Hommikul vara.

[Sebastian Quinton]

Ot: Sam'i ja Seb'i teema siis.

Sebastian lükkas Astronoomia torni viiva ukse lahti ning sammus ruumi, mis üsnagi jahe oli. Võib-olla oli halb mõte panna selga lühikeste varrukatega valge särk ja must vest, mille lukk oli lahti jäetud ning mille vahelt paistis välja kollase-musta triibuline Hufflepuffi lips? Muidugi olid Seb'l jalas veel ka valged tossud ja mustad teksad.

Ta tõesti poleks uskunud, et Astronoomia torn nii jahe on. Ning seepärast sundiski külmus ja tuuletõmbus teda ühe suurema akna kinni panema. Kui aken kinni pandud sai, varjas Sebastian käega ühe laia haigutuse ning siis aknalaual istuma, vahtides enda veidi väsinud tumepruunide silmadega päikesetõusu.

[Samara Soul]

Sebastian ei olnud sugugi ainus, kes sellisel kellaajal, mil enamik inimesi veel magasid, ringi kõndis. Praegu jalutas mööda koolimaja ka Samara ning kuna oli nädalavahetus, ei näinud ta mingit vajadust koolirüü kandmiseks. Tal oli seljas veinipunane pikk kleit, mille pikad varrukad liibusid ümber neidise käte, paljastades siiski laia kaeluse tõttu tema kondised õlad. Kleidi vöökohas asetses musta värvi pihik ning kaelas kandis neiu hõbedast risti, mille otstes olevad rubiinid helkisid. See kee oli tema kalleim vara, mille oli ta saanud seitsme aastaselt enda vanaisalt enne, kui ta suri. Jalas kandis tütarlaps musta-punasega ketse. Jah, ta oli üsna tagasihoidlikult riides. Tavaliselt kandis ta kette, tanksaapaid ning palju nahka, kuid seekord oli tal veidi teistsugune tuju.

Ta lükkas näo ette tikkuvad ronkmustad juuksed kiire käeviipega seljale, kui ta mööda kitsast ning käänulist treppi üles, torni poole, liikuma hakkas. Mida rohkem torni poole ta jõudis, seda enam tundis ta, kui külm seal tornis tegelikult oli. Samara oli totaalne külmavares, kuid ta ei hädaldanud. Ta ju aimas, et seal jahe on, kuid ometi ei olnud ta isegi salli ümber enda õlgade võtnud.
Ta lükkas õrnalt krigiseva ukse lahti ning tardus, sest tornis juba oli keegi. "Tere," sõnmas Samara vaikselt, seistes ukse vahel nagu tukunui, teadmata, kas ära minna või edasi astuda.

[Sebastian Quinton]

Seb kuulis, kuidas keegi ukse lahti lükkas. Loogiline ka, see ju krigises. Tundus, et keegi ei õlita üldse seda ust. Aga vahet ju ei ole, sest see pole mingi raamatukogu, kus kogu aeg rahu ja vaikus olema peab.

Sebastian pööras silmad ukse poole ning need peatusid ukseavas seisval inimesel. Kindlasti mitte keegi tema majast.. Vastasel juhul oleks ta ju kohe sisse astunud ning tervet ruumi enda lõbususe ja energiaga nakatanud. Sest hufflepufflased ju olid sellised?

Mees vaatas mõni sekund neidist hindavalt. Tema oli ju see erineva stiiliga isik.. Ja Seb'le meeldis see, et keegi julges ka teistest erineda. "Tere!" vastas ta, märksa lõbusamalt kui näitsik. Sebastian silmitses teda ootavalt, tahtes teada, kas ta saab endale vestluskaaslase või kõnnib see neiu minema. Äkki ta arvas, et Astronoomia tornis polnud kedagi ning ta tahtis üksi vaikuses istuda ja mõelda? Või päikesetõusu nautida?

[Samara Soul]

Samara vaatas veel mõni hetk noormeest, ilme üsna jahmunud. Või õigemini emotsioonitu, kuid tema silmad olid uudishimulikud. Muidugi teadis ta, kes see noormees on. Õigemini, ta oli teda mitmeid kordi näinud - nii tundides, kui ka peol, mille Hayley oli Hurtsikus korraldanud. Kuid selle aja jooksul ei olnud tal võimalik teada saada ei tema nime ega ka maja. Ta võis kindlalt ainult seda väita, et noormees ei käinud Slytherinis. Ta lihtsalt ei tundunud... selline.

Viimaks astus neiu paar sammu edasi, pöörates end ringi, lükates ukse vaikselt kinni. Seejärel pöördus ta tagasi noormehe poole ning naeratas viimaks. "Vabandust," sõnas ta esimese asjana. See oli tema puhul tüüpiline. Vabandada siis, kui seda eriti tegelikult vajagi ei olnud. "Ma arvasin, et siin ei ole kedagi," sõnas ta enda edasised sõnad, vaadates silmanurgast ringi, justkui kinnitamaks, et Astronoomia tornis kedagi veel ei ole, kellega ta arvestama peaks. Ei olnudki. Õnneks.

