Kirjakesed kirjakesed

[Ethan Ryuk]

Ethan avas öökullimaja ukse ja astus sisse. Ta oli küll koolis olnud vaid mõned päevad, kuid juba saatis ta koju sõnumeid. Tal oli käes kiri oma emale ja isale, endisele tüdruksõbrale Misale ning enda viimase filmi režisöörile.

Tal võttis tubli tükk aega, et leida kõigi kolme kirja jaoks öökullid, kes Jaapanisse välja lendaks. Kuid õnneks sai ta hakkama.

Kui ta vaatas, kuidas kolm lindu aknast välja lendasid ja kauguses väikesteks tumedateks täpikesteks muutusid, siis tundis ta, kuidas ta igatses hommikul ärgata vaatega suurlinnale ning tunda aeda kasvamapandud sakura lõhna. Ta igatses seda kõike.

[Samara Soul]

"Palju koduseid?" küsis üks tasajane hääl pimedast nurgast. See hääl kuulus Samarale, kes tõukas end jalaga seina najalt lahti. Ta oli juba tunde seal istunud ning neid kraaksuvaid ja sittuvaid linde jälginud. Vaadanud, kuidas nad õrnalt üksteist nokaga sasivad.

Samara isegi oli saatnud mitu kirja, õigemini kaks. Ühe enda vennale välismaale ning teise enda emale ja isale. Ta oli neilt küsinud koduste olukordade kohta. Ta teadis, et neil oli raske ning Samaral oli üsna kahju, et ei saanud nendega olla, kuid ta pidi koolis olema. Seitsmes aasta oli väga tähtis. See pani aluse elule.

Koolivanem naeratas prefektile ning kallutas veidi enda pead, kui ta treppide juurde suundus ning ühel astmel istet võttis. Nii sai ta väljas paistvaid Lendluudpallitribüüne silmitseda.

[Ethan Ryuk]

Ethan pööras ümber ja tema soojad pruunid silmad maandusid neiul, kes pidi olema tema koolivanem. Niipalju oli ta suutnud omale ikka nägusid selgeks teha selle aja jooksul, mis ta siin olnud oli. Ometi ei näinud ta põhjust sellest kohe märku anda.

"Võib ka nii öelda." ütles noormees kerge aksendiga. Ta isa oli küll inglane, kuid ta oli terve elu elanud jaapanis. See oli ju loomulik, et põhikeele tükike külge jäi. Muidugi ei olnud ta vastus ka vale. Kui Jaapanit ja Tokyot mõelda, siis jah, kodused. Kuid muidu oli ju vaid emale ja isale.

Noormees isegi ei teadnud, miks ta Misale ka kirjutas, kuid see oli tundunud loogiline. Ja režisöör... Oli nüüdseks ta hea sõber ja ta täspsutas vaid aegu, millal ta pidi tulema ja oma viimased stseenit purki võtma.

[Samara Soul]

Samara vaatas mõni hetk veel tribüüne, ise endamisi mõeldes, millal uued lendluudpalli treeningud pihta hakkavad. Ta juba ootas neid. Ta tahtis istuda luua selga ning tunda seda õhulist joovastust, mis teda alati läbis, kui ta lendas taeva poole, et unustada mured. Jah, praegu tal veel muresid ei olnud, sest tundegi ei olnud õieti olnud, kuid ta teadis, et tal hakkab raske olema. Väga raske.

Ta ei jäänud külmale trepile aga kauaks istuma. Juba peagi tõusis ta püsti ning kloppis veidi taguotsa puhtaks mustusest ning pööras viimaks enda smaragdrohelised silmad noormehe tumedatele, naeratades vaikselt. "Ma olen Samara," sõnas koolivanem. Oli kuidagi veider end tutvustada, sest ta teadis, et poiss on Gryffindor'i prefekt. Oli huvitav, et nad ei olnud varem kohtunud. Kuid samas.... kui nüüd pikemalt järgi mõelda, siis oli ta koguaeg üksi hoidnud ning koolivanemaks oli ta ka alles see aasta saanud. Tal ei olnudki varem põhjust enese tutvustamiseks.

