Delaran -jätkub-

[Lhala Le Sueur]

Mul pole õrna aimu ka, kuhu maale ma jäin, seega karjuge kui puudu on

Taaniel
I

Taaniel astus autost välja ja polnud põrmugi üllatunud, leides end paari meetri kõrguse raudsepistustega värava eest. Noormees vaatas paremale ja vasakule, kuid too kõrge, vapiga värav oli ainus sissepääs poolteise meetrise maakividest ehitatud müüri sees. Poiss lasi pilgu üle vapi, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud: Delarani Kuninglik Erakool. Noormees turtsatas ja heitis korra pilgu üle õla.
Musta vanaaegse auto keskealisest mehest juht tõstis parasjagu Taanieli nahast kohvrit konarlikule maapinnale. Hoolimata sellest, et vanamees ägas, üritades pakse sõrmi kohvri ümber saada, ei püüdnudki kangel seisev Taaniel talle appi minna. Asi, mida tavaliselt viisakas noormees ei teeks, kuid mis praeguses trotslikuks olekus talle iseloomulik oli.
Sünge ilme näol, libistas Taaniel pilgu üle kohutava kolossaalse hoone, mis müüri varjus paistis. Beezikat tooni, mitmete tornikeste ja orvakestega hoone kõrgus künka otsas justkui raisakotkas mis oma saaki silmitseb. Erakoolide brožüüris kirjeldati kooli kui erakoolide pärli, kus on säilinud endisaegne rangus ja mis on ideaalne noorte džentelmenide ja leedide kasvatamiseks. Tuul vingus ja tumedad tormipilved mis koolihoone kohale kõrgusid süvendasid pigem arusaama, et see on õuduste vangla, mitte soe ja korralik koolihoone.
Taaniel turtsatas ja haaras maast kohvri. Autojuhile sõnagi ütlemata, avas ta väikese jalgvärava, mis oli peitunud kollemata hakkavasse luuderohtu ja alustas mööda lamedadest kividest laotud teed kooli poole rühkimist.
Taaniel de Bismarck – äsja 16aastaseks saanud noormees, kastanpruunide juuste ja smaragdroheliste silmadega. Teda pidas võluvaks iga naissoost olevus, kes poisiga kohtus ja Taaniel teadis seda, ta oli harjunud seda ära kasutama. Vanas koolis lisamagustoit? Ütle vaid söögijagajale kuivõrd hästi uus soeng talle sobib. Vaja saada vastuseid kontrolltöö ajal? Tee kõrvalistuvale plikale silma ja kasseeri sisse klassi parim hinne.
Ta võis olla ka jalustrabavalt kena ning vaimustav... Kuid Taaniel oli harjunud peitma oma südamlikku poolt pideva sünge pilgu taha. Kulm kortsus, julm ja otsekui kivist südamega. Ning ärge öelge, et see ei lähe plikadele peale... Kas rohkem meeldiks neidudele kutt, kes pidevalt naeratab ja särab või kutt, kes enamjaolt on salapäraselt sünge ja vahel harva laseb muigel särada. Muidugi, jättes hoolikalt mulje, et selle sädeleva naeluhelgi põhjustas just too tüdruk... Vastavalt Taanieli kogemustele, kiputi eelistama teise kategooria inimesi.
Delarani Kuninglik Erakool, lühendatult DEK tuli Taanielile iga sammuga lähemale. Sügiseid tormijõude koguv tuulepojuke puhus kõndiva inimlapse teele üksikuid puult kukkuvaid lehti ja noormees lükkas need pettunult jalaga eemale.
Koolis olid mobiiltelefonid, sülearvutid, mp3 mängijad ja muu elektrooniline jura keelatud. Kooli direktriss sõnas, et isegi elektrilist hambaharja polnud võimalik kaasa võtta. Kõik oli selle nimel, et hoida kooli kõrget moraali. Telefoni kohta öeldi, et seda saab kasutada erijuhtudel direktrissi kabinetis, arvuteid leidus üksnes kooli arvutiklassis ja neid võis kasutada vaid range järelvalve all. Põhimõtteliselt oli see justkui erakooli nime all olev vangla. Kool, kus olles ei saa sa isegi 100km kaugusel elavate sõpradega ühendust võtta? Selline asi 21. sajandil tundus küllaltki uskumatuna.
Taaniel mäletas väga hästi šokki, mis teda tabas, kui sai selgeks, et pärast vanaisa surma, kes teda senini kasvatas, saadetakse ta kaugele Šotimaale rangesse erakooli. Tegelikult, kui pisut mõelda, polnud ta praeguse hetkeni, viibides kaugel Šotimaal sellest vapustusest korralikult üle saanud.
Siiani oli ta elanud luksuslikus piirkonnas, käinud Londoni tuntuimas erakoolis ja nüüd ootas teda pagendus kilomeetrite kaugusele. Ja miks? Sest tema vanemad, tema pidevalt reisivad ärihaidest vanemad, ei saanud järsku enam hakkama, kui suri ainus, kes suutis nende poolkogemata sündinud poega oma kontrolli all hoida, vana William de Bismarck. Pärast ootamatut infarkti 24. juunil pööranud Taaniel vanemate hilisemate seletuste järgi täiesti ära. Ja et ette kujutada seda šokki, peaks rõhutama sedagi, et lausa kolm korda pidid Taanieli vanemad katkestama oma ärireisi kuskil maailma jumal teab kus otsas, et tulla ja politseile selgitust anda, miks järjekordne palgatud lapsehoidja ei suutnud Taanielit pahandustest eemal hoida. Need lapsevõõrad haid arvasid vist tõesti, et kui palgata kõige kallim ja rohkelt diplomeeritud lapsehoidja, suudab ta ühte teismelist, leinavalu käes vaevlevat noormeest kell 11 õhtul magama panna...
Ja augusti viimasel nädalal, kui Taaniel valmistus uueks kooliaastaks metsiku peoga, tulid vanemad ootamatult talle järgi ja viisid ta väevõimuga koju. Või noh, pigem tarisid, arvestades noormehe joobeastet. Taanielit ei huvitanud kuivõrd see tema vanematele haiget tegi, et nende ainus poeg metsikult jõi ja pidu pani. Isegi, kui ta oleks jäänud uskuma neid väiteid, teda tõesti ei huvitanud. Kes käskis paariaastase poisi vanaisa hooleks jätta, et ise äriliselt arenda? Nad olid põhimõtteliselt loobunud lapse kasvatamisest, kohtudes temaga vaid sünnipäeval, jõulude ajal ja siis ebaregulaarselt korra-kaks kuus. Niimoodi pea 16 aastat järjest. Ja nüüd, ootamatult on vaja vanemaid hakata mängima? Ei, isegi nüüd ei suutnud nad seda rolli võtta.
Seetõttu ootaski Taanielit ees pakitud kohver ja teadmine, et järgmised kolm aastat veedab ta Delarani Kuninglikus Erakoolis Šotimaal. Koju on sealt lubatud tulla vaid vaheaegadel ja kui reegleid rikkuda, siis on kooli personalil õigus ka vaheajaks kooli jätta. Surunud Taanielile kätte direktrissi nimekirja põhiliste reeglitega ja paksema raamatu „Delarani Kuningliku Erakooli reeglitekogu“ viisid nad Taanieli kiirustades rongile, et ise õigeaegselt Kuala Lumpuri lennukile jõuda. Taaniel eiras ema väljasirutatud käsi ja kõndis pika musta nahkmantli lehvides rongile. Ta ei vaadanud kordagi tagasi ja valis rongis sellise koha, et ta ei näeks perroonil seisvaid vanemaid. Kuid tegelikult ta teadis, et ta vanemad ei jäänud talle taskurätikuga lehvitama ja pisaraid pühkima...
Tegelikult pöörasid ta vanemad kohe ümber, kui Taaniel rongi jõudis ja omavahel äriasjadest rääkides võtsid kiiremad sammud, et enne lennuki äriklassi istumist veel riided vahetada.

II
Jalgtee lookles künkast üles, minnes korra üle oja voolava silla. Pahaselt vedas Taaniel
kohvrit edasi, panemata tähele võimsaid vanu puid, läbi maa-ala voolavat oja, siristavaid linde ja viimaseid lilleõisi... Ta oli tige, pahane ja solvunud, et pidi Londonist lahkuma.
Korraks seisatades tabas noormeest aga järsku teadmine, et kõik on vait. Ei mingit mootorimüra, saginat ega siginat. See sundis teda pahameelt alla suruma ja pooleldi vastu tahtmist ümbritsevat tähele panema. Taanielist paremale jäi kahekorruseline suur hoone, mis tundus ehituselt noorem kui põhihoone. Peahoone ja kõrvalhoone taga oli kõrge kuusehekk ja selle taga omakorda silmas Taaniel põlispuid kasvamas. Kui ta ei eksinud, oli kuskilt kaugelt kuulda ka hobuste hirnatusi ja korskamist. Kuid inimesi? Kooliõu oli tühi. Keegi ei kõndinud mööda peahoone ees olevat ringteed ega värskendanud end kuuma augustipäikese käes purskkaevust läbitormamisega. Samas, vähetõenäoline, et see üldse lubatud olnuks. Kergelt juba hingeldades, kõndis Taaniel purskkaevust mööda ja silmitses seda korra pikemalt.
Purskkaev kujutas endast kena ümmarguse aluse peal istuvat alasti metsnõida, kelle tulipunased silmad vaatasid diagonaalis kõrvalhoone poole. Silmist voolas vesi ja vett lendas ka metsnõia käes olevast sarvest, millega ta end kastis. Kui tavaliselt saab kohe aru, miks just selline purskkaev mingi hoone ees on, siis selle mõte jäi noormehele arusaamatuks. Range erakool ja otse peaukse ees kümbleb alasti kuju? Siia sobinuks pigem mõni lilleõis või neutraalne kujuke... Üldiselt, ei sobinud too purskkaev üldse vana hoone juurde. Kuid kes teab, milline rikkurist lapsevanem oli nõudnud tolle monstrumi kohalemonteerimist.
Siiani, mitte ühtegi inimhäält kuulnud Taaniel oli üpris kindel, et tema on esimene õpilane, kes kohale jõuab. Palju õpilasi ikka tahab tulla oma viimast koolinädalat sellisesse kohta veetma.
Ja nüüd, kui ta jõudis kooli hiiglasliku tammepuust ukseni, avastas ta, et see on lukus. Uskuge, kui oled kohvrit oma riiete, koolitarvete ja muu kilakolaga üles vedanud (kuigi kirjas oli rangelt öeldud, et vaja on võtta vaid peoriided, muu on kooli poolt koolivormina ette määratud) järsust ja looklevast jalgteest, vahepeal jääb ratas kivi taha kinni, tassinud kohvrit üles päris mitmest astmest ja avastate et uks on lukus siis...
„Kurat,“ vandus Taaniel tigedalt ja lõi jalaga tugevalt vastu ust. Läbi oma tanksaabaste ei tundnud ta mitte midagi. Raske kumin ainult kajas lossi sissepoole ja tundus, et see mõjub. Kuulda oli kontsaklõbinat tõenäoliselt kivipõrandal uksele lähenemas. Taaniel tõmbus tagasi ja võttis sisse oma tavalise uue-tuttava-positsiooni: keha sirge ja kange, kitsaste huultega suu veelgi rohkem kokku surutud, silmad kergelt vidukil ja kulm kortsus. Ta ei pannud ka käsi risti, nagu tavaliselt inimesed teevad – see näitab ebakindlust – vaid pani ühe käe taskusse ja teisega hoidis kohvri käepidemest. Kolm korda sügavalt sisse hingates jäi ta ootama kedagi, kes parasjagu lukku keeras.
Tammepuust uks avanes suure kriiksatusega ja Taaniel väristas õlgu. Vastik. Erakool, mille aasta maks on jõhkralt palju ja natuke õli osta, et ukse avamine kõrvakuulmist ei tapaks on liiga kallis?

