Delaran -jätkub-

[Hayley Hemingway]

SA juba said ju mingi auhinna..või oligi see see, et raamat avaldati, sest sa võitsid sellega mingise kirjutamise võistluse.

Igatahes väga tubli oled!!

[Lyra Azra Beckley]

Heh. Ma sain šoki juba.

Otsisin, kas Paidekad ka siukseid raamatuid omavad [oleme rotid, mis seal ikka] Loen siis:
Albu Raamatukogu
Aravete Raamatukogu
Järva-Jaani Raamatukogu
Koeru Raamatukogu
Laupa Raamatukogu
Lasteraamatukogu
Oisu Raamatukogu
Päinurme Raamatukogu
Türi Raamatukogu
Vao Raamatukogu

Kaks korda jõudsin alla välja ja siis koitis, et Lasteraamatukogu ongi Paides.

Rott. [Mina]

[Lhala Le Sueur]

Irw =D Saad siis laenutada, lugeda ja kommenteerida.

Ma seda võistlust ei võitnud, tulin kolmandale kohale. Aga Medaljon vist müüs kõige paremini. Aga homme siis(copin pressiteate):

Tallinna Keskraamatukogus tänatakse noorkirjanik Ene Seppa

Tallinna Keskraamatukogus tähistatakse 1. aprillil rahvusvahelist lasteraamatupäeva ja kell 13.00 antakse keskraamatukogu suures saalis (Estonia pst 8) selleaastane auhind „Järje hoidja“ noortekirjanik Ene Sepale.

Auhinnaga „Järje hoidja“ tunnustatakse 2009. aastal ilmunud ja Tallinna Keskraamatukogus ka möödunud aastal enim loetud eesti laste- või noorteraamatu autorit. Sellega tänatakse kirjanikku kui järjepidevuse hoidjat noortele väärt lugemisvara pakkumisel.

Kõige populaarsemaks raamatuks Tallinna Keskraamatukogu noorte lugejate hulgas osutus 2009. aastal kirjastuses Tänapäev välja antud Ene Sepa noorsooromaan „Medaljon“ .

17-aastase Ene Sepa esikteos „Medaljon“ pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorsooromaani-võistlusel kolmanda koha ja tema populaarsus noorte lugejate hulgas on kindlaks märgiks, et noortelt noortele raamatuid on tarvis.

Tänuüritusel saab näha raamatu põhjal seatud etteastet Kiili Gümnaasiumi teatriringilt Margit Kohjuse juhendamisel ning Pelgulinna Gümnaasiumi 10K klassi Triinu Jürvese juhendatud õpilaste joonistusi. Parimaks hinnatud joonistus, mille autoriks on Holger Rannus, kingitakse Ene Sepale.

Ahjaa... Kuku raadio peale võite ka pisut peale nelja panna xD

[Lhala Le Sueur]

Taaniel
Esimese lennu klassiruum asus kõrvalhoone esimesel korrusel. Taanieli üllatuseks juhatas Jan ta sisse mitte uhkeldavast esiuksest, vaid hoopis luuderohu varju paitunud kõrvaluksest.
„Oled sa kindel, et see on õige koht?“ päris Taaniel kahtleval toonil, kui uks kinni vajus ja kaks noormeest lämmatavasse pimedusse jättis.
„Üpriski. See ei ole muidugi otsene tee, kuid meil pole otsest teed vaja,“ vastas Taanielist eespool olev Jan rahulikult. Taaniel üritas sõbrale järgi jõuda, ent koperdas millegi otsa ja tõmbas selle suure kolinaga ümber.
„Sa kohe üldse ei oska olla?“ küsis Jan pahaselt, kui vaikselt pimedas koridoris edasi liikus.
„No mina ei ole võib-olla siin nii palju käinud, et teaksin iga neetud ämbri asukohta,“ pahutses Taaniel.
„Miks meil otsest teed pole vaja?“ päris Taaniel, kui nad ühest trepist alla suundusid.
„No ma mõtlesin vana sõbraga rääkida pisut.“
Taaniel turtsatas. „Rääkida oleks saanud ka väljas päikese käes, mitte siin rõskes koridoris. Sein, mida noormees puutus, oli niiske ja krobeline. Nad olid päris kindlasti mõnes keldrikäigus.
„Me ei oleks saanud väljas Mängust rääkida.“ Jan seiskus nii järsult, et Taaniel müksas teda kergelt, enne kui ise seisma jäi.
„Mängust? Miks me sellest peaksime rääkima?“
„Ma ei ole just eriti pühendunud õppija, nagu sa tead. Mul on piisavalt hea mõistus, mis jätab kõik ilma vaevanägemata meelde. Seega, mul hakkab tõenäoliselt kooliaasta jooksul igav,“ seletas Jan rahulikult. Taaniel aimas, et sõber muigab. Selle nägemiseks polnud talle valgust vaja
„Et siis natuke vürtsi lisada?“
„Kui sa just argpüksiks pole viimasel ajal hakanud.“
„Mina ja argpüks? Pole seda imet veel juhtunud.“
„Seega, alustame uuesti?“ päris Jan.
Taaniel vaikis. Muidugi, Mäng oli tore. Niimoodi oli alati lõbus, alati tore. Ent samas... Ah persse, mida tal ikka kaotada on.
„Alustame uuesti. Muidu kõngebki siin igavusse,“ vastas Taaniel, endiselt veidi ebakindel.
„Nii, sinu esimene ülesanne on siis...“ alustas Jan, hääl kõlamas tagasisurutud naerust.