[Ethan Ryuk]

"Ethan," tutvustas noormees end vastu ning ulatas tüdrukule käe. See ei olnud jaapanlaste komme, kuid noormehe isa, kes oli inglane, oli teda enne siiatulekut õpetanud.

Ning muidugi oli loogiline, et Samara ei olnud teda varem näinud, sest ta oli alles see aasta siia tulnud. Võtnud aastaks aja maha oma näitlejatööst, või õigemini eelmine aasta lihtsalt kõik vajaliku ette ära filminud. Nüüd oli filmi kokkupanijatel tööd küllaga ja teiste näitlejate stseene alles filmiti. Ka Ethanil oli paar poolikut veel.

Nüüd uuris ta enda tumedate soojade silmadega tüdrukut. Tal oli väga ilusad rohelised silmad. Ausalt öeldes ei olnud Erhan siiani ühtegi nii roheliste silmadega inimest näinud, tema kodumaal oli pea kõik pruunide silmadega. Lisaks sellele oli tüdruk ilus. Siinne ilu oli erinev kui see, mida Ethan varem oli harjunud nägema, kuid talle siiski meeldis vaatepilt.

[Samara Soul]

Samara kõhkles veidi, kuid libistas sellegi poolest enda käe noormehe pihku, surudes seda õrnalt. Pigem meenutas see rohkem paitust, sest nii, kui ta enda käe tema kätte libistanud oli, tõmbas ta selle sealt ära. Ta lihtsalt ei olnud harjunud füüsilise kontaktiga, ükskõik, kui meeldiv see ka poleks. Oojaa, see oli meeldiv. Samaral ei olnud ühtki jaapanlasest tuttavat. Vähemalt ta arvas, et noormees oli jaapanlane. Ta ei teinud neil pilukatel kunagi vahet. Kuid Ethan - nii oli selle noormehe nimi - oli väga kena enda tumepruunide silmade ning sama tumedate juustega.

Koolivanem naeratas meelalt ning vaatas taaskord välja, kuid enam ta tribüüne ei näinud, sest need jäid nurga taha. "Niisiis, Ethan," alustas Samara, pöörates enda silmad tagasi noormehele. Ta oleks tahtnud end seljaga kusagile toetada, kuid ta ei julgenud. Öökullimaja oli üsna räpane koht ning ta ei tahtnud end nii väga ära määrida. "Vabandust, kui ma küsin, aga... Mul on tunne, et ma olen sind kusagil näinud." Ta kortsutas hetkeks enda kulmu. Tema jutt näis ilmselgelt jabur ning ta oleks koheselt tahtnud ära surra piinlikusest. "Ma mõtlen, et väljaspool Sigatüügast. On see võimalik?"

[Ethan Ryuk]

Nähes, et käesurumine just kõige asjakohasem ei paistnud olevat, kummardas noormees kergelt ning ütles:"Meeldiv tutvuda." Kui inglased surusid kätt, siis jaapanlased kummardasid. Pealegi oli see muidu ka viisakas, väljaspool tema kodumaadki.

Kui aga neiu ütles, et talle tundub, et on noormeest kuskil näinud, siis ei olnud ta kindel mida vastata. Kindlasti ei saanud ta rääkida, et ta on Jaapanis näitleja, ehk oled mõnda mu filmi näinud? See oleks olnud esiteks eputamine ja teiseks ei näindu noormees vajadust, et keegi seda siin kohe teadma peaks. Seega vaatas ta neidist natukene pingsamalt ning ütles siis:"Vabandust, mulle ei tule ette. Kas me oleme kohtunud siis varem?" Muidugi oli see üsna absurdne, sest noormees oli olnud Londonis enne kooli tulekut vaid mõne päeva ja siis oleks ta kindlasti mäletanud, kui sellist tüdrukut kohanud oleks.