Ta vaatas nüüd taaskord noormehe poole, seistes endiselt ukse vastas ning alles siis jõudis talle kohale, et kui ta juba seal oli, võis ta ju edasi astuda ning päikesetõusu imetleda. Ta vaatas korraks küsiva pilguga poissi, kuid suundus seejärel akna juurde, libistades enda käed puidust aknalauale, millelt värv veidi juba koorus ning kätele kinni jäi. Tütarlaps ei silmitsenud enam Sebastiani, vaid uuris Keelatud Metsa, mille servalt võis varsti päikese esimesi kiiri kohata.

[Sebastian Quinton]

Vabanduse koha pealt kortsutas Sebastian kulme, kuid purskas siis täiesti tahtmatult naerma. Ei, ta ei lõkerdanud üle terve ruumi, ta naeris vaikselt, omaette. Ta ei saanud aru, miks neiu vabandust palus. See ei olnud ju ometigi selline olukord, kus vabandust paluma pidi. Seb ei olnud ju ukse ette mingit silti pannud, et mitte segada. "Miks te vabandate?" uuris ta uudishimulikult, jälgides samas, kuidas neiu edasi julgeb astuda. Või äkki julges ta ennegi, lihtsalt ehmatas veidi, et keegi Astronoomia tornis oli.

Ta noogutas kergelt nõusoleku märgiks. "Oleks loogiline, kui siin poleks nii vara tõesti kedagi.. Aga mina kui unetu, mõtlesin see hommik hoopis siia tulla," teatas Sebastian lõbusalt naeratades. Ta jälgis ikka veel, kuidas see neidis aknalaua juurde sammus ning päikeseloojangut vaatama jäi. Küllap tundus ta lihtsalt enda stiili poolest Seb'le huvitav.

[Samara Soul]

Samara tundis end kergelt täbarasti, kui noormees naeris, kuid ta ei saanud seda talle pahaks panna. Ilmselt oleks temagi naernud, kuid Samara oli juba selline. Ääretult kinnine tüdruk, kes avas end ainult Hayleyle. Ta oli n.ö. usaldusallikas, kellele võis rääkida kõike, kuid kes ise ütles vastu väga vähe. Ethan oli viimasel ajal ainus, kes oli talle midagi sellist rääkinud, mida ei oleks ta tohtinud kellelegi edasi öelda: see, et ta Jaapanis kuulus näitleja on ning tema erakordne ravimisvõime. Ethan oli teda kahel korral juba aidanud.

Tüdruk turtsatas endamisi, langetades enda pilgu. "Nii et te olete siis tihti sel ajal puhketoast väljas?" päris koolivanem, tõstes enda smaragdrohelised silmad noormehele, silmitsedes teda kergelt. Oli nii veider, et nad olid päris palju teineteist näinud ning ühes seltskonnaski olnud, kuid rääkinud ei olnud nad teineteisega kunagi. See oli lihtsalt... veider. Kuid samas oli see Samarale omane. Ta suhtles inimestega küll meelsasti ning seltskonna vastu ei olnud tal midagi, kuid ta suhtles inimestega ainult siis, kui keegi ise tema vastu huvi üles näitas ning temaga rääkima tuli. Tema arust oli üsna kohati ise enda nina teiste asjadesse toppida.

[Sebastian Quinton]

Sebastian noogutas innukalt, endal silmad kergelt säramas. Justkui väike laps, kellele just šhokolaadi pakuti. "Hommikuti on väga huvitav ringi liikuda. Koridorid on siis üsna kõledad, aga mulle see meeldib," vastas ta, silmi nüüd näitsikult ära rebides ning tema asemel hoopis päikesetõusu vaadates, selg vastu akent toetamas ja käed kõhul, sõrmed risti asetsemas.

"Kui huvitab, siis ma olen Sebastian. Hufflepuff'st," tutvustas ta end lõpuks. Oli ka viimane aeg selle jaoks. Äkki neist saavad mingid suured sõbrad ning alles siis, kui Seb ära minema peab, saavad nad üksteise nimed teada. Loomulikult, Sebastian lootis, et nendest sõbrad saavad. Neidis paistis üsna tore olevat.

