|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 30, 2010 19:04:53 GMT 3
"Tõesti? Ma mõtlesin tegelikult akuga töötavat fotokat, seda tavalist, mis mugudemaailmas on," vastas Sebastian kergelt muiates. Tal oli endalgi see tavaline fotokas, kuid ta ei võtnud seda sinna kaasa, sest see lihtsalt ei töötanud seal miskipärast.
Sebastiani muie muutus kergeks naeratuseks, kui ta nägi, et Samara jälle nii naeratab. Tema arust sobis talle selline naeratus. Hambaid paljastav. Sest mida ikka Sam'l häbeneda oli, tema hambad olid ju täiesti korras. Ning ka Sebastian'l endal olid, sest tal olid väiksena breketid olnud. Ja need valged hambad tulid muidugi kõvast harjamisest.
Ta noogutas, kui neiu küsimust kuulis. Loomulikult, et sobis. Aga Sebastian poleks ainult uskunud, et Samara seda tema pärast kordab. Ainult seepärast, et tema tahtis seda.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 19:13:01 GMT 3
Samara muigas arusaadavalt, kui kuulis, millist fotoaparaati noormees mõelnud oli. Tal endal ei olnud kodus kunagi ühtki fotokat olnud. Seda lihtsalt sel lihtsal põhjusel, et tal ei olnud raha selle soetamiseks ning ega tal ei olnud vajadustki. Oli parem, kui kogu raha majanduslikult ära kulub. Muidugi oleks olnud tore ka endale midagi soetada, kuid samara teadis, et kunagi tuleb ka see aeg, kus ta endale veidi rohkem raha lubada saab. Seda kõike ta aga noormehele ei öelnud, sest see oleks lihtsalt liialt piinlik olnud.
Tabanud ära Sebastiani naeratuse, libistas tüdruk enda käed hetkeks oma põskedele, mis sellest pingutatud naeratamisest valutasid. Ta tõesti ei olnud sellega harjunud ning muidugi oli ta nii laialt naeratanud ainult sellepärast, et Sebastian seda näha oli tahtnud. Miks mitte pakkuda poisile veidi huumorit?
Samara lasi enda peal langeda vastu aknaraami, hoides enda jalgu endiselt koos. Oleks ju veider olnud, kui ta oleks poisi nähes enda jalgu hargitama hakanud. Olgugi, et ta kandis pikka kleiti, oleks see siiski kohatu olnud. Tütarlapse juuksed langesid hetkeks tema näole, kuid juba koheselt lükkas ta käega enda juuksed kõrva taha. Ta lihtsalt vihkas, kui ta juuksed näo ees tolgendasid. See võis küll väga deep välja näha, kuid see oli ebamugav.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 30, 2010 20:11:44 GMT 3
Sebastian muheles kergelt, kui Samara enam midagi ei öelnud. Seepärast otsustaski ta ise mingi teema üles võtta. "Nii et sa käid siis Gryffindoris.. Kuidas muidu koolis läheb? Raskeid aineid ka on?" päris ta huvitunult, silmi tagasi Samarale pöörates ning teda nüüd jälgima jäädes. Seb'i huvitas tõesti, kuidas Samaral koolis läks ja mis ained talle raskusi valmistasid. Sebastiani enda nõrkuseks olid Nõiajoogid. Ta veetis tunnist pool aega Snape'i kirumisele ning seetõttu ta ei kuulanudki eriti, mis teema oli.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 20:18:52 GMT 3
Samara ei kaevelnud igavuse üle, sest seda ta lihtsalt ei tundnud. Oli üsna paeluv noormeest vaadata ning endamisi mõelda mõtteid, mida ta iial välja ei oleks öelnud. Hetkeks küsis ta endalt mõttes, et mis kell võiks olla, kuid väga palju ei saanud see siiski olla, sest päike oli vaevud Keelatud Metsa serva alt paistma hakanud. Esimesed kiired langesid üle tütarlapse õlgade.
"On ikka," nõustus ta peanoogutusega. "Astronoomia ning iidsed ruunid on minu jaoks keerulised. Ma lihtsalt ei jaga neid. Kuid Nõiajookidest ei suuda miski ületada. Noh, kui siis Mustade jõudune vastane kaitse," sõnas ta naeratades teema üle. Kool oli tema jaoks praegu tähtsuselt esikohal, seega ei olnud tal midagi selle vastu, kui sai sellest ka veidi rääkida. Tõsi, talle tõesti meeldisid Nõiajoogid, olgugi, et Snape kohltes gryffindorlaseid, kui kõntsa. Kuid just enda rangusele ning suurepärasle õpetamisvõimele jumaldaski tüdruk teda. Samara oli ammu salamisi Snapest kergelt sisse võetud. Ning samuti uskus ta, et Nõiajookide tundmine ning nende valmistamine on eluks väga vajalikud.
|
|
