|
|
Post by Samara Soul on Mar 27, 2010 19:56:33 GMT 3
Gryffindorlane kergitas enda kulme. Nii et Ethan oli siis ainult pooleldi... jaapanlane? Samara ei olnud endiselt kindel, mis rahvusest ta oli. Ta võis väga vabalt näiteks korealane olla. Kili oli kili... "Või nii," maigutas ta hetkeks enda suud, vaadates ainiti noormeest. Mitte sellepärast, et ta kuulsus oli, vaid seetõttu, et ta oli huvitav. Oma olevuselt, rahvuselt, käitumisviiside poolest... Selliseid tutvusi oleks võinud rohkem olla. Ta oleks selliste sõprade üle uhke olnud, sest ennast pidas ta küll tavaliseks. Rumeenlanna, kes oli lisaks kõigele vaene ka pealekauba.
"Sa oled siis varem seda õppinud? Ma mõtlen, et kuidagi kahtlane, et sul lasti nii hilja seda kõike õppima hakata," oli animaag mõtlik. Ta libistas enda küünarnuki laua veidi tolmusele pinnale ning toetas enda lõua peopesale. Nii oli tal enam-vähem mugav ning ta sai jaapanlast ka silmitseda, kui too rääkis.
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 20:02:01 GMT 3
"Isa õpetas. Niiöelda koduõpe. Kuid selleks oli aega ainult võtete vahepeal, muidu ei hakanud eriti palju külge, mõtted olid mujal," ütles noormees, näol tema niiöelda firmanaeratus. See oli tema viisakas versioon, et öelda, et tegelikult jagab ta neid asju, millest koolis räägiti üsna vähe, sest ta lihtsalt ei olnud selle õppimisele nii palju pühendanud.
Ta isa oli hea võlur ja oli omal ajal Sigatüüka korralike hinnetega lõpetanud, seega sai ta oma poja õpetamisega suurepäraselt hakkama, lihtsalt õpetamiseks pidi poeg ka selle jaoks parajasti vaba olema. Kuid sellel ajal kui oli filmimine ei olnud noormehel peale pikka päeva sugugi soovi veel nõiajookide teooriat õppida.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 27, 2010 20:37:00 GMT 3
Noormees suutis taaskord Sam'i üllatada. Tal ei olnud õrna aimugi, et keegi võiks ka võlukunsti koduõppel õpetada. Mugudel olid koduõpped igapäevased, aga võluritel..? "Ma arvasin, et kooliealised ei tohi väljaspool Sigatüügast võluda," pomises ta endamisi toredalt. Oleks nii vahva olnud näidata enda mugust vanematele, kuidas ta lillekimpu välja võlub või midagi.
Kuid Samas ei saanud seda majakaaslasele pahaks panna. Ta ju varem ei käinud Sigatüükas, seega võibolla oli ta saanud Ministeeriumilt loa kodus loitsida. Seda asja ei hakanud Samara praegu küsima. Ta ei tahtnud enda jutuga poissi ära tüütada, kuid tal oli tunne, et kui tal ainult voli oleks, päris ta jaapanlase enda küsimustega surnuks.
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 20:49:18 GMT 3
"Ei tohigi. Aga keegi ei tea, et ma olen alaealine. Kuna ma olen aga alati oma isa lähedal, siis peetakse seda temaks. Pealegi on mu isal jaapani ministeeriumis tutvusi ja ta ajas selle korda. Ainuke asi, mida meilt taheti oli autogramm võlukunstiministri tütre jaoks..." viimane lause oli öeldud naljaga.
Noormees vaatas ringi. Öökullimaja polnud just kõige puhtam koht. Linnusitt ja suled igal pool. Siin juttu rääkida polnud liiga mugav. "Seega, ehk läheks räägiks väljas edasi. Siin on natukene... umbne," väljendas Ethan end viisakalt.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 27, 2010 21:50:30 GMT 3
Samara vaatas noormeest ning muigas vaikselt. Kui ta aga tema küsimust kuulis, tabas teda taaskord ärevus. "Muidugi," oli ta rohkem, kui nõus. Tal ei olnud tavaks lihtsalt istuda öökullimajas, selle... lõhna ning valjude häälte juures ning kellegagi rääkida. See oli üsna raske samuti, sest vahel pidi ta lindudest lausa üle kisama ning see oli ebameeldiv.
