|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 21:07:34 GMT 3
Natascha kahvel, mis oli läbinud pool oma teekonda tüdruku suu poole, peatus, kui neidis Sebastiani sõnu kuulis. Momendiks silmad sulgedes, et mitte sõbrale vastu kukalt ühte kena obadust anda või laua alt jala peale astuda, hingas tüdruk sügavalt sisse ja avas siis uuesti silmad. "Sorri tibu, soovitund on möödas, oota veel mõnikümmend aastat, ehk siis veab," lausus Natie meelalt naeratades. Algselt oli ta muidugi tahtnud öelda midagi midagi hoopis hoopis muud, kuid mõtles siiski ümber.
|
|
|
|
Post by Sebastian Quinton on Mar 29, 2010 21:32:47 GMT 3
Sebastian pahvatas paariks sekundiks naerma, hoidudes seejuures õunast ampsu võtmast. Kes teab, äkki tal läheb kurku. Ja siis ta lämbub ära.. See oleks vahva. "Tead, mis? Ma arvan, et sulle peaks juba tuttav olema see, et ma saan kõike, mida ma tahan. Noh, tavaliselt.." ütles ta lõbusalt, kallutades pea viltu, pilku Nataschal hoides. Loomulikult ei rääkinud ta tõtt. Selle magamise suhtes vähemalt küll mitte.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 21:46:23 GMT 3
Natascha mälus rahulikult enda suutäit, muiates paratamatult, kuna Sebastian oli endas, nagu alati, ikka kohe väga kindel. "Kohe päris kõike või? Mulle meenub ikka üsna mitu juhtumit, kui see nii pole olnud.. näiteks see punapea suvel, see kellel sa ütlesid, et on seksikad kumerused. Ning oma veoautot pole sa endiselt tagasi saanud," rääkis tütarlaps, olles viimaks suu tühjaks teinud ja niisutas seejärel veidi piimaga kurku.
|
|