* * *
Kauem tal vinguda ei lastud, sest ukse tagant ilmus välja naine, kes esimese asjana nina kirtsutas ja teatas: „Palun võtke teadmiseks, härra de Bismarck, et meie koolis on ustel koputid,“ ta osutas kotkakujulisele rauast koputile mis uksel ilutses. Taaniel heitis sellele korra uudishimutseva pilgu ja pöördus siis tagasi naist kuulama, üritades samal ajal teda ka silmitseda. Range, tumepruun pintsak ja seelik istusid täpselt naisele selga ja soeng oli viimase salguni paigas. Üllataval kombel polnud tal prille, mis Taanieli meelest talle perfektselt sobiksid. Kuid kes see oli? Seda küsimust Taaniel pärida ei jõudnudki, sest naine jätkas.
„Seega, palun edaspidi mitte jalaga taguda. Võiksite olla vähemalt niivõrd tsiviliseeritud, et kui te koputit ei silma, siis koputate nukkidega uksele?“ ütles ta ja koputas ise justkui näiteks tammest paneelile, millest tulenev kaja levis läbi lossi, mis nagu õugi tundus huvitaval kombel olevat hiirvaikne.
Vaikus sugenes ka kahe inimese vahele. Heledapäine keskealine naine vaatas tõtt teismelise noormehega, kumbki ei rääkinud. Kuulda oli isegi tuulesahinat sel ajal, kui nad üksteist silmitsesid.
„Mina olen Evette Carnes, teie jaoks direktriss Carnes, ja ma olen seitsmendat aastat Delarani Kuningliku Erakooli direktriss. Lisaks annan ma ka tantsukunsti tunde, seega hakkame kohtuma kaks korda nädalas ja ma loodan, et mitte rohkem,“ teatas naine lõpuks rangelt ja naeratas kergelt.
„Kuidas see võimalik on, et mind direktriss tervitab. Tavaliselt on selleks spetsiaalsed ametipulgad,“ päris Taaniel jahedalt, keeldudes teadvustama, et see on tsipake ebaviisakas. Oma kogemuste järgi oli see alati nii, et ükskõik kuhu minnes tuli tervitama asendaja, sekretär, abi, koristaja või kes iganes, peale hierarhia kõrgeima liikme.
„Ah, me oleme selle poolt, et iga õpilasega tuleks luua vahetu suhe. See ei valmistu mulle raskusi, et iga õpilasega kooliaasta alguses lühike kohvipaus teha,“ teatas direktriss küllalt rahulolevalt.
Seejärel pööras ta selja ja kõndis hoonesse sisse. Taanielil ei jäänud muud üle, kui kohvrist tugevamalt kinni haarata ja uue direktrissi jälgedes veel kuuma loojuva suvepäikese käest jahedasse lossi siseneda.

* * *

III
„Richardes Edwarde Delaran elas aastatel 1579-1672 Šotimaal. Ta oli auhinnatud kirjanik ja professor kirjanduse alal. Kuigi Delaran oli tuntud ja austatud, eelistas ta ilmaelust lõbutundmisele kodusel Šotimaal olemist ja kirjutamist. Ta sündis Ochilsi külas. See sama, millest siia tulles mööda sõitsid. Tema edasist elulugu õpetatakse sulle kindlasti veel tundides, või juhtud lugema raamatukogus. Tähtis on see, et oma elu viimastel aastakümnetel oli ta koduks seesama loss, kus meie istume – Delarani loss. Loss oli vana ja Delaranide suguvõsa veelgi vanem. Kui ausalt öelda, siis ametlike dokumentide järgi oli tollal 78aasane Richardes Edwarde suguvõsa ainus elusolija. Loomulikult, külas oli veel mitmeidki samasuguste ruugete juuste ja tumedate silmadega last, ent abielu kõrvalpõigetena polnud neil vähimatki õigust lossile. Richardes armastas seda kohta iga oma ihurakuga. Tema parimad teosed „Lossivaimude ülestunnistused“ ja „Viimase päeva viimane hetk“ valmisid siinsamas lõunatiiva tornis.
Kuid ta oli liiga vana, liiga omaette kirjutamisse süvenenud, et leida veel naine ja muretseda pärija. Seega, peale pikka mõtlemist otsustas ta, et ehk läheb ka mõnel tulevasel põlvel vaja ranget ja head kooliharidust. Seetõttu, otsustas ta pärast pikke mõtlemist, et Delarani lossist ja kõrvalhoonetest saab erakool. Lisatiitli „kuninglik“ sai kool juurde 1905. aastal, kui kuningas Edward VII kooli sellise otsusega austas.
Esialgsetest hoontest on kahjuks alles ainult peahoone ja metsas väike metsamõis, mille Richardes Edwarde, kus viibides Richardes Edwarde inspiratsiooni ammutas. Loomulikult, me pole alati olnud sedavõrd võimsad. Sajandite jooksul on olnud ka aegu, kus koolis käis aastas vaid paarkümmned õpilast, kuid viimasel ajal on õpilasi olnud 132 ja igale vabale kohale on üsnagi tugev konkurents.
Hetkel kuulub Delarani Kuningliku Erakooli alla 10, 11 ja 12 klass, seega on koolis korraga kolm lendu. Igas lennus on maksimaalselt 44 õpilast ja iga lend jaotub omakorda kaheks rühmaks, kus on 22 õpilast – 11 poissi ja 11 tüdrukut. Eratunde võtavad ka lähedal asuvate külade õpilased ja paljud inimesed hoiavad oma hobuseid erakooli tallis. Kõige rohkem on meil rahvusvaheliselt tuntud äriinimeste ja staaride lapsi. Loomulikult on meil ka hetkel riigis viibivate diplomaatide võsukesi, kes soovivad teadmisi omandada linnakärast eemal. Tahaksin rõhutada sedagi, et igal aastal antakse ühele õpilasele võimalus asuda Delarani Kuningliku Erakooli kümnendasse klassi. Delarani spetsiaalse stipendiumi abil kaetakse tema kolme aasta kulud. Ma ei kavatse hetkel rääkida lähemalt kandideerimise tingimustest, sul pole vaja neid teada.
Põhimõtteliselt ongi selline meie kooli lühiajalugu. Kas on küsimusi?“
Viisteist minutit kestnud jutuajamine, mis hõlmas ka fotoalbumitest piltide väljavõtmist ja vanade lagunenud raamatute lehitsemist, jõudis lõpuni Taanielile kooli tutvustav loeng. Taaniel ja direktriss Carnes istusid parasjagu viimase kabinetis, mis asus lossi lõunapoolsemais tornis. Seetõttu oli kabinet üsnagi pisike, mahutades vaid ühe raskest tumepruunist puust lauda, kahte mugavat pehmet tugitooli, kuhu võisid istuma vajuda vestlusele tulijad, range ja kõvem tool direktrissi jaoks, baarikapp selleks, et tõenäoliselt edendada mõnda rasket vestlust ja kolm kitsast kõrget raamaturiiulit. Nendel siiski ei trooninud enamuses mitte raamatud, vaid pigem erinevad autasud ja fotod kooli varasematest lõpetajatest, nagu Taaniel eeldas. Laua peal oli ka uuema tehnoloogia arvuti, printer ja telefon. Tõenäoliselt ainsad terves koolis, kui arvutiklass kõrvale jätta.
„Küsimusi ei ole,“ ütles Taaniel kangelt, tõstes pilgu direktrissi sinakatelt silmadelt ja üritas raskete tumepunase kardinate vahelt õue piiluda.
„Suurepärane hetkeseisuga, kuigi ma olen kindel, et lähema viie minuti jooksul tekib sul nii mõnigi küsimus. Siiani pole ükski õpilane lahkunud küsimusi esitamata,“ teatas direktriss Carnes kerge muigega ja pöördus monitori vaatama.
Taaniel turtsatas kergelt ja lubas endale möönduse, sättides käed rinnule risti ja lasi lõua natuke allapoole. Kabinetis jätkus vaikus, mis oli valitsenud ka nende kohtumise hetkel esiukse trepil. Nüüd küll lõhkus tuule asemel vaikust trükiklõbin ja hiireklõpsakad. Umbes pool minutit mustrilise vaiba jõllitamist hiljem, hakkas hallikas printer surisema.
„Nii, siin on sinu tunniplaan,“ lausus direktriss Carnes kergelt ja võttis äsjaprinditud paberilehe. „Ma soovitan sul mitte tundidesse hilineda, õpetajad ei suhtu sellesse kuigi hästi. Kui sa imestad, miks pole kusagil kirjas, kus tund toimub, siis see on seetõttu et sa saaksid kiiremini teiste õpilastega tuttavaks. Küll nemad teavad. Yenny ootab sind vestibüülis ja näitab ette sinu toa. Voodi, millel on voodiriided peal, on sinu voodi. Võid minna,“ lõpetas naine, ulatades üle laua paberilehte Taanielile.
Noormees sirutas end kiirelt ja napsas veel üsna sooja lehe, et sellele pilk peale heita. Paberilehe kätte saanud, valmistus poiss tõusma, kuid vajus koheselt tagasi istuma.
„Kuigi ma arvan, et te olete äärmiselt korralik inimene, tundub, et te olete hetkel ühe vea teinud,“ lausus Taaniel kergelt kulmu kortsutades, kui tema rohelised silmad vilkalt üle tabeli liikusid.
Direktriss Carnes kergitas kergelt kulme, olles justkui üllatunud: „Nii, ja see viga on?“
„Mul ei saa olla päevas kümmet tundi!“ teatas Taaniel põlastavalt ja viskas paberilehe tagasi lauale.
Direktriss võttis paberilehe kätte ja saatis sellest pilgu üle. Taaniel aimas, et tõenäoliselt sellele olukorrale naine vihjaski, kui ütles, et keegi pole veel küsimusteta lahkunud. Pärast ebavajalikku ülekontrollimist sirutas direktriss tunniplaani tagasi poisi poole.
Taaniel võttis selle veelgi rohkem kulmu kortsutades vastu ja jäi ootama direktrissi vastust.
„Tunniplaan on täiesti õige. Ma ei saa aru milles on probleem,“ lausus Carnes kergelt ning kallutas pead veidi viltu, et kuulata Taanieli vastuväidet, just nagu iga õpilane tunniplaani nähes seda tegi.
Taaniel oli kergelt jahmunud. Tema vanas koolis oli juba seitsme-kaheksatunnine päev erakordselt pikk. Aga siin algas esimene tund kell kaheksa ja viimane lõppes kell kolmveerand kaheksa õhtul?
„Kergelt seadusevastane või mis,“ lausus Taaniel pilkavalt, heites naisele küsiva pilgu.
„Aga absoluutselt mitte! Muidugi, me ei tee minimaalse õppekava järgi ja rihime pigem maksimumi aga ma võin garanteerida, et kõik on korras,“ ütles Carnes rahuloleva tooniga ja kallutas pead teisele poole. Nüüd tuleb virisemine sellel teemal, et lubatud töötundide arv on ka seaduste järgi vähem ja et vanemad kaebavad kooli kohtusse, seega jäi direktriss ootama seda, et saaks vastulauseid anda.
Kuid naise üllatuseks tõusis Taaniel püsti, murdis paberilehe kokku ja pistis pükste tagumisse taskusse. „Hüva siis. Mis ma muidu siin seni teen, kuni kooliaasta algab?“ küsis noormees jahedalt, vaadates naisele ülevalt alla.
Direktriss, kes suutis hästi varjata küsimustelaviini puudumisest tekkivat üllatust lükkas tooli eemale ja tõusis samuti püsti, üritades jätte muljet, et ta pidigi just praegu raamatud ja albumid tagasi riiulisse panema. Tegelik põhjus oli hästi arusaadav – ei võinud ju üks kooli autoriteet lasta endale ülevalt alla vaadata.
„Sul on võimalus veeta aega raamatukogus, uurida nende ainete tutvustusi, mida sa varem võtnud pole, kasutada jõusaali ja ujulat,“ ütles Carnes, pannes riiulisse viimase nahkköites raamtu, mis tal käes oli. „Mõne aja pärast tuleb ka ratsatreener preili Morantes tagasi ja siis on sul võimalus hakata ka tallis käima. Jalutada võid kooli kogu territooriumil. Üle müüri pole mõtet ronida. Külad on väikesed ja saadakse kohe aru, kui on mõni võõras inimene,“ lisas Carnes ja suundus tagasi laua taha seisma.
„Teised õpilased hakkavad saabuma tõenäoliselt homme või ülehomme. Paneksin sulle südamele ka selle, et käies siin koolis kannad sa koolivormi. Oma riided leiad sa voodi pealt,“ lõpetas direktriss ja vaatas silma pikakasvulisele noormehele, kes tundus oma mõtetega kuskil kaugel eemal olevat.
„Nüüd on sul võimalus helistada vanematele, et teavitada kohalejõudmisest,“ jätkas direktriss ja võtnud laualt juhtmeta telefoni, sirutas selle Taanieli poole. Valitses järjekordne vaikusehetk. Direktrissile oli ääretult tuttav olukord, kus kohalejõudmisest teatav laps algul karjub vanemate peale, et ta sellisesse kolkasse saadeti ja aastake hiljem tänab. Sarnast käitumist ootas ta ka Taanielilt ja raputas korra nõudlikult telefoni hoidvat kätt.
„Ei aitäh,“ vastas Taaniel pisut karedalt, pöördus ringi ja väljus rutaka sammuga kabinetist. Küll direktriss helistab ise ta vanematele, ja teavitab poja kohalejõudmisest, kui ta muidugi nad kätte saab keset kiiret koolipäeva.

