Varahommikul

[Charlotte Eyre]

Kui veel enamus Sigatüüka õpilased magasid, liikus Charlotte rõõmsal ning elevil sammul astronoomia torni poole. Kell oli umbes 5, kuid päike oli juba tõusnud. Ta oleks võinud veel vabalt magada, kuid tal polnud vähimatki tahtmist seda teha. Kõndinud nüüd mööda keerdtreppi astronoomia torni poole, ümises ta vaikselt mingit viisijuppi.

Avanud ukse, märkas ta, et ruum oli tühi ning sulges seejärel hääletult ukse. Jalas olid tal lihtsad tumedad teksad ning seljas oli lühikeste käistega T-särk ning käes oli tal üks õhuke pikem dressikas, mille ta oli juba seljast ära võtnud. Dressikas polnud tal kaasas mitte sellepärast, et tornis oleks jahe olnud, vaid hoopis sellepärast, et tema arme näha poleks. Asetanud nüüd lohakushoos dressika tooli seljatoele, oli prefekti paremal käsivarrel märgata ühte pikemat sorti arm. Seejärel avas prefekt akna ning sättis end aknalauale mugavalt istuma, hoides pilku mustal järvel. Mõtlikult ühte juuksesalku ümber sõrme kerides, oli neidise pilk kinnitunud järvele, millele andis päike sädeleva läike.

[Charlie Snicket]

Unetu Charlie kõndis mööda koridore, otsustades viimaks, et kõige õigem koht kuhu minna on astronoomia torn, mis peaks tühi olema. Hääletult trepist üles ronides oli noormehel tunne, et ta on üksinda siin maailmas, et mitte ühtegi teist olevust ei ole seal. On vaid tema ja mõted. Ning neid mõteid oli palju...

Ta avas vaikselt ukse ning enda üllatuseks avastas ta selle, et ruum ei olnud tühi. Seal aknalaual istus neiu ning noormehel polnud mingit probleemi tütarlapse ära tundmisega. Polnud see keegi muu kui Charlotte. Tüdruk, kelle peale ta viimasel ajal liialtki mõtles. Ta kartis tüdrukut ehmatada ning sellepärast kogemata aknalaualt alla lennutada. Kuid samas tundus nii imelik vaikida tüdruku seltskonnas.

Snic' otsustas, et ta istub toolile ning jälgib kuidas tüdruk aknast välja vaatab. Sel hetkel soovis noormees, et ta oskaks joonistada, sest see oli midagi, mida ta oleks soovinud igaveseks paberile jäädvustada.

[Charlotte Eyre]

Silmitsenud endiselt süvenenult järve, ei märganudki prefekt, kuidas Charlie ruumi sisenes. Vaikselt ühte viisijuppi ümisedes, toetas neidis end vastu aknaraami, pilku endiselt järvel hoides, Järv oli nii harjumatult ilus ning kõik tema ümber oli nii vaikne. Mitte ainsamatki inimhinge ei kõndinud mööda kooli territooriumi ringi. Neidise ümber valitses hetkel täielik vaikus, tühjus ja puhtus. Hinganud nüüd sisse, ilmus prefekti näole naeratus.

Aknalaualt nüüd sujuvalt maha hüpanud, silmitses ta lõbusalt Charliet. "Tere varahommikust sulle ka," tervitas siis Charlotte erksalt enda kaasprefekti. Naljakas mõelda, et nad peaksid olema looduse poolt määratud vaenlased, kuid tegelikult said nad omavahel täiesti hästi läbi ning Charlottel endal polnud selle vastu mitte midagi. "Kuidas sul siis viimasel ajal ka läinud on?" Uuris neidis, kui siis end taaskord aknalauale vinnas, jäädes seekord kaasprefektile otsa vaatama.

[Charlie Snicket]

"Tere hommikust sullegi," lausus noormees kui tüdruk teda rõõmsalt tervitas. Charlotte oli justkui päike ning viimasel ajal tabaski Snic' neiut omamoodi enda päikeseks pidama kuigi tegelikult polnud kohe üldse nõnda. Charlotte oli Charlotte ning noormees oli kindel, et ta oli kõikide vastu nii sama viisakas, nii sama sõbralik ning, et tema ei ole mitte mingi erand ning miks ka peaks olema?

Kui tüdruk taas end aknalauale vinnas avas Snic' suu, et tüdruku küsimusele vastata kuid pani selle samatargalt kinni. Kuidas tal siis läinud on? Ta ei tea, ta oli veidralt palju Charlotte peale mõelnud. "Mmmm.." alustas noormees, üritades leida õigeid sõnu, "ma usun, et ma ei valeta kui ütlen, et mul on hästi läinud." Ta silmitses tüdrukut ning naeratas. Tüdruku seljataga tõusis päike aina kõrgemale taevalaele ning see pani tüdruku omamoodi helendamagi. "Ja kuidas sul endal läinud on?" küsis Charlie.