[Samara Soul]

OT: Päikesetõusu ikka, mitte päikeseloojangut. Juba teist korda teed selle vea. : D



Samara ei jaganud eriti noormehe seisukohta, kuid ta ei hakanud seda välja ütlema. Oleks üsna tobe olnud, kui nad oleks juba praegu vaidlema läinud, millal on parem ringi jalutada, kas hommikuti või mõnel muul ajal. Päeviti tüdrukule ei meeldinud ringi kolada, sest siis oli tal pidevalt tunne, et ta peaks hoopis tunnis olema, mitte seal, kus ta parajasti viibib, õhtuti oli loss liiga rahvast täis ning hommikuti oli tal seepärast paha tunne, et tulemas oli uus päev, mis tõotas tulla hullem, kui kõik eelnenud päevad. Öösiti meeldis talle ringi jalutada ning salapärast ilu vaadata. Muidugi võis ta seda ka teha - ta oli siiski koolivanem. Kuigi ta pidi salamisi tõdema, et oli seda juba enne enda staatuse saamist teinud. Salaja.

Kuuldes noormehe tutvustust, neelatas Sam ning naeratas seejärel, kõndides poisi juurde, teise aknalaua juurde ning sirutas enda käe tema suunas. Tavaliselt hoidis ta füüsilisest kontaktist. Ta ei teadnud, mis teda nüüd ringi mõtlema pani. "Väga meeldiv, Sebastian. Ma olen Samara, Gryffindorist," tutvustas tüdruk end laialt naeratades, jättes mainimata selle väikse pisiasja, et ta ise koolivanem on. Ta ei leidnud, et see oleks nüüd mingi nii tähtis asi olnud, millega uhkeldada.

[Sebastian Quinton]

Ot: Oih.. Ikka juhtub.

Sebastian ise küll füüsilisest kontaktist ei hoidunud. Talle just meeldis see. Ei noh, naiste puhul loomulikult rohkem. Kuid vahel oli hea enda sõpru üksteise kätt surudes tervitada. See tõi rohkem sellise.. kodusema(?) tunde ning mugavam oli siis maha istuda ja sõpradega juttu rääkida. "Meeldiv tutvuda, Samara," ütles ta siiralt, noogutades kergelt ja võttes siis ka neiu käest kinni, raputades seda õrnalt. Aga juba üsna pea lasi ta sellest lahti. Näitsik oleks muidu kindlasti arvanud, et ta on mingi ahistaja.

"Aga mida te ise siin nii vara teete? Uni läks ära?" küsis mees juba üsna peagi. Tema tumepruunid silmad ei vaadanud nüüd mitte enam päikeseTÕUSU, vaid hoopiski Samarat.

[Samara Soul]

Samara naeratas kogelevalt, kuid tundis end üsna totralt, kui noormees tema kätt raputas. Ta tundis veidi end koerana, keda peremees patsutab. Lihtsalt.. veider.

Samara seiras noormehe tumepruune silmi ning ta pidi nentima, et need olid juba teised tumepruunid silmad, mis talle meeldisid. Seda ta julges endale tunnistada, jah. Need silmad olid nii põhjatud ning selles valguses oli pupilli nende keskel peaaegu võimatu märgata. Tüdruk judistas märkamatult enda õlgu. Ta vihkas seda, kui talle midagi kellegi juures meeldima hakkas, sest paratamatult ei suutnud ta kunagi enda pilku nendelt lahti rebida, kuigi oleks pidanud.

Noormehe küsimuse peale kehitas Samara nõutult enda õlgu. "Kuidas võtta," alustas ta üsna mõtlikult. Tõsi, miks oli ta üldse enda soojast ning mugavast voodist tõusnud, pesus käinud ning seejärel riidesse pannud? Ta ise ka ei teadnud. "Ma arvan, et tuli lihtsalt tuju jalutada," leidis ta mõne aja pärast kõige sobivama vastuse hufflepufflase küsimusele.

[Sebastian Quinton]

Sebastian noogutas seepeale vaid kergelt, lastes enda tumepruunide silmade pilgul seejärel taas aknast välja ekselda. "Aga päikesetõus? Ma arvan, et teie kuulute ka naiste hulka, kellele sellised romantilised asjad meeldivad," pakkus ta, nägu taas kergelt muigvele tõmbumas. Kellele naistest küll päikesetõus ja päikeseloojang ei meeldiks? Seb arvas, et isegi slytherinlasel on selline pool olemas ning romantilised asjad võtavad ka neil seest soojaks.

[Samara Soul]

Samara oli kergelt üllatunud kuuldes noormehe küsimust. Ta pahvatas hetkeks, kuid peagi oli ta ilme taaskord tõsine, kui ta enda pilgu taevasse viis. "Noh, ma ei teagi," sõnas ta veidi kõheldes. Ta ei leidnud, et ta oleks olnud üks nendest naistest, kellele meeldisid sellised imalad ning romantilised asjad. Võibolla sellepärast, et ta ei olnud ise veel kunagi armastust ja õiget romantikat tundnudki. Ta ei tahtnudki, ta oli Sigatüükas selleks, et õppida mitte selleks, et lasta armastusel enda pea segi ajada.