IV
Taanieli tuba asus kolmandal korrusel, idatiiva kõige tagumises otsas. Taaniel kõndis üllatunult mööda koridori toa number 6I poole. Tavaliselt olid isegi väga kalliste erakoolide internaadid üpriski tavalises seisus. Kohe kindlasti polnud põrand paksudest tammepuulaudadest, seinapaneelid kaetud vanaaegse hõbedase ja sinakasrohelise mustriga tapeediga. Ja siiani polnud Taaniel näinud ühtegi erakooli, mille internaadi seintel oleksid olnud looduaine järgi tehtud maalid. Tavalistes koolides oleks keegi need tõenäoliselt kohe seina pealt maha rebinud. Kuid järelikult siin püsisid.
Lisaks maalidele olid seinal ka lambid, mis juba praegu põlesid ja õrna valgust andsid. Uksed olid tumedad, peal metallist väänatud number ja metallist ümmargune link. Asi, mis poisile kohe silma jäi, oli see, et linkidel ei olnud lukukohta. Järelikult ei käinud siin uksed lukku. Aga noh, ega õpilastel ka eriti selliseid väärtasju kaasas polnud.
Koridor oli üpris pikk, kuid varasematest kogemustest teadis Taaniel, et koridori läbimiseks kuluv tunduv aeg on pöördvõrdes ajaga, mis selles internaadis veeta. Praegu veetis Taaniel aega iga pildi juures: krussis karvaga lambad söövad kiviaedade juures; talulapsed mängivad puude all; üksik hobune lamab keset aasa.
Natukese ajaga jõudis ta koridori lõppu. Seal asetus kolm tumepruuni ust, millest parempoolne pidavat siis Taanielile kuuluma. Uksenuppu pöörates käis plõks ja uks avanes. Tänulikult märkis Taaniel, et vähemalt siin ei kriiksunud uksehinged nagu piinatud hinged. Sest nagu Taaniel kohe tähele pani, olid koridoris lisaks ruumide ustele ka wc-uksed, ehk järelikult tubades wc-sid polnud. Ja kui ka toauks kriiksunuks nagu peauks, oleks iga kord, kui toakaaslane wc-sse läheb garanteeritud ülesärkamine ka kõige magusamatest unenägudest.
Taaniel pani korraks silmad kinni, enne kui tuppa astus, ja tunnetas vaikust. Ta oli jälle uues kohas. Seekord kaugel, väga kaugel, vanast kohast ning põhimõtteliselt oli tal sundlus leida uued inimesed ja uued tuttavad. Vaikus oli siiski midagi väga erakordset. Isegi siis, kui ta oli vanaisa maja kõige kõrgemal korrusel kõige kaugemas nurgas, oli temani kuulda Londoni tänavasuminat. Isegi siis, kui ta end masendusest täiesti täis jõi, niimoodi et midagi ei tunneks, ja ta koidikul mõnes peoruumis viimasena üleval istus, isegi siis kuulis ta hingamist, norsatusi, suudlemist ja muid hääli, mida teevad purjus inimesed. Aga siin oli praegu vaikus. Täpselt senikaua, kuni keegi otsustas,et tal on vaja tingimata välisuksest sisse tulla ja vali kriiksatus kolmanda korruseni kostis.
Häiritult avas Taaniel silmad ja heitis esimese pilgu toale, kus ta pidi elama vähemalt järgmise aasta, kui mitte kolmgi.
Kohe ukse vastas oli tugev pruun kirjutuslaud, millel oli laualamp, hunnik ümbrikuid ja puhast kirjutuspaberit. Laua taga oli tugeva seljatoega tool, mille pehme istmekate oli samasuguse mustriga, kui keset tuba olev paks vaip.
Lauast edasi vaadates, oli kõrge pruun riidekapp, mille mõlema ukse nupud olid metallist hundipead. Sisenedes kohe paremale jäi esimene voodi. Voodis oli madrats ja padjapüürita kohev padi. Järelikult see polnud ta voodi.
Taaniel astus sammu edasi, tõmbas kohvri järgi ja pani ukse vaikselt kinni. Toa parempoolse seina ääres oli veel üks alasti madratsi ja padjaga voodi. Nende kahe voodi vahel seisis täpselt vastu seina veel kaks kõrget hundipeanuppudega kappi, seega järeldas Taaniel, et tema tuba on kolmene.
Toa keskele seisnud, pööras ta pea vasakule ja nägi voodit, mille tekk oli tumesinise triibulise tekikoti ja padi tumesinise triibulise padjapüüri sees. Voodit kattis ka mustriline päevatekk. Kergelt naeratades, sai Taaniel aru, et see on tema voodi. Võiks öelda, et parim koht terves toas. Tuppa tulles polnud voodit kohe nähagi, sest kapp oli ees ja otse voodi kohal oli aken, kust sai välja vaadata, kui tekib unetu hetk. Taaniel istus voodile, mis tema raskuse all natuke vajus ja vaatas juukseid sasides toas uuesti ringi. Iga voodi kohal oli korktahvel ja mõned knopkad, tõenäoliselt selleks, et vajaliku materjali sinna kinnitada. Ka oli iga peatsi kõrval väike öökapp pisikese lambiga, et kui sa tunned vajadust öösel lugeda (või õppida) siis sinu soovid ei häiriks teisi magajaid.
Taaniel haigutas laialt. Kuigi reis oli lihtne, oli see ta üpris ära väsitanud. Ning mis seal salata, tegelikult hakkas juba ka üpris õhtu kätte jõudma. Poiss tõusis püsti ja kõndis oma nahkkohvrini, mis siiani ukse ees seisis. Kohvri kapini tõmmanud, sirutas ta käe ja tegi kapiukse lahti. Kapp oli ruumikas. Pool kappi oli mõeldud riietele, mida hoitakse riidepuude otsas, ülemine pool ülejäänud kapist olid riiulid ja alumises osas olid jalanõudesahtlid. Kapi siseküljel oli üks toru lipsude jaoks ja peegel. Mõningase üllatusega vaatas ta riideid, mis juba kapis valmis olid.
Tavaline koolivorm kahes eksemplaris, spordiriietus, ujumisriided, kerge mantel ja vabaaja koolivorm. Taaniel näperdas oma nahkmantlit, mille ta oli alles see kevad ostnud ja mida ta alati kandis. Selle järgi kutsusid paljud teda naljaga lendavaks surmaks, sest poisil oli harjumus hõlmu lahti hoida ja kiirelt kõndides läksid need tõesti laiali nagu tiivad. Pärast poisi vanaisa surma see hüüdnimi kadus. Ja praegu tundus Taanielile, et ta peab ka mantlist loobuma.
Suud kokku surudes võttis ta mantli seljast ja pani hoolikalt riidepuule. Sama tugevalt suud kokku surudes, kooris ta ka ülejäänud riided seljast, kuni seisis vaid aluspükste ja sokkide väel, ja võttis kooli vabaaja riietuse: mustad teksad ja helekollane t-särk kooli vapiga. Poiss keeras end korra peegli ees, riided istusid kui valatult. Eks siis sellepärast kaks nädalat tagasi vanemad käskisidki tal rätsepa juurde minna, et mõõte võtta. Ja Taaniel arvas, et nad tahavad lasta lihtsalt talle paremini istuva ülikonna teha...
Ega tal palju siia kappi lisada polnud. Kohvrist oli vaja välja võtta vaid pidulik ülikond, aluspesu, sokid ja igaks juhuks kaasa haaratud soe kampsun. Kuigi, tõenäoliselt ilmub talve saabudes kappi ka spetsiaalsetes värvides ja vapiga kampsun. Kohver tühjaks tehtud, surus Taaniel selle kapi tagapõhja, aimates et tõenäoliselt tal seda enne vaja ei lähe kui kooliaasta lõpeb ja ta kodu poole suundub. Muidugi juhul, kui ta nii palju koolireegleid ei riku, et ta kooli jäetakse. Ennast teades oli selline võimalus isegi täitsa reaalne.