[Charlotte Eyre]

Charlotte hoidis enda pilku Charliel, näol endiselt naeratus. Miks ta küll ei saanud kunagi seda totrat naeratust siis näolt ära, kui Charlie tema läheduses oli? Mis temaga toimus? Hetkeks need mõtted tahaplaanile tõrjunud, silmitses ta endiselt Charliet. End nüüd mugavalt vastu ühte aknaraami toetanud, viis ta sekundiks enda pilgu kaasprefektilt eemale, et noormees teda mingiks imelikuks ei peaks..


Kuulnud vastust, naeratas Charlotte.. Jälle.. Kuid ometigi oli tal hea meel, et noormehel hästi läheb. "Ma arvan, et mul läheb üsnagi hästi," lausus tütarlaps ning see oli ka tõsi. Ta polnud kindel, kas see on hea, et ta Charliega - enda loodusliku vaenlase, vampiiriga - nii hästi läbi saab, kuid ometigi tundis ta ennast kaasprefekti läheduses hästi. Ning seetõttu ei leidnud ta kunagi ühtegi negatiivset asja, kui ta koos Charliega oli. "Sa käid siin tihti?" Uuris neidis kerge naeratusega noorukilt.

[Charlie Snicket]

Charlie sulges silmad, kui kuulis, et tüdruk läheb hästi. Siis oli neil mõlemal kõik korras ning mis sai veel parem olla? Kui noormees lõpetas hingamise, tekkis tunne, et justkui ei viibiks samas ruumis isik, kelle lõhn endiselt ta nina kraapis. Kuid see ei härinud teda enam nii väga. Snic' avas uuesti silmad kui kuulis uut küsimust. "Ma tavaliselt käin siin öösiti," vastas noormees ausalt, "siis kui kõik teised magavad. Istun aknalaual ning vaatan tähti."

Ta oli siin nii palju öid veetnud, hiilites alles varahommikul oma voodi juurde ning tehes teistele nägu, et ma lihtsalt ärkasin teist paar minutit varem kuigi tegelikult polnud ta üldse maganud. Ta polnud kaua maganud... "Aga kuidas sinuga on? Käid sa siin tihti?" uuris noormees neiult, mõeldes, et kuidagi suhtlus täna ei suju. [/color]

[Charlotte Eyre]

Kuulnud Charlie vastust, noogutas Charlotte aeglaselt. Eks selline vastus oli ka aimatav. Mida muud on ikka teha, kui kõik teised magavad. "Ma ei ütleks, et just väga tihti. Pigem lihtsalt siis, kui mul on vaja millegi üle mõelda," lausus tütarlaps, kui siis oma kätt sekundiks silmitses, kus oli näha pikka armi. Hüpanud nõtkelt aknalaualt taaskord maha, võttis ta tooli seljatoelt dressika ning pani selle seejärel selga. "Kui vana sa siis päriselt oled ka?" Uuris tütarlaps, kui enda pilgu aknast välja viis.

[Charlie Snicket]

Charlie teadis seda tunnet, kui oli vaja millegi üle mõelda. See oli mõnesmõttes nii painav, et enne ei saanud sellest lahti, kui oli selle põhjuse üle pikalt ja laialt mõeldud. Tema rohelised silmad märkasid armi tüdruku käel, kuid ei hakkanud selle üle järgi pärima. Kõigil on omad saladused, mida naljalt avaldada ei tahtnud. Kuulnud aga küsimust ohkas noormees ning sulges silmad, hakkas noormees mõtlema. "Forever sixteen," sositas ta vaikselt ning avas uuesti silmad, öeldes siis kõvema häälega: "Kui ma valesti ei arvestanud, siis ma olen hetkel nii saja kolmekümne kolme aastane. Mis tegelikult on küllaltki vähe."

[Charlotte Eyre]

Kuulnud noormehe vanust noogutas Charlotte. Tal poleks teadnud, kas see on vampiiri kohta palju või vähe, kui Charlie poleks seda öelnud. Charlie oli esimene vampiir, kellega Charlotte on tegemist teinud.. Peaaegu.. Charlotte on üleüldse elus tänu ühele vampiirile, kes ta libahundi käest päästis, kuid teda oli ta näinud ainult korra ning ta ei teadnud temast midagi.
Kergelt ohanud, viis ta oma pilgu noormehele. Noormees oli 133 aastane, kuid nägi endiselt välja nagu 16 ning selliseks jääb ta igaveseks - ideaalseks. "Kus sa sündisid?" Küsis neidis järjekordse küsimuse, mis oli vägagi väljaspool teemat. Ometigi oli selline pisiasi hetkel neidisele ääretult suurt huvi pakkunud.

Ot: Ära puhkeka teemat unusta..

