Hommikusöök.

[Natascha B. Schoubbre]

Haigutust varjates seisatas Natascha Suure Saali uksel ning lasi silmadel üle ruumi käia. Ja heitis siis pilgu enda kellale. Ning kirus vaikselt. Ta äratuskell käis jälle ette. Totter. Aeglaste sammudega kõndis neitsik enda maja lauani ning vajus ühele suvalisele kohale istuma. Sasinud ühe käega hooletult enda blonde juukseid, mis seekord lahti olid, tõstis Natie enda ees olevasse taldrikusse hunnikusse neli pannkooki ja valas sinna peale siirupit.

[Balthasar Kipling]

Balthasar kõndis silmi hõõrudes Suurde Saali sisse. Ta oli öö otsa kirjutanud, ning oli hetkel väga väsinud, liigagi väsinud. Kuid ilma kella vaatamata oli ta kirjutamisesse väikese pausi jätnud ja sööma tulnud, sest eelneval õhtul ei olnud ta just väga palju söönud, ning nüüd oli ta kõht väga tühi. Ta nägi, et terve saal oli peaaegu, et tühi, vaid mõned õpilased olid kohal. Ta võttis suuuna Hufflepuffi laua poole ja nägi seal üht blondijuukselist tüdrukut istumas. Selja tagant ta tüdrukud är aei tundnudki, kuid kui ta lähemale jõudsis, sai ta aru, et tüdruk võis olla temast pisut vanem, arvatavasti järgmisest klassist. Noormees tervitas neiut, lisades enda nime: "Balthasar Kipling, viies klass, Hufflepuffi Prefekt." Ta neelas alla haigutuse ja istus tüdrukust pooleteise meetri kaugusele, et mitte liiga külje alla istuda, sest nad polnud ju sõbrad, kuid samas ei istunud ta ju liiga kaugele, sest kui tüdruk temaga rääkima oleks hakata tahtnud, siis oleks ju imelik olnud, kui nende vahel on mitme meetrine vahe.
Nüüd tõstis noormees Kipling enda ette paar röstsaia, määrides nendele võid ja pannes lehtsalatid, paprikat ja keedumuna viilu. Ta puistas need pipraga üle ja tõstis enda taldrikule veel pannkooke ja maasikamoosi.
Nooruk hakkas vaikselt sööma.

[Ferdinand la Coiré]

Varjates käega laia haigutust, jalutas Ferdinand Hufflepuff'i laua juurde. Tema juuksed olid kuklalt veidi turris ning rõivad rohkmakalt seljas - poiss oli üliväsinud. Tal ei olnud öösel üldse und tulnud, sest paratamatult mõtles ta enda endisele tüdrukule, kellega ta vahetult enne Sigatüükasse tulemist lahku olid läinud ning haavad kripeldasid endiselt noormehe sees. Ta igatses teha, kuid polnud midagi teha. See peatükk oli lõpetatud.
Ta võttis istet Balthasari vastat ning kärmelt tõstis ta endale mulgiputru ning kallas piima, sest ta oli üsna nälga suremas. Viimaks pööras ta enda pilgu tüdrukule, kes nende lähedal istus. "Ma olen Ferdinand, koolivanem," tutvustas noormees end tüdrukule, ise endamisi mõeldes, et võibolla too juba teab seda. Noh, ta oli siiski koolivanem. Kuid sellegi poolest leidis ta, et oleks viisakas end tutvustada enne, kui ta tema ees meeletult õgima hakkab.
Pöörates irvitava pilgu enda semule Pallile, vangutas ta pead ning rüüpas mõned suured sõõmud enda joogist.