Jasmin
I
Jasmin avas kulmu kortsutades kriiksuva ukse. Ta oli varem kolmel korral sellest uksest sisse astunud, esimest korda oma pool aastat tagasi ja siiani polnud keegi raatsinud natukene õli väsinud hingedele tilgutada.
Esmakordne külaskäik Delarani oli siis, kui tuli välja, et ta kuulub oma piirkonnast viie stipendiumitaotleja hulka ning oli nõutav, et ta tuleks Delarani uut sisseastumistesti tegema.
Teist korda külastas ta kooli maikuus, kui ta oli üleriigiliselt paarikümne parima seas ja nõutav oli vestluse läbimine direktrissi, psühholoogi ja paari õpetajaga. See oli ebameeldivaim kogemus. Kui enne testi olid kõik veel sõbralikud, rääkisid, arutlesid ja tegid nalja, siis seekord valitses direktrissi kabineti ukse taga vaikus. Need, kes välja tulid kas naeratasid või grimmassitasid ent rohkem ei rääkinud sõnagi selles, mida uuriti. Muidugi, pole vaja imestada miks: mida rohkematel inimestel intervjuul hästi läheb, seda raskem on ju neil endal sisse pääseda. Ja nii valitseski jäine vaikus, põrnitsemine ja aknast väljavahtimine.
Kolmas kord tuli Jasmin siia juba ääretult rõõmsana juunikuus, kui talle helistati koju ja öeldi et tema, Jasmin McCall, on osutunud terve Suurbritannia peale väljavalituks, kellele garanteeritakse järgnevaks kolmeks aastaks tasuta õppekoht Delaranis, kõik kulud kaetud. Siis pidi ta tulema koos vanematega, et kirjutada alla mitmele lepingule.
Ausalt öeldes, oli Jasmin enam kui õnnelik. Kasvõi sellepärast, et muidu oleksid siiasõiduks kulutatud rahasummad asjatud olnud. Võib-olla tõesti, ei tähendanud need summad mõnele siinse kooli rikkurile midagi, aga Jasmini müüjast ja laotöölisest vanematel oli vaja üleval pidada ka nooremat õde-venda. Muidugi olid tüdruku vanemad sellise saavutuse üle ülimalt uhked ja rääkisid kõikidele võimalikele inimestele, et nende vanim laps asub õppima Delarani Kuninglikus Erakoolis.
Jasmin lasi uue kriiksatusega ukse kinni ja jäi ootama. Hoolimata sellest, et ta teadis ääretult hästi, kus asub direktrissi või mõne muu koolitöötaja kabinet, eelistas ta seista keset kivipõrandaga fuajeed ja pigistada oma pisikese, natuke viletsa ja kulunud kohvri käepide. Oma vormiriiete saamiseks oli ta soovi avaldanud augusti alguses ja Delarani direktriss tuli niivõrd palju vastu, et vormiriietuse sügisene osa saadeti talle koju. Seega oligi tal juba praegu seljas sügisene poolmantel, lühike kollase-mustaruuduline seelik, valge triiksärk ja seelikuga samas mustris lips.
Paar minutit oodanud, jõudis Jasmin arvamusele, et niipea kedagi ei tule. Korraks välgatas ta peas läbi mõte minna kedagi otsima, kuid idee kadus sama kiirelt kui tuli. Koolis teati, et ta saabub see kellaaeg ja küllalt keegi tuleb vastu.
Seetõttu istus Jasmin pigem suure akna all olevasse punase polstriga mugavasse tooli ja tiris kohvrist välja väikese joonistusploki koos musta pastapliiatsiga. Hajameelselt prille kohendades lehitses ta plokki seni, kuni jõudis poolelioleva tiibadega kassi pildini ning asus seda lõpetama.
Viis minutit hiljem, kui Jasmin oli jõudnud kassi vasaku tiiva viimistlemiseni, kuulis ta lõpuks kontsaklõbinat, mis ligines talle suurest keerdtrepist alla tulles. Jasmin suskas ploki umbropsu tagasi kohvrisse, surus ka pastaka järele ning tõusis püsti.
Allakõndija oli loomulikult direktriss, kes süvenenult oma märkmikut lehitses. Viimaselt trepiastmelt põrandale astunud, tõstis naine pilgu ja vaatas kohmetult ukse ees seisvat tüdrukut. Musta mantli paar ülemist nööpi olid lahti ja paistis koolilips, blondid juuksed olid hoolikalt sirgeks kammitud, tukk otsekui loodiga tõmmatud ning prillid seisid ninal sirgelt. Muidu võinuks arvata, et tegemist on rahuliku ja tasakaaluka tütarlapsega, ent põskedele ilmunud tumepunane varjundandis märku, et tal on ebamugav direktrissi pilgu all seista.
„Tere Jasmin,“ lausus direktriss kergelt naeratades ja heitnud viimase pilgu märkmikku, sulges selle. „Ma just vaatasin kalendrist, et sa pidid praegu saabuma. Anna andeks, et ma õigeaegselt ei tulnud. Teised õpilased hakkavad ka varsti saabuma ja kontrollisin tube üle.“
„Pole hullu, madame, ma ei oodanud kaua,“ lausus Jasmin naerates ja haaras kohvri sanga kätte.
Direktriss viipas käega ja Jasmin asus kuulekalt tema kannul trepist üles minema.
„Niisiis, tunniplaan ja põhikoolivorm on sul käes?“ päris naine esimesele trepimademele jõudes ja lubas endal ühte pilgu Jasmini poole heita.
„Jah, kõik on mul olemas,“ vastas Jasmin kergelt hingeldades. Ta ei teinud üldse trenni ja isegi niivõrd pisikese kohvri ülesvedamine oli tema jaoks raske.
Edasine jalutuskäik Jasmini toani kulges vaikuses. Tüdruk ei raatsinud isegi pead tõsta, et ruumides vaadata. Ta teadis täpselt kus mis asus, milline on tema tuba ja milline tema voodi, selle sai ta selgeks juba siis, kui talle eelmisel külaskäigul ringkäiku tehti.
Direktriss seisatas toa number kolm ees ja lükkas ukse lahti. „Nii, sinu voodil on siis voodiriided olemas. Vajaminevad asjad leiad voodi pealt või kapist ja kell kaheksa on õhtusöök, kuhu oled oodatud,“ lausus Carnes Jasmini väsinud näkku vaadates.
„Aitäh madame,“ vastas Jasmin tänulikult ja astus tuppa, millest saab tema uus ning tunduvalt luksuslikum kodu.

Taaniel
V

Taaniel oli veetnud toas aega magamisega. Kui uni ära kadus, õngitses ta öökappi peidetud raamatute hulgast välja väikeseformaadilise seiklusraamatu, mille ta vanaisa raamaturiiulist kaasa oli haaranud. Muidugi, ei takistanud üks raamat heitmas pidevalt pilke väikesele kellale, et näha punast sekundiseierit aeglaselt ringe tegemas: 30 minutit ja siis on kell seitse, 20 minutit ja siis on kell pool kaheksa, 15 minutit ja siis on kell kümme enne kaheksat.
Täpselt viis minutit enne kaheksat tõusis Taaniel püsti ja lõi raamatu kinni. Korra kätega läbi juuste tõmmanud, astus noormees toast välja ja käsi taskusse pannes kõndis kiirustavalt mööda magamistubade koridore, läbi lennu puhketoa ja mööda treppe, et jõuda esimesel korrusel asuva sööklani. Muidugi, siin koolis ei olnud söökla söökla vaid söögisaal.
Söögisaali uksed olid kõrged, tumepruuni värvi ja ehedate kaunistatud linkidega. Mööda vaikset koolihoonet sinnapoole kõndides, kortsutas Taaniel kulmu. Kui see uks ka suletud on, siis kavatseb ta hoolimata autoriteetsest direktrissist talle otse näkku öelda, milline haiglane koht see kool päriselt on.
Õnneks või kahjuks noormehel sellist võimalust ei tekkinud, sest link vajus kergelt alla ja avas kahepoolse ukse parempoolse ava. Taaniel kuulis kohe söögisaalist vaikset jutukõminat ja huvitaval kombel ka tasast klassikalist muusikat. Üle läve astunud silmas ta saali kaugeimas otsas viite vanemat naist, kes istusid direktriss Carnesiga ühes lauas. Järelikult, olid kooli juba ka mõned õpetajad jõudnud.
„Oh, Taaniel, tore et sa ei hilinenud,“ lausus direktriss valjult, nähes kuidas üks uus õpilane kohmetult ukseavas seisma jäi. Tõesti, Taaniel ei osanud valida, millise laua taha paarikümnest ta just istuma peab. Kiirelt silmadega loendades sai ta kokku 25 valge pika linaga kaetud lauda, iga laua ümber kuus tumepruuni tooli, mis haakusid suurepäraselt tumeda põrandaga. Seinal oli hele tapeet, millel lähemal vaatlusel võis märgata reljeefset vapimustrit. Direktrissi laua taga seinal oli väga suur loodusmaal, mis kujutas lähedalasuvat küla harmoonilisel suvepäeval.
„Sinu laud on seal,“ direktriss osutas viisakalt käega suunda „ja nagu sa näed, sööb seal juba sinu klassikaaslane Jasmin,“ lausus Carnes säravalt naeratades ja pöördus seejärel tagasi ahjuprae söömise juurde.
Enda nime kuuldes, pillas Jasmin piisavalt valju kõlksatuse saatel kahvli taldrikule ja vaatas selja taha, et näha liginemas pikakasvulist tumedate juuste ja särava naeratusega noormeest. Tahtmatult valgus tüdruku näole puna ja ta üritas kiirelt kahvlit kätte haarata.
„Tere, ma olen Taaniel,“ lausus noormees lauani jõudes ja sirutas käe.
Jasmin libistas kiirelt oma peo Taanieli omast läbi ja pomises miskit omaette, ise taldrikut vaadates.
Taaniel istus Jasminist koha võrra paremale. Piisavalt ligidale, et vestlust arendada, ent samas ka piisavalt kaugele, et mitte hirmutada toda häbelikku tüdrukut.
Üllatavalt vaatas Taaniel oma taldrikut, mis oli serveerimiskaane all laua keskele jäetud, et noormees saaks ise koha valida. Poiss tõmbas huvitatult taldriku ligemale ja eemaldas kaane. Tavaliselt käis kooli sööklates ikka sedamoodi, et kõik seisid järjekorras ja võtsid ise toitu. Säärane serveering oli harjumatu. Kuid ehk oli see erandjuhus, sest nagu näha, ei olnud terve kooli peale veel kümmetki inimest kohal.
Katte alt avastas Taaniel krõbekuldsed ahjukartulid, ahjus praetud sealiha tüki ja toorsalati. Tahtmatult neelatades võttis poiss siniste salvrätikute seest söögiriistad ja asus esimest tükki lõikama.
„Kas sa jõudsid ka alles siia, või oled juba mitmendat päeva?“ päris Taaniel Jasminilt pärast mõneminutilist söömist.
Tüdruk neelatas. „Täna jõudsin,“ vastas ta vaikselt, samas kui tema kaelalt hakkas näo poole õrn puna levima.
„Ja kuidas sulle siiani meeldinud on,“ jätkas Taaniel huvi tundes.
„Normaalne,“ vastas tüdruk veelgi vaiksemalt kui enne. Seejärel tõusis ta kiirelt püsti, asetas lauariistad korralikult taldrikule ja öelnud Taanielile „head õhtut“ kiirustas söögisaalist välja.
Noormees kergitas üksnes kulme. Kui ta peab selle tüdrukuga terve kooliaasta samas lauas sööma, siis jääb Jasmin vist nälga, mõtles Taaniel Jasmini poolelijäänud roale pilku heites. Kuid õlgu kehitades leidis ta ka kohe, et see pole tema asi, kui tüdrukud temaga samas lauas süüa ei suuda. Taaniel lõikas ahjulihast järgmise tüki, jätkatest rahulikult söömist.