[Charlie Snicket]

Charlie sulges silmad ning kuulatas hetkeks, kuskilt oli paar noort õpilast liikvele saanud ning nood rääkisid nüüd kuskil õues üsnagi akna all saladustest. Naeratanud, avas ta pilgu ning keskendus uuesti Charlottele ning tema küsimustele. "Kui sa mõtled päris sündimist, siis ühes mugude perekonnas teise lapsena. Nad olid kesktasemel talupidajad Waleshi ja Inglismaa äärel. Kuid huvitavl kombel olime nii mina kui ka mu õde võlumisandega," rääkis noormees ning lisas: "kuid kui sa mõtled minu vampiiriks sündimist siis see oli 117 aastat tagasi. Olin kaks päeva varem kuusteist saanud ning sõitsin Sigatüükast koju kuid kunagi koju ma ei jõudnud, sest enne seda otsustasin ma vampiiriks saada. Too mees pakkus mulle, et kas ma tahan saada vampiiriks ning ma lolli peaga ütlesin jah. Ja nõnda ma sündisin uhkes palees teist korda."

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas noormeest ning naeratas. Tõesti haruldane, et ühte mugude perekonda sündis kaks võlumisandega inimest. Vaadanud nüüd aknast välja järve poole, viis neidis kiirelt üllatunud pilgu noormehele. "Sa said vampiiriks vabatahtlikult?" küsis neidis jahmunult, kuid siiski üsnagi vaiksel häälel. ]"Miks sa otsustasid sellega nõustuda?" küsis Charlotte järjekordse küsimuse Charliet silmitsedes. Neidis oli tõesti üllatunud. Kes peaks vabatahtlikult vampiiriks hakkama? Charlottel polnud plaanis noormeest hukka mõista ning miks ta oleks pidanudki?

[Charlie Snicket]

Ta nägi tüdruku üllatunud reaktsiooni ning küsimusi, mis koheselt järgnesid. Ta oli neid samu küsimusi endalt korduvalt küsinud ning mitte kunagi vastust leidnud. Miks ta oli tol korral nõnda moodi otsustanud? Esimesele küsimusele vastuseks noormees vaid noogutas. Kuid teisele küsimusele otsustas noormeest vastata: "Sest ma olin noor ja uudishimulik poisiklutt, kes tahtis maailma näha ja avastada. Ma sõitsin tol korral koju, keset veerandit, sellepärast, et mul oli avastatud nõidusele mitte alluv vähk ning ma tegelikult sõitsin koju surema. Ja ma haarasin kinni võimalusest elada, arvestamata sellega, et see võimalus tähendas seda, et ma elan... igavesti."

[Charlotte Eyre]

Kuulanud kaasprefekti, noogutas Charlotte aeglaselt. Tegelikkuses oli neidisel isegi hea meel, et Charlie vampiir oli. Kui ta oleks öelnud ei, siis ta ei räägikski siin praegu noormehega vaid tõnäoliselt istuks neidis igavledes puhketoas. Lisaks oli Charlie Charlottele meeldima hakanud. Noormehega oli hea ning krerge suhelda. Iseasi, kas see oli hea või halb. Kergelt naeratanud silmitses ta kaasprefekti. "Mul on isegi hea meel, et sa jah ütlesid," lausus tütarlaps kergelt naeratades. Võimalik, et ta oli hetkel üsnagi isekas, kuid hetkel ta tõesti tundis nii. "Kas sa kahetsed oma otsust?" küsis Charlotte uue küsimuse.

[Charlie Snicket]

Charlie turtsatas kergelt kui kuulis, et tüdrukul on hea meel selle üle, et ta jah ütles. Muidugi see rõõmustas noormeest kuid samas ka kurvastas, sest tegelikult pidi ta olema ammu surnud. Juba väga ammu. Tema asemel oleks pidanud arvatavasti istuma keegi teine, keegi rohkem elusam inimene kui tema. Kuulnud küsimust noogutas noormees mõtlikult. "Aegajalt," lausus ta ning täpsustas oma mõtet: "Muidugi on tore olla nii paljude uute asjade sündide juures. Ja kohtuda nii-nii paljude inimestega. Kuid, -siin kohal ta hingas sügavalt, enne kui jätkas - "ma jägin ka kuidas inimesed surevad, kuidas mu sõbrad surevad, kuid mina olen igavesti kuusteist aastat ja kaks päeva vana. "

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas ning noogutas aeglaselt. Ta sai noormehest suurepäraselt aru. Kindlasti oli raske näha, kuidas kunagised parimad sõbrad, perekond - kuidas nad kõik surevad, kuid samas tema püsis endiselt noor ja kena. Kergelt naeratanud, tõmbas ta käega läbi oma juuste ning silmitses kerge naeratusega noormeest. Charliet oli üsnagi huvitav jälgida. Neidis teadis, et noormees ei muutu, kuid ometigi oli Charlottele tunne nagu avastaks ta noormehe enda jaoks iga kord uuesti.