|
|
Post by Charlie Snicket on Mar 30, 2010 18:49:19 GMT 3
OT: Teema Samarale kinni.  Järvel peegeldus hõbedasi kiiri kui noormees välja astus. Ta oli end mähkinud musta mantlisse, meenutades nõnda pimeduses vaid hõljuvat valget pead punaste juustega. Midagi, mida polnud vampiiriks olemine talt ära võtnud. Ja tegelikult see isegi reaalselt meeldis noormehele, olla punapea, olla erinev.
Vampiir võttis suuna järve poole, kus mäletas pinki olevat, millele maha istuda ning järve vaadata. Lihtsalt, istuda ja vaadata maailma, see tundus toreda ettevõtmisena. Mõteid mõelda, ja mõteid oli noormehel palju. Mõtete eest ei saanud paratamatult põgeneda ning kui sa oled üle saja aasta elanud, siis tekib ikka päris palju mõteid....
Musta mähkunud noormees istus pingile, jäädes seljaga kooli poole. Taskust võttis ta suitsupaki ning võtis seal ühe sigareti, mille ta süütas ning pisitis ülejäänud suitsu tagasi taskusse. Ta ei tundnud suitsu maitset, ta ei sõltunud nikotiinist kuid talle meeldis vaadata kuidas suits tema suust välja tuleb. Aegajalt igavusest üritas ta ka kujundeid vormida kuid see ei tulnud tal ikkagi hästi välja. Ka suitsu lõhn meeldis talle ning mis seal parata, noormees oli lihtsalt harjumise ori.
Paar mahvi tõmmanud, viskas ta ülejäänud sigaretti järve vette, kus see siis sisinedes põhja vajus. Noormees oli taas üksinda oma mõtetega. |
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 19:00:39 GMT 3
Sel ööl oli Samara Astronoomia torni asemel otsustanud välja tulla. Ka tema saledat siluetti kattis mantel. See oli ümber piha tõmbunud, maani, voogav, liibuvate varrukatega ning kõrge kaelusega. Pigem meenutas see nahast rüüd, kuid oli siiski mantel, mille varrukatesse sai Samara vajadusel enda külmunud käsi lükata.
Tüdruku pikad ronkmustad juuksed lehvisid õrna tuule käes, kui ta enda smaragdroheliste silmadega ümbrust uuris, kui oli just järve poole teel. Ta jäi aga seisma, kui nägi üht tuttavat kuju järve ääres. Ta teadis ainult ühel inimesel nii punaseid juukseid olevat ning ta ei eksinud. See oli Charlie. Tema kunagine armastus, kuid kellest oli ta lahku läinud, sest neil mõlemil oli nii parem. Nüüd olid nad aga ühed parimaid sõpru ning jagasid teineteisega kõike.
Koolivanema huulile ilmus kuratlik naeratus, kui ta kiiruga poisini liikuma hakkas, jäädes tema selja taha. Kui nendeni olid jäänud ainult loetud meetrid, hakkas tütarlaps jooksma nii kiiresti, kui tanksaapad seda võimaldasid. Viimaks hüppas ta noormehele selga, põimides enda käed seljatagant ümber vampiiri rindkere.
"Ma mõtlesingi, et millal ma sind viimaks näen, Charlie," sõnas tütarlaps naerdes. Ainult poiss teadis, kui elav laps võib Samara vahel olla, kui selleks oli põhjust. Ning ainult Charliele julges Sam end ka näidata. Ta naeris laginal nii, et kogu õu kajas, kui ta viimaks vaikis ning enda lõua sõbra õlale sekundiks puhkama jättis. Pärast Sigatüükasse naasemist ei olnudki neil võimalust omavahel rääkida.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Mar 30, 2010 19:37:50 GMT 3
Noormees kuulis alguses kaugemal liikumist, millele ta erilist tähelepanu ei pööranud, kuna ikka ja jälle liikusid inimesed kõikjale. Neil ei olnud oskust püsida liikumatult, erinevalt Charliest, kes aegajalt püsis tunde fikseerituna ühte asendisse. Kuuldes aga liginevaid samme naeratas noormees tahtmatult. Ta tundis selle jooksusammu igahetk ära, see oli Sam!
Talle meenus too õhtu kui nad otsustasid, et neist ei saa kuidagi paari. Charliel oli sel ajal veel suurem hirm inimestele liiga teha ning Samara tahtis rohkemat kui noormees pakuda sai. See oli olnud üksmeelne otsus ja võib-olla isegi parim võimalikest otsustest, sest pärast seda oli neist saanud suurepärased sõbrad. Tundes üksteist äärmiselt hästi, polnud kummalgi saladusi üksteise ees.
Ja siis oli neiu tema seljas, olles põiminud oma soojad käed ümber tema rindkere. Kuulnud lauset naeratas Charlie veel rõõmsalt. "Mul on sind ka äärmiselt hea meel näha," kuigi tundus, et viimased sõnad varjutas neiu naermine. Vampiiri arvates oleks tüdruk võinud koguaeg naerda niimoodi, mitte käituda talitsetult.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Mar 30, 2010 19:47:23 GMT 3
Samara naeratas veel laialt, kuuldes üle enda naeru summutatuna noormehe sõnu. Viimaks hüppas ta tema seljast maha. Nad ei olnud enam lapsed, olgugi, et lastena olid nad palju niimodi mänginud. Või mis lastena... Samara oli olnud laps, kuid Charlie oli siis olnud ikka selline nagu praegugi. Siis oli Charlie temasse väga hästi suhtunud, kuid kui tüdrukust kasvas noor naine, olid tema huvid muutunud, sest Samara oli muutunud.