[Samara Soul]

Samara kergitas ainult noormehe kummardamise peale kulme, kuid ta ei saanud öelda, et see poleks talle meeldinud. Midagi sellist ei olnud ta varem kohanud. Nii suurt... viisakust. See oli ülim. Kuid võibolla oli see nende kodumaal tavaks? Samara pidi tõdema, et ta ei teadnud Jaapanist sugugi palju. Seda ta igaksjuhuks ei hakanud Ethan'ile mainima.

"Ma ei tea," vastas ta mõtlikult majakaaslase küsimuse peale. "Ma nagu..." sõnas ta katkendlikult, üritades meenutada. Ta oli mugu, seega teadis ta muguasjadest ka üsna palju. Ta üritas meenutada ja kui talle viimaks meelde tuli, kivistus tema nägu ja ta vaatas suurte silmadega noormehele otsa. Viimaks aga puhkes ta lõbusalt naerma. "Sa oled ju näitleja. Ma olen korra üht su filmi televiisorist näinud," sõnas ta ärevalt. Ta ei olnud kunagi ühtki kuulsust näinud. V.a. oma lemmikmuusikuid, muidugi, kuid neid ka ainult kontserditel. Ta eitahtnud noormehele jätta fännimuljet, sest seda ta ei olnud. See oli lihtsalt kummaline, et too noormees nüüd tema ees seisis ning talle kummardas.

[Ethan Ryuk]

Ethan püsis viisakalt vait, kui tüdruk ajusid ragistas. Kuigi tema hea mõistus karjus talle, et ta katkestaks Samara mõttelõnga enne kui ta võib välja mõelda midagi, mida noormehel ei ole vaja, et neiu mäletaks. Ta ei tahtnud, et teda ka koolis koheldaks nagu kuulsust, kuna kodumaal oli tal piisavalt kiljuvaid fänniplikasid. Ometi keelas viisakus tal neidu segamast.

Kuid siiski suutis tüdruk enda peas asjad kokku panna. Ühe kõrvalmõttena oli Ethan meeldivalt üllatunud, et tema filme on isegi Inglismaal telekast näidatud. Kuid põhiline oli see, et ta oli ära tuntud. Ta tõesti ei oleks osanud seda oodata.

"Ma .. e.. ei?" üritas ta armsalt välja puterdada. Ta oleks nagu inglisekeele ära unustanud. Tollel hetkel vedasid näitlejavõimed küll igatpidi alt.

[Samara Soul]

Samara turtsatas vaikselt. "Ma ei tea just palju sinu välimusega Ethaneid, kas tead," sõnas tüdruk rahulikult, ise tundes, kuidas ärevus temas kasvab. Noormees ilmselt seda ei tahtnud. Ilmselt ei tahtnud ta, et teda ära tuntaks ning sellepärast oligi ta tulnud Sigatüükasse, kus väga vähesed teadsid mugudest. "Ära muretse, ma ei kavatse nüüd... su autogrammi küsida või midagi." Piisab sellest, et sa mu majas käid ning mu kõrvalmagamistoas magad, mõtles ta endamisi kavalalt, kuid välja ei öelnud. Ta nägu oleks äärepealt kõik reetnud, mis ta mõelnud oli, kuid enne, kui see juhtuda sai, pööras tüdruk enda pilgu kärmelt mujale, ise tundes, kuidas ta põsed roosakaks tõmbuvad.

[Ethan Ryuk]

Ethan ei saanud parata, ta naeris enda vaikset ja siidist naeru. See oli armas. Pealegi kergendust toov, et neiu ei hakka kiljuma ja karjuma, kui teab, kes ta on. Järelikult oli tal rohkem tutvusi mugumaailmaga ning need kes ainult võlumaailmas elasid ei pruukinud kauge maa kuulsust üldse ära tunda.

Kuid siis nägi ta kuidagi neiu pea ära pööras. Uudishimulikult kõndis ta teisele poole tüdrukut, et tema selja asemel ta nägu näha. Neiu põsed olid roosakad, ta punastas. "See on armas, kuidas valge naha peale kõik näha on," ütles ta. Muidugi kõlas lause naljakalt, kuid ta mõtles seda, et ta oli harjunud ainult sellega, et tüdrukud olid sellise teistsuguse nahatooniga. Kui mõnigi vältis päikest, siis nii perfektselt valget nahka ei olnud kellelgi.