* * *
Jasper ja Samara olid esimesed, kes astusid teise korruse lõpus olevasse klassi. Tüdruk vaatas üllatunult ringi. Jan ja Taaniel olid temast palju varem lahkunud, kuid kus nad nüüd olid?
Jasper tüüris Samara keskmise pingirea juurde ja nad istusid eelviimasesse pinki. Nende ette istusid endiselt sädistavad Rachel ja Laura. Kahe tüdruku järel vaikselt kõndinud Jasmin istus pinki, mis asus Samara ja Jasperi pingist akna pool. Ta valis vahekäigupoolse koha ning üritas Samara tähelepanu tabada.
„Samara,“ ütles Jasmin vaikselt. Nimetatu pöördus ümber.
„Mh?!“
„Kus need meie ees istunud poisid on, nad tulid ju enne meid välja.“ Jasmin punastas seda küsides ja Samara kergitas esimese asjana vastuseks kulmu.
„Eee...“ ta vaatas klassis ringi. „Ma ei tea... Ei näinud neid...“ vastas Samara, olles kindel, et kumbki poiss polnud klassi sisenenud.
„Mis siis muidu?“ päris tüdruk edasi ning kummardus üle vahekäigu klassiõele lähemale. Jasper, kes istus Samara kõrval, tõusis nii muuseas püsti ning läks rääkima just klassi tulnud Avecitaga.
Jasmin punastas veelgi sügavamalt. „Einoh, ma lihtsalt tundsin huvi. Et äkki nad on eksinud,“ vastas Jasmin, vältides Samara pilku.
Samara muigas. See tüdruk on ühest neist sisse võetud, kuid kummast? „No räägi,“ ütles Samara enda meelest julgustaval toonil.
Jasmin avas suu, ent samal hetkel kolksatas klassiuks ja sisse astusid needsamas kaks kadunud noormeest. Mõlemil oli näol jahedalt viisakas ilme ning ilmet muutmata liikusid nad Samara ja Jasperi taha tagumisse pinki. Jasmin võpatas ning istus sirgelt toolile.

[Hayley Hemingway]

mäng:D Lahe:D
uut!

[Samara Soul]

Määääääääääääng indeed...^^

[Hayley Hemingway]

uuut!

[Lhala Le Sueur]

Mängu esimene ülesanne on hea xD Ausõna, on. Arvake, kes ohver on.