Jasmin
II
Jasmin kiirustas kolmandale korrusele. Teda ärritas see, et oli sedamoodi võpatanud klassivenna tuleku peale ja et ta ei suutnud endiselt oma punastamist kontrolli all hoida. Pahaselt sisenes ta idatiiva puhketuppa, mis oli mõeldud just nimelt kümnenda klassi õpilastele.
Ruum oli küllalt suur, piisavalt mahukas, et korraga saaks seal lõõgastuda vähemalt pool lendu. Hetkel oli ruum veel küllalt vaikne. Muidugi, kui kooliaasta alga on tumeda tapeediga ruum täis saginat, lobisemist. Natukese ajaga tekivad esimesed armukolmnurgad, suudlemine, kallistamine, puhketoast läbikiirustamine, et jõuda oma tuppa.
Jasmin ohkas ning heitis pilgu suure diivani poole, mis asusi täpselt akna all ja millel istudes sai imetleda vaadet kooli ette. Ukse kõrval asuvast lülistist sisetuled kustu pannud, vajus Jasmin suurele pehmele diivanile istuma, tõmbas jalad kronksu ja jäi üksisilmi vaatlema mustavas pimeduses helendavaid tulesid.
Natuke hiljem ärkas Jasmin võpatades üles ja tema süda pidi kurku tõusma, kui tabas, et ta pole oma kodus omas voodis. Ärevalt hingates ja kätega ümbrust kobades, tuli Jasminile meelde, et ta on koolis. Kaugel oma kodust, voodist ja perekonnast.
Pisaraid alla neelates, hüppas Jasmin püsti, kiirustas ukseni ja vajutas lülitist uuesti tule põlema. Hele valgus tegi ta silmadele korraks haiget, ent paar korda pilgutanud, sai ta enesevalitsemise tagasi ja käed rinnule risti seadnud, kõndis läbi toa ja mööbliesemete vahel manööverdades oma toa poole.
Väike punane kell Jasmini öökapil näitas, et aeg on alles varajane. Kõigest pool kümme. Seega oli ta oma tund aega lihtsalt puhketoas maganud. Ja kas see kutt, klassivend oli temast mööda läinud? Teda näinud ja tema üle naernud? Jasmin võpatas säärase mõtte peale. Voodile istuma vajunud, haaras ta öökapist musta joonistusploki ja asus enda rahustamiseks pilti joonistama.

Taaniel
VI
Taaniel võpatas ärkvele, kui kuulis toaukse vaikset käginat. Noormees tõstis padjalt pea ja silmi hõõrunud, üritas aru saada, kes just tuppa sisenenud oli. Esimese asjana kuulis ta ohatust ja ukse kinniklõpsatust.
Taaniel tõmbas korra veel käega üle näo ja sasis juukseid.
Kõlas kolksatus.
Taaniel kergitas end, nii et ta toetus küünarnukkidele ja sai juba erksamana ukse poole vaadata, mida varjas kapp.
Kostis veel üks ohe ja kriiksatus, nagu keegi tiriks midagi rasket mööda puitpõrandat.
Kulmu kortsutades heitis Taaniel pilgu kellale. See näitas alles varajast, kella kaheksast hommikutundi.
Kapi tagant ilmus nähavale teksadesse pressitud tagumik, kelle omanik liikus nähtavasti selg ees.
„Tere,“ lausus Taaniel lõpuks süngelt, lootes, et tal on au teada saada, kes säärasel kellaajal tuppa murrab. Reaktsioon mis järgnes, oli aga ootamatu.
Turske tagumikku punapäine omanik hüppas peaaegu kümne sentimeetri kõrgusele õhku, karjatas ja pöördus Taanieli poole, olles hüppevalmis eluka asendis. Sekund hiljem ta röögatas, kui lahtilastud kohver jalale kukkus. Ulgudes kargas haaras ta jalast kinni ja hüppas ühel jalal.
Taaniel kergitas oma tumedaid kulme veelgi kõrgemale ning liigutas end, et saaks toetada selja vastu voodipäitsit ja jälgida, kuidas punapea justkui sõjatantsu tantsis.
Punapea jõudis uuele tasandile, toetas jala vaikselt maha, vandus paar korda ja siis vaatas uuesti voodis lebava palja ülakehaga poisi poole.
„Sa ehmatasid mind,“ ütles ta kerge süüdistava alatooniga.
„Pole minu probleem, et sind ei hoiatatud magava toakaaslase suhtes.“
„No sa oleksid võinud vaiksemalt tervitada.“
„Aaa, et sosistada:“Tere kallis tundmatu, ära ehmata,“ samas kui sina võisid selle neetud uksega kägistada, puhiseda nagu auruvedur ja vedada kohvrit mööda põrandat ning tagatipuks mind sellega üles ajada?“
Punapea naeratas: „Okei, sinu võit. Ma olen muidu Jasper Emanuel Wilion.“
Taaniel tõstis käe ja viipas tervituses. „Ma olen Taaniel de Bismarck.“
Jasper tõstis kohvri uuesti ja vedas selle voodini, mis oli uksele kõige lähemal. Üllatusega pani Taaniel tähele, et ka see voodi oli nüüd tehtud. Millal see veel juhtus?
Jasper istus voodile, mis tema pisut liigse raskuse all vajus natuke. „Kaua sa siin juba olnud oled?“
„Eile õhtupoolikul saabusin. Kas sinuga tuli veel inimesi?“ päris Taaniel. Ta tõesti soovis, et viimane toakaaslane jõuaks kohale enne, kui homme hommikul, mis ta jälle üles ärataks.
„Oojaa, terve bussitäis. Kuid mul pole õrna aimugi, millised neist minuga samas klassis käib.“
Taaniel lükkas teki pealt ära. „Egas midagi siis. Kui mind juba nii vara üles peksti, tule midagi teha ka.“ Noormees tõusis püsti ja kõndis bokserite väel kapini. Sealt otsis ta välja pikad dressipüksid, tossud ja helekollase t-särgi.
„Eee... sa lähed jooksma?“ päris Jasper pisut uskumatul ilmel.
„Mhm,“ mõmises Taaniel särki selga tõmmates. „Praegu ei tohiks väljas kedagi olla ka, kui kõik sissekolimisega ametis on. Sa ei soovi tulla?“
Jasper raputas ägedalt pead. „Jooksmine pole minu teema.“
„Eks ise tead,“ vastas Taaniel õlgu kergitades. Tossupaelad tugevalt kinni tõmmanud, viipas ta uuele toakaaslasele käega. „Pärast näeb siis,“ avas ukse ja astus välja.
Jasper vajus väsinult voodile pikali. „Miks just tema pidi sattuma mingi spordihulluga samasse tuppa?“
* * *
Taaniel väljus väikesest tagauksest, mille ta eile avastanud oli. Tõenäoliselt oli või on see siiani kasutusel teenijate uksena, arvestades selle varjatust ja kitsast treppi.
Välja jõudes kuulis noormees lossi eest kostvad suminat, millest eraldus rõõmuhõiskeid, naerulaginat ja valjemini lausutud sõnapaare. Tänades end eilse avastuse eest, astus Taaniel väikesele jalgteele, mis viis metsa sisse ja kerge sörgiga asus mööda seda liikuma.
Pool tunnikest hiljem oli Taaniel raja teise otsa jõudnud ja silmas nüüd lossi teist külge. Ootamatult kuulis ta aga kahe inimese küllaltki valju vestlust. Taaniel seisatas ja toetas hingeldades käsi põlvedele, samas pooleldi tahtmatult hääli kuulates.
„Saa aru, ma tahan siin ka uusi sõpru leida,“ ütles tüdruku hääl.
„Aa, samamoodi uusi sõpru nagu bussis selle blondi kutiga?“ küsis poisi hääl, mis tundus kõla järgi üsna tige olevat.
„Oh issand jumal, ta on sõber! Kas mul ei või siis vastassoost sõpru olla?“
„Olen ma seda keelanud?“
„No seda sa teed ju praegu!“
Taaniel muigas. Mingi pubekatüli. Ta ei viitsinud kunagi tüdrukul keelata vastassoost sõpru omada. Kui talle tundus, et tema tüdruk saab liiga lähedaselt mingi muu poisiga läbi, kõndis Taaniel minema. Ja alati tüdruk järges. Seega, polnud mingit mõtet stseeni korraldada.
Taaniel keskendus hingamisrütmile ja paarkümmend sekundit hiljem oli ta juba unustanud lähedusest kostnud vaidluse.
Jõudnud viimasele sirgele peatus Taaniel veel korra ja hüples natuke, et lihaseid lõdvestada. Läheduses murdus oks ja Taaniel pööras kiirelt pead, kuna muud aga sellele ei järgnenud, kummardus noormees ette, võttis hoogu ja startis viimaseks sprindiks.
Kivipostid vahetult enne treppi olid tema finišijooneks ja nendele liginedes, lisas noormees veel kiirust, et viimnegi jõud kasutatud saaks.
Kivipostidest nelja-viie meetri kaugusel olles kuulis ta kõrvalolevast sirelipõõsast raginat ja enne kui ta reageerida jõudis, oli ta kellelegi otsa jooksnud ja lendas maaliliselt murule. Inimene, kellega ta kokku oli põrganud karjatas heledalt.
Viis sekundit hiljem oli Taaniel püsti karanud ja vaatas ehmunult mustade pikkade juustega tüdrukut, kes hetkel maas lamas ja poisile sama rabatult otsa vaatas.
„Oi andke andeks, tõesti ma ei näinud,“ sai Taaniel šokist üle ja sirutas tüdrukule käe, et teda püsti aidata.
Näost valge neiu ulatas Taanielile mustaks lakitud küüntega käe ja lasi end püsti tõmmata. „Tõesti, palun palun vabandust, ma ei olnud harjunud, et siin inimesi käib,“ vabandas Taaniel veel enam.
Tüdruk vaikis, neelatas ja vastas siis: „Pole hullu. Ma – ma oleksin pidanud isegi tähelepanelikum olema.“
Kostis uus ragin, Taaniel vaatas uuesti sirelipõõsa poole ja avastas, et nüüd tormas sealt välja näost punane kõhn poiss. Ta seisatas ning vaatas silmad punnis Taanieli ja võõra tüdruku vahele.
Samal hetkel tabas Taaniel, et hoiab endiselt tüdrukul käest kinni. Nüüd lasi ta kiirelt lahti, astus sammu tahapoole ja naeratas noormehele, kes nägi välja kui alamõõduline ründevalmis pull.
„Mis... siin... toimus...“ päris ta urinal, nähes silmnähtavalt vaeva, et end taltsutada. Tüdruk, kes siiani oli üksisilmi Taanieli vaadanud, liikus nüüd kiirelt võõra poisi kõrvale, pani talle käe ümber ja ütles rahulikult: „Ma koperdasin ja ta aitas mind püsti.“
Noormees puhises edasi. „Selline see välja küll ei näinud.“
„Aga oli nii. Ma jooksin ja vaatasin, et üks tüdruk on pikali,“ ütles Taaniel, minnes kaasa pika saleda tüdruku valega.
Võõras pööras kannapealt ringi, haarates kaasa ka tüdruku. Kivipostide vaheliset trepist alla kiirustades, heitis tüdruk üle õla ühe kiire pilgu ja naeratas, enne kui tõenäoliselt tema kallima poolt lausutud sõnum sundis pilku tagasi pöörama.
Taaniel naeratas kergelt vastu ja raputas seejärel pead. Kui see kutt on tüdruku kallim, siis vaene tüdruk. Ausõna!

