|
|
Post by Samara Soul on Mar 29, 2010 20:13:57 GMT 3
Samara seiras taaskord noormeest. "Kui Hurtsikus see pidu oli, siis seal te tundusite küll üsna vaoshoitud," tuletas tütarlaps talle muigega meelde. Ning tema oli seal peol täpselt selline, milline ta kunagi ei olnud. Tal ei olnud seltskonna ning süütu flirdi vastu midagi. Tal ei olnud midagi selle vastu, et veidi lõbuseda, kuid samas ei roninud ta kunagi kellegagi voodisse ning just seal läbul oli ta seda Ethaniga teinud. Muidugi ei teadnud ega tohtinud ka sellest keegi teada. Kõige hullem oli see, et Samara ei kahetsenud - Ethan oli tore ning armas kutt.
Ta pööras enda pilgu taaskord kärmelt aknast välja, kui oli jõudnud järeldusele, et oli taaskord liiga kohatu enda kõnepruugiga olnud. Ta ei rääkinud palju, jah, kuid kui ta rääkis, võis ta öelda asju enne, kui ta neid enda mõttes lahti mõelnud oli. Ning siis oli juba liiga hilja. Ta lootis ainult, et Sebastian nüüd valesti aru ei saa. Nad olid mõlemad ju siiski täisealised inimesed ning nad võisid vabalt end vabaks lasta, hoides seejuures kinni ka viisakusreeglitest. Milleks koguaeg käituda, justkui oleks hullusärk ümber?
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 29, 2010 20:23:37 GMT 3
Sebastian muigas kergelt, kui talle see pidu meenus. Ta oli seal ainult pudeli õlut joonud. Ning ühest õlust vist küll täis ei jää. Vähemalt Seb mitte, sest ta on ka kõrgemate promillidega jooke joonud. "Võib-olla seepärast, et ma ei olnud purjus. Ning ma ei ole eriti nende inimestega suhelnud, kes seal olid," vastas ta mõtlikult. Seb oleks võib-olla siis palju rohkem joonud, kui talle oleks keegi sealt seltskonnast meeldinud ning tema ka kellelegi meeldinud. Kes teab, mis siis saanud oleks.. Loomulikult oli läbul kaunitare, ehtne näide seisab hetkel Sebastiani kõrval. Ja üks neiu oli veel üsna kena.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 29, 2010 21:13:24 GMT 3
Samara lubas endale turtsatuse. Tema oli seal läbul üksinda kaks pudelit veini joonud. See oli tema jaoks liig. Noh, ta ei ropsinud ega midagi, aga ta oli tuikunud päris korralikult. Ta oli isegi kukkunud ning enda jala nii õnnetult vastu lauaserva ära löönud. Õnneks oli seal Ethan, kes suutis enda kuldsete kätega tütarlapse jala ära parandada.
"Ma ka ei olnud ausalt öeldes," sõnas tütarlaps. Ta oli mängu jooksul kõigiga rohkem tuttavaks saanud, mõnega isegi liigagi hästi. Näiteks Jyrki'ga, kes oli pidanud teda pudelimängu tõttu suudlema. See suudlus oli üsna alkoholine olnud ning Samara ei mäletanud seda eriti. "Kuid minu arust ongi peod kõige paremad kohad, kus endale tutvusi sobitada." Ta pööras end nüüd ringi nii, et sai seljaga vastu aknalauda toetada. Käed kummalgil pool aknalauanurki, vaatas ta poisi suunas, varjates enda siluetiga päikesetõusu.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 29, 2010 21:29:34 GMT 3
Sebastiani pilk püsis Samaral ning ta vaatas teda üsna huvitunud pilguga. Neiu oli justkui väikese lapse arust mingi huvitav mänguasi. Ning hetkel täitiski Seb väikese lapse rolli ning Sam oli siis loomulikult see mänguasi. Mees kallutas enda pea kergelt viltu, ilme üsnagi mõtlik. "Hmm.. Mina mäletan, et sa tuikusid küll veidi," teatas ta, üritades meenutada, mis Huilgavas Hurtsikus toimunud oli. Noh, tema arust oli see tegelikult üsna igav, sest ta ei võtnud pudelimängust osa. Kuid see oleks kujunenud kindlasti huvitavaks, kui ta seda samuti mänginud oleks. "Jah, on tõesti," nõustus ta neiuga, näole kerge naeratus ilmumas.
