oli midagi olnud. Nad mõlemad olid uskunud, et nii oli parem ning nüüd teadis Samara, miks. Nii sai Ethan ju ka teistega kohtuda, ilmselt ka nii, et keegi ei näe. Kuid kas Gryffindori prefekt oli tõesti nii rumal olnud ja arvanud, et Samara ei käi ühes Londoni kuulsaimas rokiklubis oma sõbra bändi vaatamas, kui väga paljud Sigatüükas seda nüüd tegid?

"On aru saada, jah?" päris tütarlaps sünge muigega, langetads hetkeks enda pilgu, lastes juustel enda näo ette langeda. Nii oligi parem. Ta ei saanud endale lubada, et keegi teda nii nõrgana näeb. "Tegelikult mitte. Sain lihtsalt aru asjadest, mille puhul ma varem sinisilmselt mööda vaatasin." Ta lükkas kiire käeviipega juuksed seljale ning silmitsedes leti taga olevaid pudeleid, arutles Sam enda mõtteis, millist neist järgmisena tellida. Need viskiklaasid tühjenesid nii kuradi ruttu.

[Kat Lust]

Kat'i huuled tõmbusid peenikeseks kriipsuks, kui ta tundis, kuidas Ferdinand temast eemaldub, tekitades nii nende mõlema vahele justkui nähtamatu kiviseina, mida prefekt ei suudaks lõhkuda. Vähemalt mitte kergelt ja sõnadega. Ta ei soovinud vaid selle pärast minna koolivanemaga riidu. Või lubada sellel vaol nende vahel üha suuremaks muuta. Teda isegi ei huvitanud, et ta võis jätta endast lipaka mulje, sest ühel hetkel hoidis temast kinni üks poiss ning teisel suudeldi teda põsele teise tüübi poolt. Mõlemad meeldisid talle. Kuid sõpradena. Ning Sebastian... Kat ohkas vaikselt.
“Mina ja Sebastian oleme sõbrad. Parimad... või lihtsalt Head sõbrad, kui sind see enam huvitama peaks,“ lausus ta vaikselt. Kuid see oli ju tõde. Mitte, et nüüd Sebastian teaks, miks Kat viimasel ajal kahvatuks muutus, niiet sinakad veresooned tema naha alt välja paistsid. Selle osa vaikis ta kõigi eest maha.
Kuid enam ei julgenud ta vaadata Ferdinandile otsa. Ta lihtsalt kartis. See, et ta võis anda juba kellegile lootusekiirt, ajas ta sügavamasse masendusse, mis kustutas naeratuse tema näolt.

[Sebastian Quinton]

Sebastian tõi kuuldavale ühe turtsatuse, toetudes seejuures küünarnukiga rohkem baariletile, silmi ikka Samaral hoides. Huvitav, mispärast tal selline kahtlane tuju oli? Kuid väga kaua Seb selle üle ei arutlenud, tal tuli üks mõte. "Asi on poistes, eks ole?" päris ta uudishimulikult. Tegelikult polnud see ju tema asigi ning Sam ei pruukinud talle millegi üle kurtma hakata. Kuid see oli tüdruku enda otsus. Jagatud mure on pool sellest, nagu vanasõna ütleb.

"Sa ei tohiks siin praegu niimoodi istuda. Vaata, kõik pidutsevad ja laulavad kaasa.. Sa peaksid ka," lisas ta peagi, suunurgad nüüd kergeks naeratuseks kaardumas.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jussi laulis muudkui edasi ja vaatas rahvast kerge naeratusega. Ka teised vaatasid rahvast rõõmsalt. Ainus, kellel rahva pikemalt seiramiseks mahti ei olnud oli Jyrki, kuna too oli mängu nii süvenenud, et pühendus täiesti oma trummidele.
Jussi laulis edasi, lastes kõigil karjuda dead:
"Dead dead
Dead girls are easy
Dead dead
Dead girls are easy
Dead
All they wanted to do is rock