* * *
„Mida see nüüd tähendama pidi?“ raevutses Manson, kui nad jõudsid Taanieli kuuldeulatusest välja ja seisatas, tõmmates ka Samara seisma.
„Ära pigista mu kätt,“ vastas Samara ja rapsas käe lahti. Manson haaras tüdrukul kohe piha ümber kinni. Nüüd küll õrnemalt, et Samara jälle end lahti ei kisuks.
„Te hoidsite käest kinni! See pole ülesaitamine!“ süüdistas Manson, kui Samara uuesti kõndima hakkas.
„No issand jumal! Ta oli just mu püsti aidanud. Mis ta oleks pidanud kohe mu käest lahti laskma, kui ma kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemale kerkisin?“ tõstis nüüd ka Samara juba pisut häält. Miks kuradi pärast pidi Manson alati üle reageerima? Ega ta ju maas selle võõra noormehega ei aelenud. Kuigi, kui nüüd Samara korraks tagasi mõtles, milline too poiss välja nägi, siis pidi ta endale sisemuses tunnistama, et egas tal midagi selle vastu eriti olnud poleks.
„Sa ei pea ju võõrast kutist kinni hoidma, nagu ta oleks su ainus pidepunkt siin elus!“ jätkas Manson, õndsas teadmatuses Samara mõttekäigust.
Häiritud Samara lükkas Mansoni käe enda ümbert ära. „Mis ma oleksin siis pidanud seni maas lamama, kuni sa kohale jõuad ja mind üles aitad?“ päris tüdruk mürgiselt, ristas käed ja kiirendas sammu.
Manson vaikis. Ta ei osanud midagi vastata. Selle asemel sättis ta oma sammu Samara omaga ühte, kui nad tagasi lossi ette kõndisid. Sinna olid jäänud veel vaid paar õpilast, kes varahommikust ilma nautisid. Manson võttis Samaral käest kinni ja koos kõndis paar lossi.

* * *
Taaniel jõudis tagasi tuppa ja esimese asjana läks wc-sse, et sealsest kraanist paar lonksu võtta. Tee peal oli ta möödunud väga paljudest uutest nägudest. Ka nüüd oli koolimaja pigem mesilastaru kui vaikne õpihoone, nagu veel eile õhtul oli olnud. Uutest nägudes jooksis ta aga neid täpsemalt vaatamata mööda. Täna keskpäeval pidi olema aktus, küll on tal sealgi aega kõik uustulnukad, või vanad rebased üle vaadata.
Kraanikausile toetudes vaatas ta korra nägu. Ta oli üks neist õnnelikest, kelle nägu ei läinud jooksmisel punaseks nagu vähk. Tema nägu oli endiselt majesteetlikult normaalset karva, vaid higi leemendas otsmikul ja kaelal. Taaniel pühkis wc-paberiga suurema osa ära, otsustades toast rätiku võtta ja siis pesuruumi dušši alla minna.
Valmistudes toa ukselinki alla suruma, kuulis noormees enda üllatuseks kahte kõmisevat häält. Tundus, et ka tema teine toakaaslane oli kohale jõudnud.
„Tere,“ ütles Taaniel valjult, kui ta lõpuks tuppa sisse astus. Jutuvada lakkas kui noaga lõigatult.
„Hei, oli tore joosta?“ päris Jasper, kes parasjagu käed kukla taga voodil pikutaks.
„Täitsa mõnus,“ vastas Taaniel edasi sammudes ja siis ta nägi oma teist toakaaslast.
Taaniel vaatas endapikkuse heledapäise noormehega tõtt. Taaniel mühatas tervituseks. Teine noormees ei raatsinud sedagi teha. Korraks kõverdas ta suud, mis võis olla nii muie kui ka irvitus ja pööras seejärel selja, hakkates öökapist midagi otsima.
Taaniel mühatas veel kord, astus tagasi, et kapist rätik ja pesuvahendid haarata ning väljus toast.
„Aaa, te teate üksteist?“ päris Jasper, kui Taaniel ukse taha kadus.
Heledapäine noormees, kes oli end varem Jasperile Janina tutvustanud, kehitas õlgu ja kapist koomiksi leidnud heitis samamoodi voodile: „Noh, võib ka nii öelda. Oleme varem kohtunud ja suhelnud küll,“ vastas Jan pärast esimese lehekülje läbilugemist.
„Aga miks ta siis sinusse niimoodi suhtus?“ jätkas Jasper Jani poole vaadates.
„Hell I know,“ ütles Jan sellisel toonil, et Jasper lõpetas pärimise ja jäi ootama, kuni Taaniel tagasi tuppa tuleb.

* * *
Viisteist minutit hiljem tuli Taaniel tagasi tuppa, juuksed niiskete salkudena rippumas ja rätik hooletult üle õla visatud.
„Kuidas sa siis siia jõudsid?“ päris Jan, pilku koomiksilt tõstmata. Taaniel avas kapiukse ja hakkas riideid otsima. Jasper jälgis mõlemat toakaaslast, keeldudes midagi ütlemast.
„Vanemad saatsid loomulikult. Mida muud siis,“ turtsatas Taaniel vastu ja pani spordiriided korralikult kappi.
„Heh, arvata oli,“ muigas Jan ja viskas koomiksi tagasi kapile. Seejärel tõusis ta voodile istukile, et vaadta Taanielile otsa, kes end oma voodile istuma sättis.
„Kaua sa siis pagenduses oled juba? Aasta algusest saati?“
„Mitte päris. Eile õhtul jõudsin. Olen natuke ringi vaadanud, sportimisvõimalusi avastanud ja muud sellist jama.“
„Nohjah, vähemalt on huvitav olnud.“
Vaikus. Taaniel vaatas oma jalgu, Jani pilk oli aknast välja suunatud. Pärast mõneminutilist momenti, julges Jasper suu avada.
„Kust te siis üksteist teate?“ päris ta huvitatult, lootes, et seekord saab ta vastuse.
„Noh, lapsepõlvetuttavad. Vanemad said kunagi väga hästi läbi-“ ütles Taaniel.
„-käisime koos suvitamas, samas algkoolis,“ jätkas Jan sujuvalt.
Üllatunud Jasper raputas pead. Kui Taaniel alguses tuppa tuli, jäi mulje et kaks kutti on omavahel kui mitte vihavaenlased siis vastastikkuse ebasümpaatia osalised. Nüüd aga lõpetasid need kaks teineteise lauseid.
„Ja te siis nagu ei teadnud, et samasse kohta satute?“ päris poiss edasi.
„Einoh... Meie vanemad läksid tülli ja siis ei suhelnud me ise enam edasi-“ alustas seekord Jan.
„- ja jah, nii see läkski. Mis teha. Elu on selline,“ nentis Taaniel.
„Mis vanaisa muidu sellest arvas, et sind siia pagendati?“ tundis Jan edasist huvi.
„Mis tal arvata. Vanadus... Seepärast mind saadetigi. Lapsehoidjad ei suutnud mind taltsutada,“ vastas Taaniel irvitades, kusjuures tal õnnestus täielikult peita leina, mida lähedase sugulase surm temas senini tekitas.
„Tunnen kaasa,“ ütles Jan. Taanieli vanaisa Mattheas oli tõsiselt lahe mees, kes hoolitses kahe pisikese kluti eest, viis neid kalale, matkama ja lasi neil oma maakodus niisama ringi joosta.

[Lhala Le Sueur]

Jasmin
III

Kell pool kümme hakkas Jasmin end voodis tasapisi keerama ja avas silmad. Esimese asjana nägi ta valget lage. Öökapilt prillid haaranud ja ette pannud hakkas ta pisut rohkem ilma seletama.
„Oli ka aeg üles ärgata. Kolmveerand tunni pärast peame ju aktusele minema,“ kostis Jasminist paar meetrit eespoolt igavleva tüdruku hääl.
Jasmin tõstis end nii palju, et nägi rätsepaistes voodil istuvat mustade juuste ja tugeva tumeda meigiga tüdrukut, kes oli Jasmini vaatamiseks tõstnud pilgu käes olevalt raamatult.
„Seda jah...“ vastas Jasmin kerge kohmetusega. „Ma olen muidu Jasmin.“
„Minu nimi on Samara. Kas tead, kes teised meie toakaaslased on?“ Samara osutas veel kahele voodile, mis asetsesid Jasmini voodiga sama seina ääres. Kui eile olid voodid veel tühjad, siis täna oli mõlemale voodile kohver visatud.
„Kas nad sinuga ei tulnudki siis?“ päris Jasmin imestades.
Samara raputas pead ning süvenes tagasi raamatu lugemisse.
Jasmin tõmbas teki pealt ja asetas paljad jalad pehmele vaibale. Ta magas vist siis tõesti väga sügavalt.
Tüdruk kõndis oma kapini, mis asetses Samara ja tema voodi vahel, et riideid vahetada, kuid sattus siis kimbatusse. Kuigi ta oli juba 16 aastat vana, ei olnud Jasmin harjunud teiste juures riideid vahetama. Hetkel sellele mõeldes, tõusis Jasmini puna palgele ja ta hakkas automaatselt valget põlvini öösärki näperdama.
Tundus, et toakaaslane sai tema kimbatusest aru. Raamatu heleda plaksuga kinni löönud, tõusis Samara voodilt, ringutas ja vaatas Jasmini poole. „Ma lähen vaatan, kas puhketoas ka juba miskit toimub,“ lausus ta täpselt sellise tooniga, nagu tal olekski see terve aeg plaanis olnud.
Jasmin naeratas omaette tänulikult ja kui uks Samara taga kinni vajus, urgitses lõpuks ka oma riided välja.