„Niisiis,“ ütles täpselt kolmveerand kaksteist klassi ees püsti tõusnud sale, pikemat kasvu mustade hobusesabasse kinnitatud juustega naine. Õigupoolest oleks pidanud ütlema neiu, sest tema vanuseks võinuks pakkuda vaevu 18 eluaastat, ent kui ta oli juba lennuõpetajaks määratud, pidi naine olema vanem.
„Mina olen siis teie lennuõpetaja. Avecita Morantes. Kuigi direktriss armastab mind preilitada, on minu esimene palve teile, et teie mind sinataksite. Kas selline sinasõprus sobib teile?“
Klass mõmises jaatavalt vastu. Avecita naeratas ja jätkas: „Kuna ma kõiki veel ei tea, siis ehk alustaksime kõigepealt enesetutvustustega? Palju pole vaja öelda. Nimi ja midagi ehk veel, mille kohta te arvate, et teistel oleks seda kasulik teada. Vabatahtlikke?“
Klassis valitses vaikus. Kõik vaatasid üksteisele otsa, julgemata esimene olla. Täpselt enne seda, kui Avecita oleks ise esimese inimese nimetanud, avas suu tagumises pingis istuv helepruunide juustega noormees.
„Minu nimi on Jan Turner.“ Klass pöördus toolide kolinal, vaadates esimest julget. Oli näha, et kõik ootasid midagi veel, tollelt noormehelt. Kuid midagi uut Jan ei lisanud.
„Minu nimi on Taaniel de Bismarck,“ jätkas Jani kõrval istunud noormees. Häiritult täheldas Taaniel seda, et tema ees istuv mustajuukseline tüdruk pöördus tagasi õigesse suunda ja ei jäänud Taanieli niimoodi silmitsema, nagu oli silmitsenud Jani.
Selle üle pahameelt tundes, kallutas Taaniel end Jani poole. „Pidid sa esimene olema? Ma ei saagi nüüd julge rüütli nimetust endale võtta,“ pomises poiss sõbrale. Jan muigas vastuseks, ootas kuni järgmine inimene rääkima hakkas ning vastas: „Ega sul pole alati vaja kohe õilsahingeline rüütel olla. Vahelduseks on kasulik halli kardinali mängida.“
„See on sinu ülesanne.“ Taaniel toetus tagasi tooli seljatoele ning haigutas laialt. Tema meelest polnud absoluutselt mingit mõtet teha eraldi tutvumistundi. Inimesed saavad selgeks kooliaasta jooksul. Ja need kes ei saa... Noh, need ongi järelikult mõttetud. Tutvustamine olid jõudnud klasskaaslasteni, kes istusid nende ees pingis.
„Samara Soul,“ ütles mustade juustega tüdruk kõlaval häälel üle klassi. Tema oli ka esimene kes andis endast lisainformatsiooni: „Ja palun, võtke teatavaks, et ma ei salli suitsetajaid. Seega, kui teil on vastupandamatu himu nikotiinipulka imeda, siis parem hoidke minust eemale.“
„Ei vea sul, mees.“ Jan toksas Taanieli küünarnukiga, kes selle peale vaid mühatas.
„Mina olen Jasper Wilion,“ ütles Samara kõrval istuv punaste juustega jässakat kasvu noormees. „Need, kes veel ei tea, siis mina olen meie lennuvanem. Millal iganes teil probleeme on, ja ei tea, kelle poole pöörduda, siis haarake mul lihtsalt hõlmast kinni ja rääkige ära, mis südant vaevab,“ lisas Jasper.
Seejärel valitses kerge vaikus, enne kui sõnajärje võttis üle aknapoolses reas istuv linalakk. „Mina olen Jasmin McCall,“ ütles tüdruk tasaselt, pilku tõstmata. Algul jäi mulje, et ta tahab midagi veel lisada, ent neiu pani suu kinni ja vaatas enda ette lauale.
Jasmini vaiksele häälele järgnes pea sama vaikne noormehe hääl: „Mina olen Caleb Shrout.“ Heledate blondide juustega noormees istus Jasmini taga asuvas pingis. Ta oli kuidagi nukra tooniga ja piilus silmadega pidevalt Samarat, täheldas Taaniel kerge huviga, kuid loobus siis toda arglikku noormeest jälgimast ning keskendus pigem mustade kellaseierite ühetoonilistele tiksatustele.
„Niisiis, kas keegi on veel tutvustamata?“ küsis laua peal istuv Avecita ja vaatas põnevil näoga klassis ringi. „Mul on tunne, et ma ei tea, kes teie olete,“ ütles Avecita, osutas Jasperi ja Samara ees istuvatele tüdrukutele, kes siiani vaikselt sosistasid.
Lokkis poisipeaga tüdruk tõstis esimesena pilgu. „Mina olen Rachel Stewart,“ ütles tüdruk rõõmsa tooniga. Enne kui Rachel suu kinni jõudis panna, tutvustas end ka tema kõrval istuv kartulikoorekarva juustega neiu: „Mina olen Laura Thomas. Ja palun mitte mind perekonnanime järgi kutsuda, ma ei salli seda.“ Ennast tutvustanud, vaatasid plikad veel kord ringi ning jätkasid vaikselt poolelijäänud juttu.
„Oeh.“ Avecita naeratas säravalt. „Seega, kõikidel peaksid tunniplaanid käes olema. Kellel pole või kellel on küsimusi, siis jääge pärast tunni lõppu siia. Ülejäänutele mingeid kohustusi täna kooli poolt pandud ei ole. Muidugi, kui teil soovi on, siis võite natukene ringi liikuda ja uurida, kus mis tunnid toimuvad. Niiviisi on teil endal homme lihtsam õigeks ajaks klassi jõuda.“
„Niisiis, et tund on läbi?“ päris Jan valjult üle klassi. Taaniel turtsatas kõrval. Nii Jani moodi: kohe kui võimalik ahistavat koolipingist eemale tõmbuda.
„Võib ka nii öelda,“ vastas Avecita naeratades. Lause lõpule järgnes toolide kolin, ning õpilased tõusid vadistades püsti.
Esimesena jõudsid ukseni Taaniel ja Jan, hoolimata sellest, et nemad olid kõige tagumises pingis. Kuid tundus, et nemad olid ainsad. Enamik klassist jäi Avecitalt igasuguseid erinevaid asju küsima, või siis imetlesid beezikate seinte peal olevaid hobuseid kujutavaid maale.