Seb'i pilk püsis siiani neiul ning hetkeks tundus talle isegi nagu too olekski justkui meelega selle kena poosi võtnud. Ta kergitas küsivalt enda kulmi ja seepeale läks tema naeratus vaid natuke kavalamaks.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 29, 2010 21:38:53 GMT 3
Samara naeratas viivuks. "Ma mõtlen, et ma ei olnud nendega eriti suhelnud," täpsustas tütarlaps, kui oli poisi sõnu kuulnud. "Vähemalt mitte enamikuga." Ta pea oli mõnevõrra langetatud, kui ta altkulmu noormehele otsa vaatas, näol kõver muie, mis oleks kuulunud rohkem ühele slytherinlasele, mitte gryffindorlasele. Jah, võibolla, kuid selle vahega, et slytherinlased olid juba oma loomu poolest sellised, kuid Sammy ainult näitles.
Ta vaatas veel pikalt poissi, kuid tabanud ära tema kelmika ning võibolla lausa kavala naeratuse, kergitas näitsik enda graatsilisi kulme. "Mis on?" päris ta lõbusalt, hoides käsi endiselt aknalaual, tundes enda sõrmeotste vastas külma aknaklaasi.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 29, 2010 21:44:58 GMT 3
Seb tõi kuuldavale vaid ühe "ahsoo" ning seejärel ei kavatsenud ta enam midagi öelda. Tal ei olnud piinlik, et ta neiust valesti aru sai. Ta ju tegelikult ei tundnudki teda ning see on täitsa andestatav. Kuid kui ta Samara küsimust kuulis, kortsutas ta mänglevalt enda kulme, justkui ei saaks aru, millest neiu räägib. "No ma siin mõtlesin, et.. Kas sa poseerid või midagi?" küsis ta lõbusalt, enda tumepruune silmi õrritavalt näitsiku keha mööda üles-alla libistades ning mõne aja pärast siis jällegi Samara silmadesse vaadates. Kena värv oli.. Omapärane. Seb ei tunne just väga paljusid, kellel silmad sellist tooni oleksid.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 29, 2010 21:53:07 GMT 3
Samara oleks tahtnud naerda, aga tal oli tunne, et ta häälepaelad on ära lõigatud.
Selle asemel ta maigutas veidi enda suud, hoides pilku noormehe silmadel, kuid kui ta nägi neid mööda enda keha jooksmas, pööras tüdruk enda pilgu ühele teleskoobile, mis eemal nurgas tolmu kogus. Talle ei jäänud ka see märkamatuks, et noormees teda enam ei teietanud. See oli tore. Teietamine las jääb siiski vanadele inimestele, mitte täisealisele poisile ja tüdrukule.
"Kas on nii väga paista või?" õrritas tüdruk mänglevalt, vaadates noormehe poole, tema juukseid. Need meeldisid Samarale. Tal oli tahtmine enda sõrmedega nendest läbi tõmmata, kuid ta hoidis end vaos. Ei olnud õige aeg ega koht, pealegi ei tundnud ta seda Sebastiani. Välimus võis petlik olla. Kuid samas käis poiss Hufflepuff'is.. Seal ju ometi mingid tropid ei käinud?
Viimaks ta turtsatas taaskord ning hüppas aknalauale istuma, libistades parema jala aeglaselt üle vasaku, ise süütu näoga taaskord teleskoopi vaadates, justkui ei teaks tema midagi sellest, mida ta parasjagu teeb. "Kas nüüd on ikka selline mulje, et poseerin?" küsis tütarlaps, libistades oma käed põlvele puhkama.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 30, 2010 14:46:54 GMT 3
Oleneb, mida Samara nende troppide all mõtles. Kui ta mõtles slytherinlasi, siis loomulikult polnud mees selline. Ta oli küll alati rõõmsameelne ning talle meeldis lollusi teha, aga sellegipoolest oli ta õiglane ja väga salliv. Ta ei valinud endale sõpru välimuse järgi. Hoopis iseloomu. Sest Sebastian oli väga lõbus ning ta ei oleks lihtsalt kellegi väga vaiksega kokku sobinud.