* * *
Samara naases tuppa siis, kui Jasmin voodil istus ja õhukesi blonde juukseid kahte veelgi peenemasse patsi punus. Üllatunult heitis Samara pilgu tüdrukule, kes juba praegu täies koolivormis oli. Koolivorm, tuleb mainida, nägi välja täpselt selline nagu oleks alles triikraua alt tulnud.
„Kas me peame juba nüüd koolivormi selga panema?“ küsis Samara häiritud toonil. Tal oli palju normaalsemaid rõivaid, mida selga panna kui see imelik ja natuke häiriv koolivorm.
„Ma ei usu,“ vastas Jasmin patsikummiga juukseid kinnitades. „Mul on lihtsalt mugavam nii. Ma ei võtnud väga palju teisi riideid kaasa.“
„Jaa, ka see oli valikuvariant. Aga ma siis vist ei viitsigi praegu riideid vahetada. Nagunii saame seda totakat koolivormi aasta otsa kanda.“ Samara istus tagasi rätsepaistes voodile, võttis raamatu kätte ja jäi mulje nagu ta poleks ära olnudki.
„Aga... mis siis puhketoas toimus?“ päris Jasmin natuke aega hiljem ja piilus üle prillide tumedajuukselise tüdruku poole.
„Ahh, ei midagi erilist. Vanad tuttavad rääkisid ja vahetasid muljeid, mõnes istusid niisama, üritades jätte muljet, et neil on metsikult mugav võõraste seltskonnas olla,“ vastas Samara omette muiates. Nagu poleks lihtne aru saada, kellele ebamugav on. Vilav pilk, näideldud enesekindel naeratus, jalad tihedalt kokku surutud ja käes risti või sügavalt süles. „Aga ma usun, et enamik on asju lahti pakkimas, ega siin pikka vaheaja pidu pole.“
Justkui tema sõnade kinnituseks löödi toauks pauguga lahti ja oli kuulda, kuidas kaks elavalt vatravat tüdrukut sisse astusid. Tänu kappidele polnud sissetulijaid kohe näha ning Jasmin ja Samara pidid ootama, kuni tüdrukud jõudsid kappide varjust välja.
„Tere!“ lausus rõõmsalt esimesena nende vaatevälja jõudnud tüdruk. Ta oli lühikest kasvu, küllaltki tüse ja tumepruunide tihedalt lokkis juustega, mis ulatusid tal umbes lõuani. „Mina olen Rachel. Rachel Stewart,“ lausus tüdruk nägu naerul ja tormas teistel kätt suruma.
„Samara Soul,“ kõlas mustade juustega neiu poolt vastuseks.
„Jasmin McCall,“ pomises Jasmin väga vaikselt ja tõmbus tagasi oma voodile istuma.
Teine tüdruk, keskmist kasvu ja patsi pandud kartulikoorekarva juustega, ainult viipas eemalt, enne kui vajus istuma Jasmini voodi kõrval asuvale asemele.
„Mina olen Laura Thomas,“ ütles ta vaikselt ja haigutas seejärel laialt. „Ja ma olen kohutavalt unine.“ Laura heitis pikali, tõstis jalad voodile ja sulges silmad.
„Tead, ega sa magada ei jõua enam. Varsti peab saali minema,“ ütles Rachel Laura kõrvale istudes ja hakkas teda näpuga ribidesse torkima.
Laura mühatas ja lükkas sõbranna käe eemale. „Lase mul vähemalt proovida.“

* * *
Täpselt pool üksteist trügisid Samara, Jasmin, Laura ja Rachel üheskoos trepist alla saali poole, kus pidi toimuma koolialgusaktus. Samara polnud ainus, kes endiselt nii-öelda tsiviilriideid kandis. Seetõttu oli olukord tunduvalt kirjum, kui tõenäoliselt kooli ajal olema hakkab. Näha oli tihedate lokkis helepruunide juustega neiut, kes kandis ääretult lühikest teksaseelikut, ning parasjagu naeratas tumedajuukselisele sportlikule noormehele. Samara võpatas, tundes ära, et see noormees on sama, kellega ta kokku põrkas. Tänu kaua õpitud enesevalitsemisoskusele, ei saanud keegi tema toakaaslastest aru, et ta on tolle noormehega kohtunud juba ja tüdrukutekamp surus end edasi saali poole.
Viimaks tepist alla vestibüüli jõudnud, suundus õpilastemass paremale laia koridori, mida ääristasid taimed ja maalid.
Samara liikus otsekui automaatselt edasi, vaadates samal ajal maale, mis kaunistasid tumesinise tapeediga kaetud seinu. Loodusmaalid, portreed, sündmused – igaühe all hõbedasest plaadist silt autori ja maali nimega. Mööda lühikest koridori kõndides, möödudes mitmetest ustest, jõuti lõpuks avatud usteni, mis meenutasid ka sööklauksi. Samara voolas sealt koos massiga sisse.
Saal oli küllalt väike, täis kangeid pruune toole, millest osa olid juba istujate poolt vallutatud. Tüdrukud jäid neljakesi seisma, lastes voolul neist mööda minna ja veelgi enam toole täita.
Ootamatult tundis Samara aga jahedat kätt enda pihku libisemas ja heitnud kergelt ehmatanud pilgu üle parema õla, sai ta aru, et see on Manson. Tardunult naeratades toetus ta vastu noormeest. Kolme tüdruku uudishimuliku pilgu peale viipas Samara noormehele: „Manson.“
Tüdrukud naeratasid ja ütlesid oma nimed, kuigi seda oli ümbritsevas lärmis natukene raske kuulda.
Lõpuks võttis Rachel suunanäitamise enda peale ja nad suundusid parempoolse toolideploki eelviimase rea poole. Seal oli piisavalt vaba kohta, et mahutada Manson, Samara ja viimase toakaaslased.
„Kuidas siis toakaaslased on?“ päris Samara maha istudes Mansonilt.
„Noh, samad kes eelmine aasta nii et mitte mingit muutust,“ muigas Manson vastuseks.
„Seda jah. Ega õpilased siin vist eriti ei vahetu?“
„Ei. Direktriss on teinud kindla reegli, et kui sa astud kooli siis sa maksad kolme aasta õppemaksu ära. Sa ei saa vahepeal ära minnes õppemaksu tagasi ja kui sa välja kukud... Siis uut õpilast ei võeta. See on mingi säärane poliitika, et klass peaks olema kokku kasvanud.“ Manson kehitas õlgu. Andes ilmselgelt märku, et temal on täiesti suva kas võetaks mõni juurde või ei.
Samara toetas pea vastu Mansoni õlga ja pani silmad kinni.
Uuesti avas Samara silmad siis, kui ta kuulis kuidagi väga tuttavat häält enda eest tulemas. Peaaegu samal hetkel tajus ta ka seda, kuidas Manson kangeks tõmbus. Samara vaatas ette ja nägi üllatusega, et nende ette kahele kolmele vabale kohale istus sama noormees, kellega Samara kokku oli põrganud. Temaga kaasas oli ka heledalt naerev lokkis pruunide juuste ja miniseelikuga neiu, keda Samara varem trepil silmanud oli. Nendega koos istus maha ka üks heleda peaga poiss, kes ei tundunud olevat pooltki nii heas tujus nagu kaks teist.
Manson pani Samarale käe tugevamalt ümber ja tüdruk tundis endas soovi seda maha raputada. Nagu ta poleks aru saanud, miks Manson seda tegi. Kutt oli ikka veel pahane selle eelneva juhtumi pärast. Kuid Samara ei viitsinud hetkel skandaali korraldada. Ta lihtsalt ei viitsinud. Seega pani neiu silmad kinni ja jäi lihtsalt kuulama.
„Selles suhtes, ma küll ei uskunud, et sa alles siia tulid. Sa näed palju vanem välja,“ ütles hele tüdruku hääl. Samara kuulis kuidas noormees vastuseks naerda pugistas.
„Tänan komplimendi eest, preili Grace,“ vastas poiss. Samara võpatas sisemuselt. Nii et see oligi siis too kuulus Grace Herb, kellest ka Manson oli rääkinud. Tüdruk, kes iga aasta valis poisi, sebis ta ära ja murdis südame. Huvitav, kas ta vestluskaaslane ka seda teadis?
„Härra Taaniel, teil pole vaja mind niimoodi kutsuda. Ma kinnitan, et võite mind sinatada.“
„Einoh... Nii kaunis neiu nagu teie, väärite ainult teietamist. Ma ei tea, kas mul on kohe julgust end teie sõbraks käsutada.“
Samara hoidis end tagasi, et mitte silmi avada. Teda tõesti huvitas kas nood kaks tegid nalja või rääkisid reaalselt nii viisakalt. Kuradi silmakirjatseja ja lipitseja, tegi Samara mõtetes otsuse Taanieli kohta. Kui enne jäi temast isegi hea mulje, hoolimata kokkupõrkest, siis nüüd, tänu sellele viisakusele üritas Samara oma arvamust muuta. Hoolimata sellest, et see üldse lihtne polnud.
Grace naeris vastuseks ja tahtis midagi öelda, ent üks hääl segas vahele. Samaral polnud vaja silmi avada, et aru saada, kelle suust see tuli – Grace'i ja Taanieli kõrval istuva heleda peaga poisilt.
„Olge tasa. Direktriss alustab kohe,“ ütles noormees.
„Jan, Jan. Sa rikud alati kõik ära,“ vastas Taaniel ent jäi sellest hoolimata vait.

* * *
Jasmin oli vait ja vaatas ainuüksi enda ette. Kui Manson jõudis, oli Samara tähelepanu ainult oma noormehele pühendanud. Rachel ja Laura rääkisid oma teemadel ja Jasminil polnud kellegagi rääkida. Kuid siis istus tema ette üks kolmest õpilasest. Helepruunide juustega ja pikk kasvu noormees. Jasmin tajus kohe, kuidas ta palged punaseks tõmbusid. Ärevusest neelatates surus tüdruk end vastu seljatuge ja üritas mõelda, mis temaga toimus. Teised õpilased voolasid endiselt ühtse massina saali, kuid Jasmin suutis ainult vaadata tema ees istuva noormehe laia selga, justkui oleks tema silmadel ja seljal eri laeng ja neid tõmbas üksteise poole.
Korraks, justkui end häirituna tundes vaatas noormees korra selja taha ja tema jääsiniste silmade pilk tabas Jasmini tavalisi sinakashalli silmi. Tüdruk lahvatas näost tulipunaseks ja ta tundis kuidas punetus otseikui laavana mööda kaela allapoole voolas. Hetk peatus.
Kui muinasjutud eksisteeriksid, naeratanuks noormees laialt, sirutaks Jasminile käe ja nad oleksid koos metsa jalutama läinud ning üksteisele igavest armastust avaldanud. Kuid muinasjutte ei eksisteeri.
Võõras noormees vaatas Jasminist peaaegu läbi, naeratas justkui möödaminnes ja pööras toolil õigetpidi. Seevastu Jasminile jäi sisse kahtlane tunne, nagu oleks just praegu temani jõudnud erakordselt tähtis ja oluline hetk. Jasminile jäi tunne, et tema süda on kurgus ja kõhus tühjus.
Hetk hiljem palus heledapäine poiss oma sõbradel vait jääda. Sügaval, meeldival ja kaunil häälel. Ja tema nimi oli Jan.
„Jan, Jan, Jan,“ kordas Jasmin mõtetes. Imeilus nimi. Lihtsalt imeilus nimi.

