Kunagi proovime

[Ethan Ryuk]

Ehtan kõndis vaiksel sammul lendluudpalli väljaku poole. Ta tahtis seda kohta näha. Ta oli üsna palju kuulnud sellest mängust ja oli isegi paar korda vaatamas käinud. Ta oli alati unistanud, et ehk saab kunagi mängida. Kuid töö kõrvalt ei olnud ta kunagi selle jaoks aega saanud.

Nüüd vaatas ta igatsevalt kõrgusi ja mõtles, mis tunne oleks läbi õhu tuhiseda. Tuul kisuks tema juukseid ja riideid ning see oleks kindlasti vaba tunne. Ethan tundis, et otsus aasta alguses mitte luuda osta oli vale olnud. Ja see viga tuli parandada.

[Leandra LeStrange]

"Tere!" sädistas lõbus hääl noormehe juurest.
See oli Leandra, kes oli hääletult mööda lendluudpalli väljakut edasi-tagasi kõndinud, mõelnud ning unistanud oma luuast. Praktiliselt ei olnud tal seda endal vajagi. Ta võis ise kõrgele ja kaugele hüpata, kuid kõik uus tundus talle huvitav.

Tütarlaps pigistas enda põlvini ulatuvat musta, puhvis seelikuosa sõrmede vahel ja tegi kerge kniksu. Siis ta aga naeratas ja sirutas oma käe välja nii, nagu ta oli paljudele teinud, kui ta tutvustama hakkab. "Mina olen Leandra," lausus ta oma linnulaulu meenutava häälega. Tema külmad sõrmed kõverdusid luba küsimata noormehe omade ümber ja ta surus käsi energiliselt, ise laialt naeratades.

[Ethan Ryuk]

Järsku tuli noormehe kõrva ääres mingi kõrge hääl ja kiskus poisi ta unelustest välja. Ta vaatas üllatunult väikest tüdrukut, kes lihtsalt ta kätt surus ja siis kilgates end tutvustas.

"Tere," sai ta lõpuks öeldud. "Ethan." Sai ta ka oma nime tutvustuseks üle huulte ning nüüd ta juba naeratas leebelt. Ta oli loomult üsna sõbralik inimene ning nüüd oli ta juba üllatusest üle saanud.

[Leandra LeStrange]

Leandra noogutas kiirelt ning lasi viimaks Ethani käest lahti. Sinna ei saanud midagi parata, ta lihtsalt oli selline... Pisut kiiksuga. Ta armastas inimestega tutvuda ja pealegi oli ta veel esimest aastat Sigatüükas. Ringi vaadates, vajus ta pingile istuma ning asetas käed sülle. Seejärel vaatas ta taas vanema noormehe poole ning naeratas talle taas, oskamata praegu enam midagi öelda.

[Ethan Ryuk]

See oli naljakas. Neiu oli nii energiline ennast tutvustades olnud ja nüüd ei öelnud enam sõnagi. Kuid Ethan eeldas, et seega peab ta ise väikse tüdrukuga rääkima.

"Kas sa oled koolis esimest aastat?" küsis ta esimese asja, mis talle pähe tuli. Küsimus tähendas inglaste jaoks klassi küsimist, välismaalastele seda, kaua nad juba kodus eemal olnud on. Ka Ethan ise oleks saanud öelda, et ta on siin esimest aastat. Ehl ta pidi alles nüüd kodust lahkuma.

[Leandra LeStrange]

Leandra oli justkui pisike koerakutsikas, sest kui ta küsimust kuulis, naeratas ta veelgi laiemalt ja noogutas energiliselt. "Jah. Ravenclawist," lõõritas ta elavalt. "Ja sina?" uuris ta.
Viimaks suutis ta rebida oma tumepruunid silmad noormehelt ja vaatas taas väljakul ringi. Kahju, et esimese klassi õpilasel ei tohtinud olla luuda. Samuti ta ei julgenud laenutada kooli omasid enne kui selleks lendluudpalli tund tuleb või üldse vajadus tekkima peaks.

[Ethan Ryuk]

"Koolis olen esimest aastat, klass on viies. Gryffindori maja," ütles jaapanlase välimusega noormees. Tema näojooned olid ilmselgelt ema omad, kuigi seal oli ka inglase peensust, päritud isalt. Tänu isale ei olnud ta ka nii lühike, kui keskmine jaapanlane. Seega ta siiski kõrgus esimese klassi tüdruku kohal.

Ethan ei hakanud küsima küsimusi nagu, kas sa kodu igatsed ja kuidas sulle siin meeldib, sest siis oleks seda ka temalt küsitud. Ja nii palju vanemal noormehel oleks olnud piinlik tunnistada, et ta igatseb oma kodu. Kuid seda ta tegi.