When the moon is high
Still air and the candles die
Here comes the bride
Raven hair skin milky white
She's hot as ice
You can't keep her off your eyes
Don't you even try
She's gone to the other side

Dead dead
So dearly departed
Dead dead
So goddamn broken hearted
Dead dead
Dead girls are easy
Dead dead
Dead girls are easy
Dead
All they ever wanted to do is rock. "

[Samara Soul]

Samara hoidis enda pilku endiselt pudelitel ning noormehe turtsatus ei teinud asja sugugi paremaks. Tal oli tunne, et tem üle naerdi. Võibolla oligi see olukord naljakas, kuid Samaral oleks ära kulunud hea tugi ning üks väga kange naps, kuid loomulikult ei lootnud ta Sebastianilt ei tuge ega üldse midagi. Too oli Samara jaoks tuttav, kellega tütarlaps oli vahekorda astunud. Noh, ikka juhtub, eks? Nad kõik olid väga purjus olnud - tema, Sebastian... Kat.

"Ma ütlen ausalt, et mul ei ole praegu mitte mingit tuju," sõnas Sam masendava muigega, juues enda klaasi taaskord tühjaks, libistades selle letile, baaridaami nina alla. "Uuesti!" lausus ta käskivalt ning enda tellimuse ta koheselt saigi. Tütarlapse käsi sulgus ümber klaasi, kui ta enda pilgu tagasi Sebastianile viis. "Tänan muretsemast, aga minuga on kõik korras. Mul on lihtsalt hea meel, et asi kuskile kaugemale ei läinud ning et ma vähemalt praegugi asjadest aru sain."

Ta poleks sugugi soovinud Sebastiani haletsust. Kindlalt oli tal parematki teha, kui lihtsalt seal istuda ning Samarat lohutada.

[Ethan Ryuk]

Oli möödunud tubli tükk aega, kui Ethan lõpuks tagasi tuli. Tema samm oli endiselt heatujuline ja staarinaeratus tema näol oli pimestav, nagu ikka. Ta jõudis tagasi Shiori juurde, tervitades rõõmsalt teda nende oma keeles. Siis hakkas ta istuma, kuid märkas enda toolil rubiinidega käeketti. Ta teadis liigagi hästi, miks see tuttav on. Selle sama ehteasjakese oli ta saatnud niiöelda anonüümselt Samarale. Miks see siin oli? Samal ajal jälgis Shiori väga täpselt poisi näoilmeid. Too paistis olevat segaduses ja pettunud. Lõpuks vaatas Ethan üles ning võttis keti kätte. "Kust see tuli?" küsis poiss siis vaikselt. Shiori ei soovinud ilmselgelt vastata, kuid nõksatas lõpuks enda blondi peaga kaugema puki juurde, kus Sam istus, ning ütles siis:"Tema käis minuga rääkimas. Ütles sinu kohta paar inetut asja, väitis, et te olite koos. Jättis selle ja läks ära." Ethan oigas valjuhäälselt. Mida Samara küll arvas, kui nägi teda Shioriga koos kuskil klubis? See ei olnud üldse hea. Ja juba oli mingi tüüp läinud gryffindorlasega rääkima/teda lohutama. Ethan ei teadnud, kas peaks ka minema, seletama, mis toimus. Ta vaatas Shiorile otsa, kes vaatas teda enda suurte süütute silmadega, justkui paludes, et ta sinna jääks. "Ma tulen tagasi," ütles Ethan lõpuks kiirelt ning kadus sinna poole, kuhu Sam istuma oli läinud. Tegemata välja seal olevast Sebastianist, ja rubiinketti rusikas pigistades, küsis ta Samaralt:"Kas me saaks rääkida?"