Ta kergitas lõbusalt enda kulme, silmi ikka Samara kehal hoides, aga siis lõpuks ikka enda pilgu neiu kenale näole viies. Ta noogutas Sam'le tema esimese küsimuse vastuseks kergelt, silmad neiule naelutatud. Isegi siis, kui too enda poosi muutis. "Oojaa," venitas ta muiates, enda käsi nüüd aknalauale asetades, aga olenemata sellest püsis tema pilk terve selle aja Samara näolapil. Tema tumepruunid silmad polnud vist isegi sentimeetritki liikunud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 16:13:46 GMT 3
Samara huuled olid veidi paokil, kuid sellegi poolest tukslesid tema lohkudes suunurgad muigega. Tema kevadised silmad seirasid noormeest, ise tundes, kuidas ärevus temas kasvab. Sebastian oli ju väga kena, ta oleks võinud iga tüdruku pea segi ajada. Samara lootis siiralt, et temaga midagi säärast ei juhtu. Lõbutseda võis, kuid ta ei tahtnud kellessegi armuda või üleliia kiinduda. See oleks kõik tema plaanid peapeale löönud.
"Asoo," sõnas ta meela tooniga, hoides enda võbelevat pilku noormehel. Ta tunnistas endale, et ta oleks hea meelega tahtnud mujale vaadata, kasvõi jällegi seda teleskoopi, kuid samas ei saanud ta endale seda silmailu keelata. "Kuid mida ma siis tegema peaks, et sellist muljet enam ei oleks?" küsis ta õrnalt enda kulme kergitades, libistades käed enda põlvelt, taaskord aknalauale, kus need puhkama jäid.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 30, 2010 17:38:42 GMT 3
Sebastian turtsatas lõbusalt, rikkumata sellegipoolest seda huvitavat silmsidet. Tema ei olnud mitte kunagi see, kes sellist asja üldse rikkus, pigem pöörasid teised pilgu eemale. Ning Seb uskus, et ka Samara pole erand. Või kui ongi, vaatavad nad vist küll üksteisele terve igaviku otsa, nii kaua kuni kumbki neist ära minema peab. Varsti hakkas ju söömine ning Sebastian sellest küll ilma ei tahtnud jääda, tema sisemus juba karjus toidu järele, aga ta ei teinud sellest tühjast tundest üldsegi mitte välja.
Ta kergitas Samara küsimust kuuldes kergelt enda tumedaid kulme, ise samas veidi mõeldes. Ta ei teadnudki tegelikult, mida neiu tegema oleks pidanud, aga juba varsti suutis ta midagi välja mõelda. "Hmm.. Sa võid ju näiteks kuidagi teistmoodi istuda," pakkus Sebastian muiates. See ei olnud nüüd küll mingi väga hiilgav mõte, kuid alustuseks ju täitsa sobis.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 17:44:08 GMT 3
Kuuldes noormehe vastust enda küsimusele, turtsatas Samara. Tegelikult oleks ta tahtnud lausa naerda, kuid ta ei hakanud seda pinevust sellega lõhkuma. See mäng meeldis talle kohati. Oli üsna huvitav vaadata Sebastiani ning endamisi ära arvata hufflepufflase mõtteid.
"Kuid ma just istusingi ju," sõnas ta tasaselt, kuidas endiselt silmi noormehel ning näol naeratust. "Mismoodi ma siis istuma peaks?" päris ta viimaks välja. Oleks päris põnev teada saada, mis variandid Seb välja mõelnud oleks. Võibolla oleks ta neid lausa ette näidanud või tütarlast ise juhatanud. Olgu, oma viimases variandis animaag sügavalt kahtles, kuid mine tea. Nalja pidi ju saama, olgugi, et Samara pidi tõdema, et tema päev oli juba korda läinud. Mitte just iga päev ei kohtunud ta Sebastiani-suguste inimestega.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 30, 2010 17:52:23 GMT 3
Sebastian muigas selle peale vaid kergelt. Kas Samara tõesti tahtis, et ta hakkaks nüüd ette näitama, kuidas neiu istuda võiks? Tema oli ju ikkagi poiss ja poisid istuvad nii nagu neil mugav on. Kuid tütarlapsed olid korralikud. Nad istusid ilusti, selg sirge, käed põlvede peal, põlved ja jalalabad koos. Oli küll ka mõni selline, kes ainult põlved koos istus, aga miski pani Sebastiani arvama, et Samara ei ole selline. Tema tundus korralik.