* * *
„Et siis, teeb ära?“ pomises Jan, kui nad olid välja koridori jõudnud ja istusid laiale poolseinale, mis eraldas koos kahe suure sambaga puitpõrandaga koridori kivipõrandaga fuajeest.
„Mis muud üle jääb,“ pomises Taaniel vastu, mõeldes samal ajal, kes esimesena uksest välja tuleb. Peaasi et see poiss poleks, peaasi et see poiss poleks...
Kuid enne, kui keegi jõudis klassiuksest välja astuda, kõlas välisukse kolksatus.
Noormeeste vaatevälja ilmus keskmist kasvu, pikkade lokkis juustega sale neiu, kes saatis küsiva pilgu äärisel istuvatele noormeestele.
Taaniel oigas, tüdruku koolivormil oli lennuvanemaks olemist tähistav märk.
„Anna minna,“ pomises allasurutud naerust vappuv Jan.
„Ma vihkan sind,“ pomises Taaniel vastu, ent hüppas siiski istumiskohalt maha ja astus tüdrukule sammu lähemale.
Suurte pruunide ümmarguste silmadega tüdruk vaatas küsivalt Taanielile otsa, kui too lähenes.
„Vabandust, kas teil on hetk aega?“ küsis Taaniel, üritades teha võimalikult abivajaja häält.
„Mmm... Natuke ikka on,“ ütles neiu nüüd sõbralikult naeratades ja jäi seisma.
„Eeee... Kas te oskaksite ehk öelda,“ alustas Taaniel rahulikult ja kallutas end lähemale, justkui ta lihtsalt toetuks eespool seisvale jalal ning lisas kiirelt: „kuidas ma suudlen?“
Enne, kui võõras neiu liigutatagi suutis, vajutas Taaniel talle huultele ühe suudluse. Järgmisel hetkel juba lükkas neiu ta üllatava jõuga eemale ning virutas korraliku kõrvakiilu, mille plaks tühjas koridoris vastu kajas.
„Kuidas sa julged?“ ahhetas tüdruk, šokeeritule Taanielile otsa vaadates. Vastust ootama, pöördus neiu ümber ja peaaegu jooksis nende klassiruumi poole.

[Samara Soul]

Grace? xD


Samara tähendus oli päääris hea.

[Lhala Le Sueur]

Wrong answer =p Proovi edasi

[Samara Soul]

Damn, ma olin nii kindel, et Grace...

Umm..

Hayley siis? : D

[Hayley Hemingway]

omg. Hea osa

uut

[Lyra Azra Beckley]

Mina tegin lämbumishäält.

[Lhala Le Sueur]

Oi see oli hea valik,“ ütles Jan, kui tüdruk kadunud oli. Nad kiirustasid koolihoonest välja, sest Taaniel teatas kohe, et tal pole põrmugi tuju vastata lennuõpetaja küsimustele, miks ta võõrast tüdrukut suudles. Muidugi, kui see lennuvanem kurtma asub.
„Hui,“ porises Taaniel. „Oleks pidanud mõne nõrgema valima,“ ütles noormees punetavat paremat põske hõõrudes.
Jan möirgas naerda.
„Aga oi sa saad tagasi, seda ma luban,“ ütles Taaniel vastu ning virutas Janile ühe tugeva hoobi vastu õlga.

