Kirjakesed kirjakesed

[Ethan Ryuk]

"Ma ei mõelnud.." hakkas noormees naerdes ütlema, kui sai aru, kui valesti tema lauset mõista andis, kuid siis Samara libises. Poiss astus automaatselt sammu edasi, et teda vette kukkumast hoida, kuid õnneks sai ta paadisillale tagasi.

Aga jalg oli üsna katki. "Oijama, see on.." ütles ta vaikselt. Tema aju töötas kiiresti. Kas ta tõesti kavatseb sellele tüdrukule kõik oma saladused paljastada, selle asemel et ta lihtsalt haiglatiiba ära saata.

Ta vandus vaikselt jaapani keeles ning toetas siis neidu ja aitas ta sillale istuma. "See sügeleb, aga püsi paigal," ütles ta rahulikult ja kindlalt ning tõmbas katkise jala endale pooleldi sülle, kui ta neiu kõrvale põlvitas. Ta pani ühe oma käe verisele haavale peale ning pani enda silmad kinni. Siis hakkas ta keskenduma ning mõne sekundi pärast hakkas haav aeglaselt aga kindlalt kokku kasvama.

[Samara Soul]

Samara ahhetas vaikselt, hoides endiselt jalast kinni. Ta vajus viimaks paadisillale istuma ning ta vaatas kordamööda jahmunult ning uudisgimulikult enda jalga ning noormeest. Teda valdas ärevus ning paanika, samas ja piinlikus. Kuidas ta võis niimodi noormehe ees libiseda ning peaaegu, et vette kukkuda? Ta oli just rääkinud, et hiidkalmaar võib kukkumise korral ükskõik kelle vee alla tõmmata ning keegi poleks selle jaoks enam midagi teha saanud.

Tüdruk väristas enda õlgu, kui ta noormehe puudutust tundis. Ning viimaks hakkas kogu ta jalg sügelema. Kuid ta ei kratsinud sedam vaid vaatas hämmestunult, kuidas haav aeglaselt kinni kasvab. Ta oli küll korra St. Mungos käinud, kuid midagi säärast ei olnud isegi temaga juhtunud.

Kui haav viimaks kokku kasvanud oli, pööras koolivanem enda pilgu noormehele ning pomises vaevukuuldavalt tagasihoidlikud tänusõnad. Ta vaikis hetke, langetades enda pilgu tagasi enda jalale, mis noormehe süles lebas. "Mismoodi sa... Kuidas..? Sa oled kas väga hea ravitseja või on tegemist üsna musta maagiaga," sõnas ta tõsiselt, tõstes enda pilgu tagasi noormehe silmadesse, justkui lootes sealt vastust enda küsimustele ning teooriatele leida.

[Ethan Ryuk]

Ethan ei öelnud tükk aega midagi kui ta keskendus sellele, et tüdruku haav korda teha. Alguses kui neiu rääkima hakkas ei öelnud noormees ikka midagi. Ta lihtsalt kummardas põlvili vee kohale ja pesi tüdruku vere enda käe pealt maha.

Siis pööras ta end ümber ja vaatas tüdruku jalga. Ikka verine. Ta võttis korraks kampsuni pealt ära ja T-särgi seljast. Siis pani ta kampsuni tagasi ja tegi särgi vees märjaks. Siis läks ta ja hakkas ettevaatlikult verd, mis juba kuivama hakkas, Samara jala pealt ära pühkima, jalga teise käega paigal hoides.

Ta töötas tükk aega vaikides, kui lõpuks ütles:"Mul on see olnud lapsest saati. See on mu kätes. Ma avastasin selle, kui enda koera murdunud luu kokku kasvatasin. Ma ei usu, et see must maagia on. See tuleb minu seest lihtsalt. Kui ma just nii kuri ei ole, et sellest must maagia peaks saama?"

[Samara Soul]

Samarat ajas veidi ärevaks see vaikimine. Kas ta oli midagi halvasti öelnud? Tüdruk silmitses teda ning kui too enda särgi seljast võttis, pööras tüdruk taktitundeliselt enda pilgu kõrvale. Ta silmitses kerge huviga, kuidas noormees särgi vette kastab ning võpatas, kui külma vett enda jalal tundis. Jah, see oli külm ning peagi hakkas ta isegi õrnalt värisema, kuid ta üritas sellest mitte välja teha. Ajutine nähtus, sesestas ta endale.

Ta libistas enda käed Ethani tagi varrukatest sisse ning pööras viimaks enda silmad temale. Ta oleks tahtnud öelda, et ta ei pea nüüd tüdruku jalga pesema, kuid ta ei lausunud midagi. Oli mõnevõrra meeldib, et tema eest nii hellalt hoolitseti. Tüdruk oli seda kaua igatsenud.

Kui majakaaslane viimaks rääkima hakkas, naeratas Sam ning kuulas tema jutu ära. "See on väga tore anne," kommenteeris ta viimaks, vaadates nüüd enda jalga, kus enne oli olnud nahk maas ning verised kriimustused. Haav ei olnud sügav ega jube olnud, kuid see oli sellegi poolest kipitanud. "Nii et sa siis... Nii kui kedagi end vigastamas näed, tormad tema juurde ning aitad teda?" küsis ta muige saatel, tõstes enda silmad tagasi noormehe omadele.