[Charlotte Lilou Giustino]

Charlotte vaikis natuke enne vastamist, otsides mõttes õigeid sõnu."Ma eelistan lihtsalt kuulata sellist muusikat,"vastas ta lõpuks kerge õlakehitusega."Pealegi, mu jalgadest ei jääks midagi järgi, kui nad oma tanksaabastega üle käivad," neiu muigas poisi poole ja viibutas korra oma punaste kontsakingadega jalgu. Ta ohkas ja lasi kätega läbi juuste, uurides hämarat klubi ja lavapealset peaaegu korraga.

[Samara Soul]

Samara rüüpas enda viskit, silmad kauged ning nukrad, kuid endiselt ei olnud neis märkigi pisaratest. Miks olekski ta pidanud nutma? Mitte keegi ei väärinud tema pisaraid. Vähemalt mitte ükski mees, sest nad kõik olid sead. Sam ei usaldanud neist ühtegi. Praegu soovis ta olla väike tüdruk. Ta soovis olla murevaba ning olla Rumeenias ning ratsutada enda hobusega või mängida autodega. Jah, tütarlaps oli olnud lapsepõlves üsna poisilik ning seda just iseloomult, mitte välimuselt.

Kuid kuuldes häält, mida ta hea meelega ei oleks tahtnud kuulda, enda kõrva ääres, tundis tütarlaps, kuidas mingi nähtamatu rusikas tema sisemust kõvasti kokku surub. Ethan oli ilmselt teada saanud, et ta oli vahele jäänud ning nüüd tahtis ta muidugi seda kõike selgitada. Kuid milleks? Nad ise olid ju nii kokku leppinud, et keegi neist ei tea. Kuid samas ei tähendanud see kohe seda, et Ethan võib nii teha. Las kingib siis enda käevõru tüdrukule, kellest ta tegelikult hoolib. Või on ta kõikidele neidudele, kellega ta kohtamas on käinud, kinkinud ühe ehte? Ning koolivanem oleks siis olnud üks paljude seast. Seda gryffindorlane ei tahtnud.

Olgugi, et Ethan oli just sinna tulnud, irvitas Samara külmalt selle asemel, et nüüd dramatiseerida või midagi. Ta libistas viskiklaasi lauale ning pööras enda pilgu, milles peitus sõbralikus ning tänutunne, Sebastianile. Ta kummardus enda huultega tema kõrva juurde, pikad ronkmustad juuksed üle õla noormehe põsele langemas. "Ma kohe jätkan sinuga," sõnas ta meelalt just nagu siis, kui Seb oli tema juurde tulnud ja nii teinud.

Tütarlaps eemaldus noormehest ning vaatamata endiselt Ethani poole, ajas ta end baaripukilt maha, võttes viskiklaasi kätte. Alkohol oli täna tema parim sõber nagu alati, kui tal mingi jama oli, ning täna ta seda jätta ei tahtnud. Viimaks tõstis ta enda pilgu üles, majakaaslaseni ning üle tema näo vallandus hetkeks valugrimass, justkui oleks keegi jõudsalt noaga talle südamesse löönud. Ethan oli nii ilus! Tema tumepruunid silmad, need veidi sassis juuksed, mis tema kahvatule näole langesid... See kõik lummas endiselt tütarlast.

Ta ei kõndinud Sebastianist kaugemale, vaid jäi vastu enda pinki toetama, üks käsi rinnal risti ning teine hoidmas viskiklaasi, mille sees, jääkuubikute keskel, säras kuldne viski, mida tütarlaps aeg-ajalt trimpas. Tegelikult vihkas ta kangeid mugude jooke, kuid millegagi ta ometi end karistama ju pidi, et ta selline sinisilmn ning naiivne tüdruk oli olnud. "Räägime pealegi," sõnas koolivanem viimaks oma sõnad ainult seepärast, et teda tõesti huvitas, milliste vabandustega Ethan lagedale tuleb. Või miks ta seda üldse teeb. Polnud ju põhjust...