[Samara Soul]

Jeeei : D

Siia jäigi minuarust toppama.

[Charlie Snicket]

Pean vist siinkohal Samiga nõustuma, kuhugi sinna kanti ta topama jäigi ning mõnus oli

[Lyra Azra Beckley]

Jummi!

[Kat Lust]

Lugesin ka lõpuks läbi. Tore.

[Lyra Azra Beckley]

Tore on vähe öeldud.

[Hayley Hemingway]

Parim!!!

[Lhala Le Sueur]

Samara

Üle saali kostis hele kellahelin, mis andis märku vait olla. Otsekui lõigatult lõppes lobapidamatus ja viimne kui õpilane pööras oma tähelepanu saali ees seisvale direktriss Carnesile.
Seekord oli direktrissil seljas pidulik valge kostüüm, millel oli otseloomulikult ka kooli embleem. Tuhmblondid juuksed olid kinnitatud tugevasse krunni. Praegu hoidis ta käsi enda ees asuval tammepuust poodiumil, mille kahes nurgas põles kaks suur valget küünalt.
„Tere õpilased,“ lausus naine kõlaval toonil, mis ulatus proleemideta ka tagumistesse saalinurkadesse.
„Suvi on möödunud. Kindlasti oli teil lõbus, tore ja meeldejääv vaheaeg. Siit vaadates näen ma mõnda noorukit, kellel on ees ootusärev nägu ja kes on põnevil uutest õppeainetest. Kuid kahjuks on siin näha ka neid, kelle nägu on vähem põnevil ja näen lausa mõnda, kes üritab viimase peo ülejääke alles praegu välja magada,“ lõpetas direktriss üsna terava tooniga.
Samara võpatas ja silmad avanud taipas, et naine vaatas otse tema poole. Sisemuses punastades tõstis Samara pea Mansoni õlalt ja istus sirgelt. Manson võttis tal käe ümbert ära, kuid haaras kohe peost, et siiski märku anda: ma olen siin. Samara ohkas ja jätkas tervituskõne kuulamist.
„Nagu iga aasta, saatsime me paar kuud tagasi vana lennu ära ja oleme nüüd taas uue vastu võtnud. Igal lennul on oma lennuvanem, kes hoolitseb selle eest, et kõikide õpetajate teated jõuaksid kõikide õpilasteni,“ Direktriss tegi väikese pausi ja sahmerdas korraks oma paberites.
„Kolmanda lennu esindaja on endiselt Charilie Rigoletto, teise lennu esindaja on Hayley Hemingway ja esimese lennu värskeks lennuvanemaks määrati Jasper E. Wilion.“
Jutu lõpetas aplaus, segamini vilede ja huiletega. Samara vaatas üllatunult ringi, et Jasperit leida, kuid ei tabanud kuidagi sõpra. Hiljem kavatses Samara teda igaljuhul sõbralikult selle eest noomida, et noormees talle sellisest aust ei rääkinud.
„Uue lennu lennujuhataja on meie ratsutamisõpetaja Avecita Morantes.“
Oma nime kuuldes tõusis õpetajate laua tagant püsti pikka kasvu, sale ja mustade patsis juustega neiu, kes tundus olevat pigem lõpulennu õpilane kui karm õpetajanna. Avecita lehvitas kelmikalt, pilgutas silma ja istus uuesti maha.
Samara muigas koos Racheli ja Lauraga, nähes missugune näoilme oli tekkinud direktrissil Avecita tervituse peale.
„Teie klassiruum asub kõrval õppehoones. Teil on alati luba sinna minna ja küsida infot kui soovite. Vastavalt preili Morantese soovile peate te vahel ka sinna kogunema, kui teile on vaja infot edasi anda. Teised lennud, ma usun, teavad juba piisavalt hästi mis on lubatud teha ja mis on keelatud.“
Direktriss tegi pausi ja ka saalis valitses endiselt vaikus.
„Seega, nüüd ma palungi teil liikuda oma klassiruumi. Teil kõigil on küll tunniplaanid käes, ent lennujuhatajad tahavad tõenäoliselt teid pärast suve tervitada ja uurida, kuidas läinud on. Seega, teil on luba püsti tõusta ja näeme paari päeva pärast esimeses tunnis.“
Kohe kui direktriss oli lause lõpetanud, kostis kolin ja sagin. Liikumislüliti oli on-faasile kinnitatud ja kõik hakkasid ühtlaselt liikuma.
„Kuhu sa lähed?“ päris Samara vaikselt Mansonilt, hoides samal ajal silma ka Taanieli ja Grace'i peal, kes järjekordselt millegi üle koos naersid.
„Minu klass on kolmandal korrusel. Aga otsi Jasper üles. Ma arvan, et tema teab, kus teie ruum asub,“ vastas noormees ja otsis ise juba pilguga oma klassikaaslasi.
Samara noogutas vaikides ja Mansonile lähemale liibudes liikus õpilastemassis edasi.
„Samara, kas sa tead, kuhu me minema peame?“ päris vaikne hääl, milles Samara tuvastas Jasmini.
„Otsime Jasperi üles. Ta on lennuvanem ja ka minu sõber. Tema teab,“ vastas Samara üle õla vaadates. Jasmin noogutas.
Lõpuks vestibüüli jõudnud, hakkas Samara võõraste nägude vahel ka mõnda tuttavat nägema. Otsekui kiuste sattusid tema ette pidevalt Janist, Taanielist ja Grace'ist koosnev kolmik. Ta nägi ka Hayleyt, kellele kaugelt lehvitas. Tüdruk naeratas vastu ja kiirustas mööda treppi edasi kolmandale korrusele.
Tundus, et esimene lend oli ainus, kelle klass asus väljaspool peahoonet. Nii järeldas Samara selle järgi, et kõik vestibüüli jäänud õpilased seisid kas paariliikmelistes puntides või siis üritasid salamisi teisi piieldes selgeks teha, kes võiks olla sõbralik ja rääkimisaltis.
„Okei, ma siis lähen.“ Manson suudles Samarat põsele ja kallistas teda tugevalt. Samara embas vastu, kuid pooltki mitte sellise tahtmisega.
Sõrmed libisesid poisi käest, kui noormees ilmse kahjutundega Samarast lahkus. Tüdruk keerutas ketti oma sõrmede vahel ja naeratas toakaaslastele.

* * *
„Kas lähme või ootame lennuvanemat?“
„Ma arvan, et ootaks ehk lennuvanemat.... Kes see oligi Jasper või Joseph,“ pakkus Rachel. Laura noogutas agaralt kaasa, samas kui Jasmin lihtsalt seisis ja oli.
Silmanurgast nägi tüdruk, kuidas Jan ja Taaniel uksest välja läksid, kuid ükski teine õpilane neile järgnema ei kukkunud.
Just siis kui Samara korraks selja taha vaatas, astus lõpuks saalist välja jässakas punapäine noormees, kes laialt naeatas ja lehvitas Samarale.
„Jasper!“ hüüatas Samara rõõmsalt ja jooksis noormehele vastu ning kallistas teda nii, justkui poleks ta noormeest aastaid näinud. Reaalselt olid nad küll alles täna hommikul samas bussis sõitnud.
„Aga davai. Liigume siis. Avecita juba tormas,“ ütles Jasper oma lennu poole liikudes.
„Avecita, mis te sinatate juba üksteist?“ muigas Samara, üritades Jasperiga sammu pidada. Poiss justkui ei kuulnudki teda.
„Nii, mina olen siis Jasper Wilion, teie lennuvanem, et lähme palun,“ ütles Jasper valjult, kuigi Samara tabas sealt väikese värinanoodi. Õpilased hakkasid julgust saanult tasapisi liikuma ja peagi oli terve lend väljas päikesevalguse käes.
„Noh, kas teil on juba siis mingi teema või?“ noris Samara edasi ja togis Jasperit.
„Eiei.“ Jasper naeris. „Ta ütles mulle lihtsalt kohe, et eelistab, kui me kutsuksime teda nimepidi. Muidu tekib tal mingi prouatunne.“
Samara noogutas mõistvalt. „Kuidas üldse see ime juhtus, et sind lennuvanemaks pandi? Ma mõtlen.... Kui kõrgelt ta pea peale kukkus?“
„Sam!“ ütles Jasper pettunult, kuid muigas siis ise ka. „No tegelikult ma ei tea, mille järgi lennuvanemad määrati. Kui ma kooli jõudsin, siis direktriss rääkis minuga ja hiljem tuli ta minu juurde ning ütles, et ma jätsin talle väga hea mulje ja pakkus seda kohta. Ega mul erilisi kohustusi pole, nii et miks mitte siis vastu võtta.“
„Mis kohustused sul siis on?“
„Põhiliselt olen ma teile vajalikke klassiruumide kättejuhataja. Kui on mingine suurem koosolek, kus otsustatakse midagi õpilastele tähtsat, siis Avecita räägib minuga ja mina pean selle teile edasi ütlema. Muidugi, kui mõnel mu klassikaaslasel tekib probleeme, kas siis õpetaja või muude asjadega, ja Avecitat pole läheduses, võib alati minu poole pöörduda.“
„Tundub üpris tähtis amet,“ tögas Samara.
Jasper vaid naeris vastuseks.
„Kes sul muidu toakaaslased on?“ päris Samara teemat vahetades.
„Noh, nad vist istusid sinu ees. Üks on Jan, heleda peaga kutt ja teine on Taaniel, tema sõber, tumeda peaga,“ ütles Jasper nii muuseas.
Samara koperdas, kui ühest künkast alla viiv aste ootamatult lopergune oli ja naeratas tänulikult, kui Jasper tal käest haaras, ja ei lasknud pikali kukkuda. „Nemad?“ küsis tüdruk üllatunud toonil.
„Nohjah. Sa tead neid?“
„Noh... Ei tea. Taanielit tegelikult vist tean... Me põrkasime kokku.“ Samara punastas, ääretult ebaharilik juhtum tema puhul ja Jasper vaatas üllatunult talle otsa. „Taanieliga? Nohjah siis. Miks?“
Samara vaikis ja vaatas hoopis selle asemel selja taha. „Tehke kiiremini, muidu saate halvad kohad,“ hüüdis ta lõbusalt selja taga käivatele toakaaslastele. Tüdrukud ainult naersid vastu.
Jasper raputas pead, tegemata katsetki tüdrukult midagi edasi välja pinnida. Küll tal hiljem selleks aega jagub.

[Samara Soul]

Aga seda ma ei olnudki lugenud!
Uut!

[Hayley Hemingway]

Uut!! Iga päev võiks mitu osa tulla xD

[Lyra Azra Beckley]

zOmg.

Oleks siin ainult see nupp, mis lõustaraamatus - Like!

[Lhala Le Sueur]

Ma ei saa iga päev uut osa panna. Ma ei jõua nii kiirelt kirjutada xD

Ahjaa, Tallinna inimesed, kes Medaljoni lugenud tulge homme kell 13.00 Keskraamatukokku =D Ma saan auhinna ja üks näitetrupp etendab mingit osa Medaljonist =p

[Samara Soul]

Nagu reedel ei võiks see toimuda v? -.-

[Lyra Azra Beckley]

Kas Paide rampsis ei ole seda raamatut vää?