Samara

„Hayley!“ Samara jooksis pruunide juustega tüdrukule vastu, kui too klassi sisenes, et sõbrannat kallistada.
„Noh, jõudsid ka sina siia,“ lausus Hayley sõbralikult ning viipas ka Jasperile, kes parasjagu Avecitaga juttu ajas.
„No võib ka nii öelda,“ ütles Samara lõbusalt ja toetas tagumiku esimesele lauale. „Mis sul muidu juhtus, sa näed küllalt šokeeritud välja?“
„Eee...“ Hayley kahtles, kas rääkida sellest Samarale, ent kahtlus kestis ainult hetke. Siiski ei tahtnud ta, et kõik hetkel veel klassis viibivad või välja trügivad õpilased sellest kuuleksid. „Tule siia poole,“ sosistas Hayley ja haaranud Samara musta pluusi varrukast, tiris ta klassi tagumisse poolde. Tüdrukud seisatasid takkalööva musta täku pildi all.
„Noh,“ nõudis Samara uudishimulikult.
„Oeh, kui ma siia kõndisin, siis koridoris istusid kaks poissi. Ühel olid helepruunid juuksed ja teisel kastanpruunid. Sellel kastanpruunide juustega poisil olid ka rohelised silmad. Nagu smaragditükid.“ Hayley väristas õlgu.
„Need on Jan ja Taaniel,“ vastas Samara ja küsis siis kahtlustavalt kulmu kortsutades: „Kuidas sa tead, et Taanielil on smaragdrohelised silmad? Koridoris oli suht pime, nii et ei tohiks ju kaugele näha.“
„Noh...“ Hayley punastas kergelt. „Ta suudles mind.“
„Mis asja?“ Samara karjatuse peale pöördusid ainsana klassi jäänud Jasper ja Avecita neid vaatama. Samara naeratas neile laialt ja näitas ülespoole pööratud pöialt – kõik on okei.
Kui Jasper ja Avecita oma vestluse juurde naasid, pöördus Samara tagasi Hayley poole näoga, mis peaks olema ees inimesel, kes on just üle elanud suure šoki.
„Mis asja?“ päris ta nüüd juba vaiksema tooniga. „Taaniel suudles SIND?“ Tüdruku rohelised silmad olid nii pärani, et ta hakkas tasapisi leemurit meenutama. „Aga aga... Sul on ju kutt olemas!“
„Otse loomulikult on!“ teatas Hayley pahuralt. „Ega mina teda ei suudelnud. Ta lihtsalt tuli, alustas tavalist noorte küsimust „Kas te oskaksite öelda“ ja siis suudles järsku. Ma ei näinud seda ettegi ju!“
„Aga miks?“
„Kust mina tean? Ma ei jäänud selgitusi ootama. See oli nõme, et ta niimoodi tegi.“ Hayley kirtsutas kulmu ning hoidis end tagasi, et pahameelest mitte pilti seinalt alla võtta ja põrandale virutada.
„Aga Raimond? Räägid talle ka?“ vihjas Samara Hayley kauaaegsele poiss-sõbrale.
„Otse loomulikult. Ega mul midagi häbeneda pole. Mina seda totakat ei suudelnud.“
„Tjah, ei tea mis kurat teda seda tegema sundis?“
„Ei oska aidata.“
„Ah unustame selle teema,“ ütles Hayley lõpuks ohates. „Kui teda järgmine kord näen, siis vaatab mis peale hakkab.“
„Aga õpetajatele?“
Hayley turtsatas. „Mis ma ikka ühe totaka noore üle kaebama lähen“. Tüdruku pahameel ootamatu suudluse üle hakkas tasapisi lahtuma.
Samara muigas ning kõndis tagasi klassi ette Jasperi juurde, Hayley järgnes talle.
„Seega, kui sa märkad et keegi on teistest kõrvale jäänud, pead ise proovima suhelda ja teda niiöelda teiste maailmagi tagasi tooma,“ ütles Avecita Jasperile, kes tähelepaneliku ilmega lennuõpetajat kuulas.
„Olgu.“ vastas Jasper. „Kas ma saaksin nüüd ka need tunniplaanid, mida üles panna puhketuppa?“
Avecita hüppas järjekordselt laualt maha ja kummardus laua kohale, et sealsest sodipudilast vajalikke tabeleid leida.