Ta tõusis püsti ning asetas tooli laua alla tagasi. Surudes käed taaskord taskutesse, vaatas ta hetkeks enda ümber ringi, kuid juba peagi koondusid tema silmad noormehe omadega kokku. "Kuhu sa minna soovid? Järve äärde?" pakkus Samara välja. Ta ei teadnud küll, kas talle oleks seal praegu meeldinud (sest külm oli), kuid ta ei tahtnud praegu veel tagasi enda toimetuste ja kohustuste poole pöörduda.
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 21:54:44 GMT 3
"Jah, see sobiks suurepäraselt," ütles Ethan enda südantsulatava firmanaeratuse saatel. Ta oleks hea meelega veel neiuga vestelnud. Pealegi oli see võimalus veel natukene aega teda imetleda ja imestada, kuidas saab kellegi nahk füüsiliselt nii valge olla.
Nad läksid ukse juurde ning jaapanlane avas neiule ukse, viibates siis lihtsa žestiga, et naisena peaks tüdruk enne minema.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 27, 2010 22:34:48 GMT 3
Samara üritas mitte välja teha noormehe naeratusest. Ta lihtsalt ei tahtnud selle lõksu langeda ning sinna kinni jääda. Ilmselt olid seda kõik tüdrukud teinud, kõik tema fännid.
Tüdruk väljus uksest ning hakkas mööda treppi alla kõndima. Ta tõmbas enda rüühõlmu tugevamini kinni. "Siin on päris pime," pomises ta endamisi, liikudes endiselt trepist alla. Ta pidi sõrmedega seina libistama, et teada, et ta ikka õigesse kohta läheb ega kuskile ei koperda.
OT: Jätkame siin või teed uue teema?
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 22:37:42 GMT 3
OT: Siin ikka 
"Ole ettevaatlik," ütles Ethan vaikselt tüdrukule ning hakkas tema järel edasi minema. Ta oli ettevaatlik, et mitte liiga neiule kannale astuda ja et mitte liiga kiiresti liikuda, et neiu kiirustades ei kukuks. Muidugi neiu isiklikku kohmakust ta reguleerida ei saanud, kuid ta ei uskunud, et Samara kohmakas oleks. Enda stiili ja olekuga tundus ta lihtsalt nii enesestmõistetavalt graatsiline.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 27, 2010 22:41:31 GMT 3
Samara ainult muigas, ta oli alati ettevaatlik, kuid see oli Ethanist tore seda meelde tuletada.
Peagi nägid nad enda ees valgust ning Sasmara lükkas kriiksuva ukse lahti. Nad olid viimaks tornist välja jõudnud. Tüdruk sirutas end veidi ning hingas sügavalt sisse. Oli küll tunda, kuidas loodus sureb, kuid sellegi poolest oli seal parem õhk, kui öökullimajas.
Koos noormehega hakkasid nad üle nõlva järve poole suunduma. Päike siras veel kõrgel ning tänu sellele sillerdas järv vägagi kaunilt. Järve keskel oli näha, kuidas hiidkalmaar enda suuri kombitsaid päikese käes peesitab. See vaatepilt oli suurepärane!
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 22:46:27 GMT 3
Ethan liikus neiu järel välja värske õhu kätte. Mitte midagi lindude vastu, kui see maja ei lõhananud just kõige paremini. Kuid seal sees ei tahtnud jaapanalane viriseda. Mitte, et ta seda väljas tegema oleks hakanud, kuid siiski.