"Noh.. Näiteks nii," lausus ta viimaks, lükates enda selja akna vastast ära ning ajades enda ülakeha sirgeks. Seejärel võttis ta täpselt sellise asendi nagu ma enne kirjeldasin. Põlved ja jalalabad koos, käed põlvede peal. "Nagu klassipildil," lisas Sebastian lõbusalt, pilku ikka Samaral hoides, kordagi silmsidet lõpetamata.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 18:04:29 GMT 3
Samara silmitses noormeest ning puhkes naerma ning alles siis, kui ta seda asendit sisse võtma hakkas, rebis ta enda pilgu veidi vastumeelselt poisi silmadelt. Ta ajas enda selja sirgu ning vormika rinna ette. Jalalabad olid tal koos ning käed põlvedel. Seejärel ajas ta näole laia ja mängleva naeratuse, justkui olekski ta klassipildil.
"Kas nii on parem või?" küsis ta, hoides endiselt seda kõrvuni naeratust näol. Näitemäng. Ta ei naeratanud kunagi tegelikult nii, et kõik tema hambad paistsid. See oli ülepakutud, kuid praegu sobis selle näitamine vägagi. Justkui sunnitud olek, kuid tüdruk tegi nalja, meenutades iludusvõistluse võitjat, kes ootas pildi tegemist.
Viimaks lõdvestas tüdruk enda huuled, liigutades veidi enda krampis olevat alalõuga ning naeratas malbelt, mis oli talle palju omasem. "Nüüd ma enam ei poseeri siis, jah?" küsis ta kulme kergitades. Millegi pärast oli Sebastianiga nii lihtne suhelda. Justkui teaks teda terve enda elu.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 30, 2010 18:12:04 GMT 3
Ka Sebastian hakkas vaikselt naerma, silmitsedes samas ka seda, kuidas Samara teda järgi tegi. Ta lõpetas mõne aja pärast lõkerdamise, kuid pidi siis sellega jälle uuesti alustama, kui ta Sam'i naeratust märkas. Võiski lausa öelda, et see naeratus ulatus isegi neiu kõrvadeni. Ta tõstis heakskiitvalt enda pöidla püsti, noogutades innukalt. "Palju parem.. Nüüd oleks ainult fotokat vaja, aga siin see asjandus ju ei tööta," ütles ta naermist lõpetades, "Mulle meeldis see naeratus, sa võiks seda veel teha." Sebastian muigas kergelt, ikka näitsikut seirates. Tema pilk libises vahel tahest-tahtmatult neiu näost veidi allapoole, kuid ta tegi seda märkamatult.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 18:24:28 GMT 3
Samara naeratas endamisi. "Kuidas ei tööta? Siin on isegi sellised raadiod, mis töötavad võluväel, mitte elektri või patareidega. Mul peaks puhketoas üks vana võlufotokas olema. See, mis liikuvaid pilte pildistab," sõnas Samara ärevalt. Kuna ta oli mugu, oli tema arust nii lahe, et sellised asjad üldse olemas olid. Tal oli üks album täis liikuvaid võlufotosid. Pilte Hayleyst ning tema endisest kutist, Samara kassist Mansonist, kes hiirt taga ajas, Samarast endast ning poleks sugugi paha olnud sinna ka mõni Sebastiani foto panna.
Kuuldes, et ta võib oma punnitud naeratust korrata, sai Samara aru, et Sebastian oli naljast aru saanud. Ta hoidis üht kätt enda põlvel, libistades teise käe selle peale ning naeratas taaskord nii laialt, et tema täiuslikud lumivalged hambad vastu särasid. Justkui Colgate'i reklaam. Kuid et asjale veidi vürtsi lisada, pilgutas Samara kiirelt enda silmi ning enne, kui ta oleks taaskord naerma hakanud, lõpetas ta irvitamise ning liigutas taaskord enda alalõuga. "Sobis või?" küsis ta poisi arvamust.
|
|