Samara muigas. Tema meelest oli säärane tagumiku upitamist nõudev otsimine sihilik.
„Nii, siin need on,“ ütles Avecita säravalt naeratades ja ulatas Jasperile kaks suur kilega kaetud paberit, millele oli kantud esimese lennu nädalaplaan.
„Teil on päris jõhker ajakava,“ nentis Hayley, kui nad kolmekesi kooli poole kõndisid.
„Kas teil siis ei ole nii palju?“ küsis Samara üllatunult, vaadates isegi tähelepanelikult oma tunniplaani.
„Enam küll mitte. Muidugi, kümnendas oli meil ka sama palju. Õpetajate sõnul on see vajalik selleks, et igaüks leiaks oma ala, millele järgmise kahe aasta jooksul keskenduda. Kui on vähem aineid, on raskem valikut teha.“
„Sa tegid õige valiku?“ päris Jasper.
Hayley vaikis. Kolmik jõudis peaaegu paarkümmend meetrit edasi kõndida, enne kui vastas. „Praegu tundub küll. Ma valisin keelesuuna ja ei tundu väga igav olevat. Raske on, aga ma olen kindel, et see tasub tulevikus ära.“
„Aga sul on siis neid keeletunde mitukümmend korda nädalas?“ päris Jasper huvitatult.
„Mitte päris. Meil on lihtsalt vähem tunde ja näiteks füüsikat – jumal tänatud – mul enam pole. Samas, see aasta teil kodutöid põhimõtteliselt pole. Aasta lõpus tuleb teil küll ühes aines uurimistöö teha, ent muidu te eriti tundidevälisel ajal õppetükkidele pühenduma ei pea.“
„Nagu meil oleks eriti tundidevälist aega,“ turtsatas Samara, vaadates kellaaegu. „Isegi laupäevale on meil mõned tunnid pandud.“
„Nohjah, oleksin pidanud vist kohe lisama, et targad ei pea muul ajal õppetükkidele pühenduma,“ ütles Hayley ja naeris kõlavalt, kui Samara teda tõukas.
„Einoh, aga meil pole ju väga vaba aega. Vaata ise, tunnid algavad kaheksast ja lõppevad kolmveerand kaheksast!“ ahhetas Samara ja ulatas tunniplaani Jasperile. „ning meil on ainult kaks vaba tundi nädalas, lisaks veel laupäeviti kolm tundi,“ jätkas tüdruk nördinult. Ta ei olnud enne tunniplaanile niivõrd täpset tähelepanu pööranud.
„Noh, aga samas vaata mis ained meil osad on. Ained nagu loovusõpetud, instrumenditund ja koduõpe kõlavad pigem nagu lebotamisetunnina,“ andis Jasper vastulöögi.
„Jasperil on suhteliselt õigus. Praegu vaatad küll, et päev on täis nagu Raimond peopäeval, kuid kui asi toimima hakkab, avastad end üsna tihti paberile sirgeldamas ja kellahelinat ootamas,“ nentis Hayley. Temagi oli eelmine aasta alguses ränka tunniplaani kartnud, ent hiljem oli sunnitud hirmu põhjendamatuks tunnistama.
„Tjah, aga mis me nüüd edasi teeme?“ päris Samara, kui nad koolile juba lähemale jõudsid.
„Kell kaks peaks lõunasöök olema,“ ütles Hayley ja heitis pilgu pisikesele käekellale, mis tal paremale käele oli kinnitatud. „ning sinna on veel umbes-täpselt tund aega.“
„Oeh ja seni? Ma tõesti ei viitsi tagasi tuppa minna,“ ohkas Samara. „Laura ja Rachel ainult lobisevad oma teemadel ning Jasmin passib nagunii nurgas ja joonistab.“
„No aga kus Manson on?“ küsis Jasper.
„Ma ei tea, vist oma sõpradega kuskil,“ pakkus Samara.
„Heh, vist mitte,“ ütles Hayley ja noogutas kooli poole. Pika kõhna noormehe siluet paistis kooli helebeežil seinal küllalt hästi silma. „Ehk on tal mõni idee, mida teha,“ lisas Hayley, kui nad Mansonile lähemale jõudsid ja ta neile vastu hakkas kõndima.

[Charlotte Eyre]

Suurepärane