[Ethan Ryuk]

Noormees tõstis oma elava pilgu neiule ja raputas pead. "Mitte alati. Kui see midagi hullu ei ole ja nad on kellegiga koos, kes nad arstiabi juurde saavad viia, siis ma jätan nad rahule. Ma ei taha kõigile kuulutada, et ma seda oskan, pealegi mugudele ei saa näidata seda."

Neiu jalg oli puhas ning noormees võttis T-särgi tema jalalt ära. Ta tõmbas paarkorda kiiresti enda käega üle neiu varruka edasi tagasi, et ta sooja saaks ning enda särgi unustas ta juba paadisilla servale, mille siis hiidkalmaar omale haaras.

Ethan tõusis püsti ja ulatas tüdrukule käe, et ka tema püsti aidata.

[Samara Soul]

Samara silmad särasid endiselt. "Ma usun, et sa oled tõeline õnnistus sel juhul," sõnas tüdruk. "Mul on mingi... needus, et ma endale alatasa viga kuidagi teen. Kogemata, muidugi." Ta pööras enda pilgu hetkeks oma käsivartele, kui noormees neid hõõrus ning nüüd tundis ta taaskord külmavärinaid, kuid hoopis teisel põhjusel. Ta ei olnud harjunud füüsilise kontaktiga.

"See tähendab muidugi ka seda, et minuga koos olles oled sa tegelikult ohus," lausus ta, pöörates enda pilgu algul hiidkalmaarile, kes särgi kinni pistis. Selge, nüüd pidi ta ka selle kinni maksma. Kus ta selle raha küll võtab? Peagi aga vaatas ta poisi kätt, mis tema aitamiseks ette sirutatud oli. "Kindel, et tahad mind aidata? Pärast lendame mõlemad vette," naljatles tütarlaps nüüd, kuid libistas endiselt enda käe noormehel pihku, hoides seda seal veidi kauem, kui sel ajal, kui nad öökullimajas tutvusid.

Tüdruk tõusis püsti, kloppis veidi tagant enda pükse ning ohkas. Oli tore jälle kahe jalaga maapeal olla.

[Ethan Ryuk]

"Koos saame tast ehk jagu ka, kui me sisse lendame," ütles Ethan naljatledes ja tõmbas tüdruku õrnalt püsti. Muidugi aitas ta neidu ikka, tal olid siiski kombed veel alles. Tema kodumaal oli etikett selline ohtlik mäng, paljude reeglite ning muu sellisega. Kuid siin oli lihtne, inimesed pidasid teda hästi kasvatatuks, kuna ta pidas elementaarsetest viisakusreeglitest kinni.

Selle kohta, kui neiu tema annet kiitis, ei öelnud noormees tagasihoidlikusest midagi. Ta lihtsalt ei osanud vastata.

[Samara Soul]

Samara turtsatas endamisi. "Kahtlen. Ma nimelt ei oska ujuda ka," sõnas ta, vaadates hetkeks vee poole.
Kunagi ammu juhtus temaga pisike õnnetus, mis muutis teda veekartlikuks. See muidugi ei tähendanud seda, et ta poleks pesemas käinud või vahepeal prefektide vannituba külastanud, mille vann meenutas basseini. Kuid ta lihtsalt hoidis eemale suplemisest suurematest veekogudest, sest teadis, et vajadusel ei oleks ta seal hakkama saanud, kui oleks mingi probleem tekkinud.

[Ethan Ryuk]

"Tõesti? Siis peaks sind ehk õpetama?" küsis noormees muiatas ja hoidis neiu käsivarrest nagu tahaks teda vee poole tõmmata. Ometi lasi ta siis kohe lahti ning vaatas, et too tasakaalu ei kaotaks.

Siis võttis ta neiu käest kinni ning hakkas koos temaga paadisilda mööda tagasi kõndima. Ei olnud vaja, et veel õnnetusi juhtunud oleks.

[Samara Soul]

Samara turtsatas. "Ei tea, kus? Siin või, kui see neetud hiidkalmaar passib?" päris tütarlaps muigega. Kui aga noormees tema käest kinni võttis, taganes neid hetkeks, ilme jahmunud. Kuid ta kogus end kiiresti ning juba peagi hoidis ta ise sellest vastu punnimata kinni ning hakkas koos noormehega paadisillalt ära kõndima.

[Ethan Ryuk]

Ethan vaatas tüdrukule küsivalt otsa, kui too alguses üldse käest kinni hoida ei tahtnud. See ei olnud ju midagi imelikku? Sõbrad käisid ka niimoodi ju koguaeg. Üldse hakkas jaapanlane vaatama, et Samaral paistis olevat midagi füüsilise kontakti vastu.

"Miks ka mitte?" küsis Ethan naljaga pooleks. Muidugi ei oleks olnud praegu hea mõte sinna ujuma minna. Õues oli jahe ju. Nüüd oli tal endal seljas ainult kampsun, kuna tagi oli Sami seljas ja T-särk oli hiidkalmaarile mängukanniks läinud.