"Kui oleks vastav meeleolu ning inimene kõrval, siis kindlasti," sõnas ta lõpuks, kui oli endas selgusele jõudnud. Ta pööras enda pilgu tagasi noormehele, kuid mitte ainult tema silmadele vaid kogu näole, silmitsedes seda kerge huviga. Talle meeldis uurida inimeste välimust ning leida nendes negatiivseid ning positiivseid jooni ning Sam pidi kahetsuseta nentima, et Sebastian oli väga nägus. "Kuid teile, Sebastian?" päris ta viimaks vastu, toon veidi kõhklev. Ta ei teadnud, kas temast oli sünnis midagi sellist küsida, kuid Seb oli ju alustanud, nii et...

[Sebastian Quinton]

Nüüd pööras Sebastian enda pilgu hoopiski Astronoomia torni lakke ning jäädeski seda vaatama. Ta nägi välja selline nagu ta tahaks kõik praod ja laes rippuvad ämblikuvõrgud kokku lugeda, kuid tegelikult vahtis Seb neid tuima pilguga. Võib-olla näeb isegi ämblikku.. Palju väiksemat küll kui akromantula, kuid noh. Asi seegi. Mehele nimelt meeldivad need kaheksajalgsed olevused ning ta on isegi mõelnud, et kodustab ühe tarantli, kuid tal pole siiani selle ämblikuga kokkupuuteid olnud.

Sebastiani näol püsis rahulolev muie. "Ma ei teagi.. Ma ei ole selline inimene, kellele päikesetõusud väga meeldiksid. Kuid ühe erilise inimesega oleksid need täiesti nauditavad.. Ma olen pigem selline.. Autode, mootorrataste, spordi ja naiste fänn," jutustas ta, kallutades pea samas ka viltu, "Mitte, et ma nüüd mingi seelikukütt oleksin." Vahel räägibki Sebastian liiga palju. Ning sel hetkel talle tunduski, et ka praegu ütles ta kogemata veidi rohkem kui oli vaja.

[Samara Soul]

Samara tundis huvi, kuhu noormees vaatas ning ka tema vaatas lakke. Nähes neid ämblikuvõrke, judistas tütarlaps enda õlgu ning langetas kärmelt pilgu, pöörates end akna suunas. Ta oleks tahtnud selle lahti teha ning veidi värsket õhku hingata, kuid torn oli niigi jahe ning tüdrukul oli ilma selletagi külm. Erinevalt Sebastianist vihkas ja jälestas Samara ämblikke. Ta oli neid lapsest saati tohutult kartnud. Sageli oli lausa nii, et ta minestas, kui nägi mõnd kaheksajalgset. Kõik olenes sellest, kui suured ning kus nad olid. See neetud foobia oli tal sellest ajast, kui nad oma vennaga väiksena keldris mängisid ning tema vend kaks ämblikku tüdrukule põue libistas. See oli olnud kohutav...

Kuuldes Sebastiani pika monoloogi lõpuni, turtsatas tütarlaps naerma. "Jajaa, rääkige nüüd," tögas ta noormeest, kui too lisas, et too polnud seelikukütt. Samara ise oli üsna vabameelne. See ei tähendanud muidugi, et ta igaühega mööda voodeid roninud oleks, kuid ta ei olnud ka mingi nunn. Kui ta oleks endale kellegi leidnud, siis muidugi oleks ta jäänud ainult tema omaks, kuid Samara ei teadnud midagi armastusest. Ta ei teadnud sedagi, miks seda tunnet nii väga hinnati. Ning kuniks ta seda ei teadnud, ei kavatsenud ta ka igavesti enda olematut pulmaööd oodata vaid lasi end vabaks.

[Sebastian Quinton]

Sebastian pööritas kergelt silmi, kuid peagi pahvatas temagi mõneks sekundiks naerma. "Ausalt ei ole.. Kuigi vahel juhtub küll, kui ma purjus olen. Ja purjus olen ma üsna harva," raputas ta pead. Ning see oligi tõsi. Seb ei jooksnud iga ilusa neiu järel ja ei pildunud komplimente, et too endaga voodisse meelitada. Talle meeldis vaid näitsikutega veidi lollitada, kuid vaid siis, kui too ikka vastu lollitab. Muidu oleks väga igav.

Peagi tõstis Seb pilgu ning silmitses veidi aega Samarat hindavalt. Üpriski kena oli.. Aga tundus, et too on tagasihoidlikum ning ta ei ole eriline pidutseja. Kuid siis tuli Sebastianile meelde Hurtsiku läbu. Samara oli ju ka seal olnud. Kas too ongi siis selline pidutseja? Või on ta lihtsalt suures seltskonnas avameelsem kui üksinda?