"See asi on imelik," ütles Ethan ja näitas käega kalmaari poole. See elukas oli tõesti midagi ebatavalist. Miks see nii käitus? Osad rääkisid, et ta on hea loomuga, teised jälle, et väga kuri.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 27, 2010 23:33:45 GMT 3
Samara naeratas, vaadates kalmaari poole, kui Ethan temale suunanud oli. Ilmselgelt ei teadnud too Sigatüüka ümbrusest kuigi palju.
"Seal järves elab üsna palju elukaid, ka näkke ning korbikalu. Kuid see seal on hiidkalmaar. Ma ei soovitaks ujuma minna, kui ta seal on. Ta lihtsalt tõmbab su nii jõudsalt vee alla ning teda takistada ei suuda miski," sõnas Samara, liikudes ise järveveele lähemale. Tuul paitas tema juukseid ning varsti oli ta selle jaheda temperatuuriga nii harjunud, et ta ei kartnudki enam külma.
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 23:37:49 GMT 3
Ethan noogutas, jättes mainimata, et ta oli ise ka aru saanud, et see hiidklamaar on. Niipalju ta ikka koolist ja loomadest või siis kaladest teadis. See ei oleks viisakas olnud, selline targutamine.
"Ega sul külm ei ole?" küsis noormees siis lihtsalt lambist. Õues oli üsna jahe ning neiul võis külm olla. Ta jälgis tüdrukut, olles valmis enda tagi kohe seljast võtma, kui too kasvõi korra värisema peaks.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 28, 2010 0:24:36 GMT 3
Samara pööras enda pilgu koheselt noormehele, kui tema küsimust kuulis. "Eee... Ei?" venitas tütarlaps, olgugi, et ta ise oli õhukese musta värvi pluusi väel kõigest. "Kuid tänan küsimast." Ta surus enda käed taaskord taskusse ning pööras enda pilgu tagasi järvele. Tõsi, öökullimajas oli tal veel külm olnud, kuid nüüd oli ta selle olekuga lihtsalt nii harjunud, et ta ei osanudki seda praegu ära tunda.
Ta astus veel mõned sammud järve suunas, jõudes viimaks paadisillale. "Mulle meeldib siin," sõnas ta viimaks unelevalt, silmitses kaugustesse. Mäed, mets, Hagridi majake... see kõik oli nii ilus. Kuidas oli võimalik, et selles väikses paradiisis asus üks kool?
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 28, 2010 0:41:30 GMT 3
Kuigi Sam seda ei näinud, vaatas noormees teda natukene kahtlustavalt. Tal ei olnud ju peaaegu midagi seljaski, kuidas tal külm ei saanud olla. Ja see eitus ei kõlanud ka nii veenvalt.
Noormees võttis enda tagi eest lahti ning seljast ära. Kui neiu ütles, et talle seal meeldib, pani Ethan oma jaki tema õlgadele ja ütles:"Mulle hakkab ka meeldima." Ta ise oli ikkagi mustade teksapükste ning hästi istuva ja ta kena keha rõhutava musta kampsuni väel, mille rinnale oli pandud Gryffindori embleem, et see koolivormi sobitada.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 28, 2010 0:55:14 GMT 3
Samaral tõusid kuklakarvad püsti, kui ta viimaks sooja tagi enda õlgadel tundis. Tema käed libisesid mööda lukku üles ning viimaks võttis ta hõlmadest kinni ning tõmbas need veidi rohkem kokku, enda kiitsaka ning hapra keha ümber. Poisi sõnu oleks ta muidugi saanud kahtepidi võtta ning see ajas teda veidi muigama.
Ta astus veel paar sammu edasi, pilk majakaaslasel, kuid kui ta oli paadisillaäärele jõudnud, väändus tüdruku jalg kahekorra ning see libises vette. Tema jalg oli läinud jõudsalt vastu paadisilda ning nüüd oli sellel nahk maas ning üsna verine. "Kurat," pomises ta vaikselt, tõmmates kipitava jala veest välja, ise sellest kahe käega kinni hoides.
|
|