[Samara Soul]

Samara tundis, kuidas pilt ta silme eest ära hakkas kaduma. Ethan oli isegi seda märganud?! Tütarlaps libistas hetkeks käed enda põskedele, kuid selle asemel, et nüüd halama või nutma hakata, hakkas ta hoopiski naerma. Ta vaatas taaskord noormehe suunas ning vangutas vaikselt pead.

"Vabandust," sõnas ta tasaselt ning kohmetult, nagu tal kombeks oli. Tema vabandus oli siiras ning see peegeldus tüdruku silmades. Ta eemaldas enda käed om näo küljest ning libistas need nahkpükste taskutesse. "Mitte just iga päev ei kohta kedagi, keda ma kuskil meedias näinud olen. Ning on üsna üllatav, et sa nüüd Gryffindor'is käid. Loodan siiralt, et sul siin kõik sujub," sõnas ta peaga takka noogutades.

[Ethan Ryuk]

"Ma ütlesin, et see on armas, sa ei pea ju vabandama," ütles noormees, käies mõttes üle, mida ta öelnud oli. Ehk oli taa inglise keeles sõnad sassi ajanud. Ta oleks võinud lihtsalt jaapani keeles kawaii öelda, aga ta ei olnud kindel, kas tüdruk sellest aru saanud oleks.

"Aitäh," ütles ta, kui neiu lõpetanud oli. See oli Samarast kena. Ja ta ei läinud üldse lolliks, nagu oleks mõni jaapani tüdruk läinud. See oli tõeliselt tore ja läks kokku neiu väärika välimusega. Miks selliseid tema kodumaal rohkem ei olnud? "Ma.. ma loodan, et see ei ole tüli, aga ma ei tahaks, et eriti paljud sellest teaks.." ütles ta siis. See oli küll väga armas, et Sam teadis, kes ta on, kuid ta ei tahtnud, et kõik teaks ja valesti aru saaks, hakates teda mingiks ülbeks kuulsuseks pidama.

[Samara Soul]

Samara ilme muutus viimaks tõsisemaks. Ilmselt oli tal väga hea meel, et noormees seda temalt palus ning ta tundis, kuidas uhkus tema sees kasvab. Tal oli tunne, et hoidis poisi saladust justkui enda tiitliga, kuid nii see ju ometi ei olnud.

"Ära muretse," sõnas ta viimaks, hammustades hetkeks alahuulde, ise mõeldes, mida edasi öelda ilma, et see kuidagi imal ei tunduks. "Mina ei ütle kellelegi midagi," lausus ta viimaks, silmitsedes mõni hetk noormeest. Viimaks aga kõndis ta lauani, mille äärde oli tool lükatud. Ilmselt oli see väike nurk kirjade kirjutamiseks mõeldud. Ta vaatas hetkeks laual olevat puidumustrit, kuid juba mõne aja pärast vaatas ta taaskord prefekti. "Anna andeks, kui küsin, aga misa sa s i i n teed? Sigatüükas, ma mõtlen?" päris ta viimaks pead vangutades.

[Ethan Ryuk]

"Aitäh," ütles noormees veel ühe kummarduse saatel. Tema jäi oma kohale, lihtsalt jälgis sealt tüdruku liikumist. Inglased olid huvitavad, nad olid nii teistsugused.

"Isa arvas, et mulle kuluks korralik võluharidus karjääri kõrvalt ära. Ma olin nõus. Ja kuna ta on inglane, siis sain ma siia tulla," seletas Ethan avameelselt. Kui neiu nagunii juba peasaladust teadis, siis ei olnud see midagi erilist talle rääkida, miks ta juba siis üldse siin on.

Ning kuulsus või mitte, ta oli siiski tavaliselt nagu iga teine poiss. Vaatas tüdrukuid, (hetkel muidugi Sami), käis pidudel kui sai, käis nüüd ka koolis. Oli tore vahelduseks tavaline inimene olla. Kuigi vahel ta igatses privileege, mida talle kuulsuse eest pakuti.