[Natascha B. Schoubbre]

Natascha oli parasjagu lõiganud koogivirna lahti lõiganud ning esimese tüki endale suhu libistanud, kui esimene noormees saabus. Siiski ei olnud tütarlapsel talle võimalus kohe vastata muud moodi, kui vaid noogutusega, kuna tema suu oli magusat siirupit ja pannkooki täis. Saanud selle suutäie korralikult ära mälutud ning alla neelatud, oli laua äärde jõudnud ka koolivanem. "Natascha, lühemalt Natie, kuues klass," lausus kuuendik naeratades, tutvustades ennast nüüd korraga mõlemale noormehele, prefektile ja koolivanemale. Pannud viivuks enda noa ja kahvli kõrvale, haaras neitsiku käsi piimakannu. Enda klaasi valget vedelikku täis valanud, asetas Britt kannu tema endisele kohale tagasi ning tõstis siis klaasi huultele, sealt lonksukest rüübates, enne kui ta oma hommikusöögi juurde tagasi pöördus.

[Balthasar Kipling]

Balthasar sõi suu tühjaks ja vastas Nataschale: "Balthasar Kipling, viies klass, Prefekt. Võid ka Palluks kutsuda." Noormees nägi ka Ferdinandi saabumas ja tervitas teda noogutusega. Noormees sõi ära enda röstsaiad ja asus siis ahnelt maasikamoosiga ohtralt üle kastetud pannkoogivirna kallale...

[Ferdinand la Coiré]

Koolivanem vaatas tüdrukut ning naeratas meelalt, silmitsedes hetkeks, kuidas ta enda hommikusööki alla kugistab. Viimaks aga liikusid tema silmad Pallule ning ta turtsatas oma toidukausi sisse. Nii veider oli teda Palluks kutsuda. Tema oli alati teda Balthasariks kutsunud, sest noormehe arust oli see võimas ning jõuline nimi.
Midagi ütlemata jätkas ta enda toidupala nosimist, et kõht korralikult täis saaks.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki sammus Suurde Saali. Nagu tavaliseltki eiras ta teiste pilke ja ka mõningaid ebaviisakaid hüüdeid ning kõndis kolmanda lauani, milleks oligi Hufflepuffi laud. Ta istus teistest veidi eemale, kuid viisakusest siiski noogutas neile tervituseks.
Noormees tõstis endale taldriku peale ühe pannkoogi ning pani sellele mustsõstra moosi ning natuke suhkrut. Sellele tõstis ta veel ühe koogi ja murdis need siis pooleks kokku. Jyrki valas peekrisse ka segumahla ning asus oma maitsva magustoidu kallale.

[Natascha B. Schoubbre]

Natascha muigas kergelt enda poolelgi täis suuga ning mälus selle kiirelt lõpuni. "Meeldiv," lausus tütarlaps mõlemale noormehele ja noogutas naeratades, kui veel üks majakaaslane laua taha ilmus. Algselt oli Natie muianud ning tahtnud öelda, et ta oli kuulnud ka esimest korda, kui Balthasar alias Pall ennast tutvustanud oli, kuid mõtles viimasel hetkel ümber, rüübates nüüd hoopis kergelt piima. "Kes teie hommikut siis sisustama hakkab? Ma mõtlen.. mis tund kellegil tuleb?" uuris Britt naeratades, toonis kerge uudishimu, kuigi üldiselt küsis ta seda lihtsalt selleks, et ruumi täita. Ta ei saanud vait olla lihtsalt.

[Balthasar Kipling]

Balthasar võttis viimase suutäie viimasest pannkoogist ja neelas selle alla, lõpetades söömise. Nüüd oli ta kõht korralikult täis ja ta kallas enda karikasse apelsiinimahla, samal ajal Nataschale vastates:
"Ajalugu hakkab. Aga mulle see tund meeldib. Isegi väga, nii, et ma ei saaks seda millegiks halvaks nimetada. Vaid pigem väga hea algus." Ta rüüpas apelsiinimahla ja lisas: "Kuigi kui arvestada seda, et olen magamata ja terve öö kirjutasin, siis ma kardan, et jään lihtsalt magama." Pallu näole tekkis irve, nõnda, et ta valged hambad lõid särama.