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand võpatas hetkeks, kui kuulis Kat-i kõnelemas, sest ta oli üsna palju enda mõtetesse süvenenud, mis kõik tiirlesid tüdruku ümber, kes ta kõrval istus. Ta ei olnud kaua kellegi vastu midagi rohkemat peale kiindumuse tundnud pärast seda, kui ta enda neiust lahku läks, kellega nad üsna kaua koos olid olnud. Kuid nüüd oli tal tunne, et ta süda oli viimaks ometi lubanud endale avanemise ning kellegi enda sisse laskmise.
"Asoo," sõnas noormees kõigest, vaadates suurte silmadega tüdrukut. Ta ei teadnud, kas uskuda teda või mitte, kuid samas mis põhjus oleks tal selle valetamisega? Mis motiiv? Ainult siis oleks tal selleks tõelin põhjus, kui ka Ferdinand mingilmääral talle meeldiks.
Hufflepuffi koolivanem võttis õrnalt tütarlapse käe enda kätte, vaadates talle enda elektrisiniste silmadega läbitungivalt näitsikule otsa. "Siis on hästi, sest sa meeldid mulle." Ta hääl värises hetkeks närviliselt, sest oli üsna raske avaldada enda tundeid tüdrukule pärast seda, mis juhtunud oli. Ning samuti oli ju alles ka hirm, et tütarlaps lükkab ta eemale ning siis on ta noormehe jaoks ka sõbrana kadunud.

[Kat Lust]

Sõna 'Ahsoo' ei andnud Kat'ile kuigi palju julgust juurde jätkata. Kuigi tal polnudki sõnu, mida enam edasi öelda. Ferdinand tundus solvunud olevat ning Kat isegi mõistis miks. Oli täiesti ebanormaalne, kui keegi tuleb tüdrukut musitama ja ta on kellegi teise kõrval. Viimaks langetas neidis oma pilgu ja suunas silmad eemale, otsustades, et ilmselt on aeg nüüd lahkuda. Väljas tõmbaks ta ennast jälle pilve ja uputaks oma mured nädalatagusesse unistusse jäänud pudelisse, mis puhketoas tema voodi all oli. Kuid samas ei suutnud ta lihtsalt unustada seda üllatust, mis peegeldus Ferdinandi silmadelt, kui Kat oli talle seletanud, et tema ja Sebastiani vahel ei olnud midagi. Parimad sõbrad. See ei olnud ju kuritegu.

Järsku pööras Kat oma silmad tagasi koolivanemale, kelle käsi ta enda omal tundis. Alguses ei julgenud ta noormehe silmadesse vaadatagi, vaid ta põrnitses oma sõrmi, mis kangestunult kohal olid. Kuid sõnad, mis justkui tema sisemuse tarduma pani, sundisid ta koolivanemale otsa vaatama. Seejärel ei teadnud ta, mida tunda. Olla õnnelik, et ta Meeldis kellegile, või nutta, sest ta rikkus tahtlikult ennast ning see kisuks veel temale lähedased inimesed ka kaasa? “Ma...“ alustas ta, kuid lõi kokutama. Ta kõhkles. Kuidas ta olekski saanud seda õigesti sõnastada? Sõnastada seda kõike, mis tal praegu südame ja keele peal on? Mitte kuidagi! “Ma arvan, et sa ajad mind kellegiga segi, Ferdinand...“ Näitsik oli isegi üllatunud, et tema hääl kõlas kohkunud, kuid tõsiselt. Muidugi arvas ta sedagi, et ta ei väärinud üldse kellegi tähelepanu, veel vähem seda, et ta kellegile meeldiks või üldse... Ta ei väärinud kellegi sõprust, sest ta oli lihtsalt selline mõrd, kuid Miks siis inimesed temaga suhtlesid? Miks nad teda piinasid nii? Kat pööras taas oma pilgu kõrvale, hoides tagasi oma emotsioonid. See uudis tõi talle muidugi rõõmu küll ja kohutavalt, ent kas see tõesti oli see mida ta tahtis? Ta polnud valmis kedagi armastama, kuid truu ta suutis olla. See kõik oli talle lihtsalt liiga võõras ja liiga teistsugune.