[Leandra LeStrange]

Vampiiritar kergitas kulme, kui ta kuulis vastust. Esimene aasta Sigatüükas ning viies klass? Kas ta oli mingisugune vahetusõpilane või ta kolis hiljuti siia? Kuid kuna Ethan ei hakanud midagi seletama, ei mõlenud Leandra selle üle pikalt vaid naeratas endiselt. "Kust sa pärit oled?" tundis ta seevastu huvi. Asi oli ka selles, et näitsik polnud mitte kunagi näinud teistest rahvustest inimesi ning pealegi pole ta veel kunagi elus reisinud.

[Ethan Ryuk]

"Jaapanist. Mu isa on küll inglane, kuid ema on jaapanlanna ja me oleme terve elu Tokyos elanud," seletas Ethan üsna avameelselt. See ei olnud midagi, mida ta oleks peitma pidanud.

Siin ei pidanud ta muretsema autogrammide andmise pärast, kiljuvate fännide ja temale pihku surutud kingituste pärast. Siin ei teadnud keegi, kes ta oli. Ning kuna ükski elektriseade koolis ei töötanud, siis ta kahtles, et keegi jaapani filme vaatas.

[Leandra LeStrange]

Näitsik vaatas taas noormehe poole ja noogutas, vaadates teda hindavalt. Ega ta ei oleksi osanud jaapanlasel ega hiinlasel vahet teha. Ta pole ju kumbagi tegelikult kunagi elus kohanud. Ainult kirjeldusi kuulnud. Ning nendele vastavalt pidid mõlemad olema pruunisilmsed, tumedate juustega ning pilusilmad. Samuti teda üllatas ka see, et Ethan siia kooli sisse sai. Ta oli lugenud, et Sigatüükasse võetakse tavaliselt neid õpilasi, kes on sündinud Inglismaal.

[Ethan Ryuk]

Ilmselgelt ei olnud inglise juured kahjuks tulnud, kui noormehe isa Matthew oli tulnud kooli avaldusi tooma, et ta poeg siin õppida saaks. See oli kool, kus mees ise käinud oli ja ta tahtis, et ta poeg samaväärse hariduse saaks.

"Kust sa ise pärit oled?" küsis Ethan, üritades hoida oma häält nunnutamast. Lihtsalt, tüdruk oli nii väike ja see tekitas automaatselt selle lastega suhtlemise hääle ja näo.

[Leandra LeStrange]

"Šotist," vastas ta kiirelt. Jah, tal puudus teatud kõneaktsent, kuid see oli seetõttu, et tema mõlemad vanemad olid Londonist pärit ja nende arust oli selline kõnelemisviis parem. Ning ka Leandra ise hindas seda. See oli ilus ning kõlav.
"Sul pole sugulasi siin koolis?" küsis ta edasi.

[Ethan Ryuk]

Noormees noogutas. Kui tüdruk küsis, kas tal siin koolis kedagi sugulast ei käi, raputas ta pead. "Mu isa käis siin kunagi, kui tema noor oli, kuid praegu ei tohiks siin minu teada olla kedagi, kellega ma sugulane oleksin." Ethani laused kukkusid natukene naljakad välja, kuid see oli selle pärast, et jaapanlased sättisid lauseosasid natukene teistmoodi.

"Aga sinul?" küsis ta. Sest tundus üsna ilmne, et tüdrukuke oli seda küsinud sellepärast, et temal vast oli siin keegi ja ta tahtis, et teised ka seda teaks.

[Leandra LeStrange]

Tütarlaps noogutas, kui enda kohta küsimust kuulis. "Jah, mul käib siin koolis üks inimsööjast vennake. Slytherinis," vastas ta. Ükskõik kui õel tema vend ei saanud ka teistega olla, armastas Leandra teda endiselt. Kuigi tegelikult ei küsinud ta seda selleks, et uhkustada Dominicuga kui enda mänguasjaga. Ta lihtsalt tundis uue inimese vastu huvi.

[Ethan Ryuk]

Ethan naeris vaikselt. Inimsööja.. see oleks üsna huvitav, kui see tõesti tõsi oleks, kuid vaevalt kooli mõni kannibal käis. "Tõesti? Ja mis majas sa siis ise käid," küsis ta. Kas oli võimalik, et ühe pere inimesed olid eri majades? Ethani isa oli ka Gryffindoris olnud, nagu ta ise, kuid ta oli kuulnud, et vahel olid isegi kaksikud eri majades.

Kuid nüüd sai ta tõestust küsida. Loogikas oleks ju tegelikult see võimalik pidanud olema, kuna ühes peres võis olla väga erinevaid iseloome.