[Natascha B. Schoubbre]

Natascha muigas kergelt, suunates üle huulte veel ühe suutäie. Selle kenasti ära mälunud, sasis tüdruk enda juukseid ning toetas enda käed vastu lauda, torutades kergelt huuli. "Mul tuleb Muundamine.. McGonagall hammustab mul varsti pea otsast ära. Ta vaatab mind alati sedasi.. õõhh." Natie väristas rääkides õlgu ning seda tehes liighatas tema käsi, ajades peaaegu ümber piimaklaasi. Kiirelt peatas tüdruk klaasi kõikumise ja võttis selle kätte, sealt ühte lonksu rüübates.

[Sebastian Quinton]

Sebastian sammus Suurde Saali, endal nägu naerul nagu alati. Ta kõndis otse tuttava kuju juurde ning maandus tema kõrval istuma, ajades enne veel seda Natascha juuksed ikka päris korralikult sassi. "Head isu!" soovis ta kõigile, hääl seepärast tavalisest veidi valjem, sest kõik ei pruukinud ju kuulda.

Ta sirutas enda käe puuviljavaagna poole ning haaras sellest ühe rohelise, kuid sellegipoolest väga küpse õuna. Selline on ju lihtsalt õunasort. Ega kõik õunad ei peagi alati punased olema. "Ahjaa, tere hommikust ka," ütles ta viimaks, kui talle see väike pisiasi meelde tulnud oli. Ta tahtis ju ometigi viisakas olla. Ka Natie silmis, mis sest, et too tema parim sõber oli.

[Natascha B. Schoubbre]

Natie mälus just parasjagu üht suutäit -taldrik tema ees oli juba praktiliselt tühi-, kui ta korraga tundis, kuidas keegi ta juuksed sassi ajas. "Seeeeeb," venitas tütarlaps etteheitvalt kui kutt tema juuste sasimise lõpetas, togides noormeest kergelt küünarnukiga. "Hommikust jah, ma loodan, et sa magasid hästi," sõnas Natascha muiates, tõstes seejärel piimaklaasi enda huultele ning rüübates sealt paar mõnusat lonksu. Juukseid ei hakanudki ta proovima korda teha, Sebastian sai alati sellega kuidagi sedasi hakkama, et neid pidi oma viisteist minutit kammima.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand kuulas teiste juttu, ise samal ajal süües ning ringi vaadates. Ta noogutas Jyrk'ile tervituseks peaga ning seda sama tegi ta Sebastiani puhul. Kuid lõpuks vastas temagi: "Palju õnne. Minul on esimesed kaks tundi kohe Snapega. Loodan, et ma enda katelt üles ei sulata." Ta väristas enda õlgu, langetades enda pea käele toetama, pistes oma sõrmed enda juustesse, kui ta enda tõredat pilku toidukausis hoidis. Ta vihkas Snapet, nagu ka kõik teised... Väljaarvatud slytherinlased muidugi. Huvitav, kas nad ka siis oleks seda rasvaste juustega professorit jumaldanud, kui Snape neid teistega võrdselt kohtleks?

[Sebastian Quinton]

Sebastian muigas lõbusalt ja võttis siis enda rohelisest õunast ampsu, pöörates tumepruunid silmad Nataschale. Ta noogutas kergelt. Seb oli lausa väga hästi maganud. Ta magab alati hästi, sest tavaliselt ta ei pea voodis mingi kaks tundi vähkrema, vaid jääb hoopis kuskil kahe minutiga magama. Ning magama ta läheb tavaliselt kell pool kaksteist ning tõuseb kell seitse. Täiesti sobilik magamisaeg tema arust. Saab end vähemalt korralikult välja puhata."Ma magan ju alati hästi. Muidugi magaksin siis paremini, kui sina minu voodis oleksid," teatas ta irvitades. Oi, kuidas talle meeldis Natiet niimoodi õrritada. Neiu reaktsioon sellisele asjale oli lihtsalt väga lahe.

[Balthasar Kipling]

Balthasar tervitas Sebastianit - keda ta küll väga hästi ei teadnud - ja võttis veel paar sõõmu apelsiinimahla, ning nüüd sai ka ta jook otsa. Noormees tõusis püsti, soovides teistele head isu ja kõndis Suure Saali väljapääsu poole.