Koolivanem astus noormehe ette ning võttes tema jahedatest kätest kinni. Varem oli ta alati ehmatanud, kui oli tema nahka puudutanud, sest vaatamata sellele oli Sam niigi külmavares. Kuid enam ta ei omandanud ühtki negatiivset reaktsiooni. Ta pigistas õrnalt noormehe käsi, sikutades teda järve kalda poole, lastes tema kätest seejärel lahti.
Nad olid küll suve jooksul kirjutanud, kuid endiselt ei olnud samaral Charliest küllalt. Kuidas tal saigi olla, kui poiss tähendas ta jaoks väga paljut? Oli alati tähendanud. "Kuidas sul läheb?" päris samara nüüd veidi tõsisemana. Nad olid küll peol kohtunud, kuid nad ei olnud praktiliselt üldse suhelda saanud.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Apr 2, 2010 13:51:34 GMT 3
Charlie laskis tüdrukul enda käest kinni võtta ning kui tüdruk teda järve poole sikutama hakkas, siis järgnes ta neiule. Miks ta poleks pidanud seda tegema? Jalutamise vastu polnud tal kunagi midagi ning tegelikult ta ei tahtnud muutuda veel kivikujuks, mitte veel. Sellega pidi ta veel veidi ootama.
Pidu oli olnud kummaline, kus oli olnud palju võõraid nägusid ning ta oli lausa Sam'ile sületantsu teinud, mille eest ta nii mõnegi kiidusõna saanud oli. Enda mõteis oli ta naernud, et kui võluriks ei sobi, et siis saab temast sületantsija. Väsimatu sületantsija.
Tüdruk oli muutunud, see jama oli nende inimlastega, et nad muutuvad. Et nad saavad küpsemaks ja paremaks ja ilusamaks ja teavad mida nad tahavad. Charlie mõnikord tundis, et endiselt kui kuueteist aastasena, pooleldi täiskasvanuna - pooleldi lapsena. Kuulnud küsimust, kadus noormehe näolt naeratus. Ta vihkas seda küsimust, sest sellele oli keeruline vastata. Kuidas tal läheb? Läheb nagu ikka, surematuna. "Ma igatsen magamist," tunnistas noormees ning vaatas järve "Igatsen panna silmad kinni ning tunde lihtsalt magada.." . Ta vaikis ning lisas siis veel: "Charlotte on libahunt ning ta tahtis SÖÖGILAUAS teada, miks ma end inimtoitu sööma sunnin. Kuid üldiselt.. kuid üldiselt on kõik sama mis vanasti. "
Ta silmitses tüdrukut enda kõrval. See mees, kes kunagi tüdruku kaasaks saab, on kuratlikult õnnelik, sest tollest neiust paremat lihtsalt ei ole. Tihti Charlie mõtles, et kui tüdrukust praegu vampiir teha, siis nende tunded tuleksid tuha alt välja kuid siis meenus noormehele, et ta otsustas juba ammu, et ta ei hammusta mitte kunagi mitte kedagi. Ei võtta kelleltgi ära õigust elada ja vananeda.
"Kuid kuidas sinul ka läinud on?" uuris ta oma sõbra käest.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Apr 8, 2010 17:02:47 GMT 3
Samara võttis paadisillal istet ning võttis jalast enda saapad, asetades need puidust silla äärele. Järgmisena võttis ta jalast enda triibulised põlvikud, libistades need saabaste sisse. Hinganud sügavalt sisse, libistas ta enda paljad ning kahvatud jalad külma sügisesse järvevette. Ta oleks tahtnud kiljatada. Vesi oli tõsiselt külm! Kuid selle asemel, et piuksugi kuuldavale tuua, pigistas ta enda silmad kinni ning naeris ainult, kuulates seejärel Charlie juttu, mis kõlas tema suust justkui lauluna. Ta imetles noormeest vaatamata sellele, et too oli tema endine poiss-sõber ning vampiir. Charlie oli täiuslik! Ta ei vananenud kunagi vaid püsis ilusa ning kaunina. Ta mahe hääl kõlas vastu kajana ning tütarlaps kuulis veel pikalt poisi sõnu, olgugi, et too oli vait jäänud.
Kuidas temal läheb? Seda küsimust kartis Samara praegu kõige rohkem. Viimasel ajal oli lihtsalt nii palju juhtunud. Huilgavas Hurtsikus oli ta end täis joonud, suudelnud nii mõnegagi ning ta oli maganud Ethaniga. Samas mõni päev hiljem oli temal, Sebastianil ja Kathil üsna intiimne stseen Kolmes Luuas aset leidnud. Ei, Samara ei kahetsenud. Talle täitsa meeldis katsetada uusi asju või meelde tuletada vanu seiku. Vanu seiku... Tänu Hurtsikus toimunud peole oli talle meenunud palju asju ning enamik neist suundusid just otsapidi Charlie poole.
"Kooliga on raske," sõnas Samara viimaks, pöörates enda smaragdrohelised silmad Charlie silmadesse, kui ta oli viimaks jahtunud veega harjunud. Tema jalad tõmbusid küll vee all punaseks, kuid ta ei tundnud veel, et need oleks krampi läinud. "Kuid ma üritan hakkama saada. Viimane klass siiski ju ning oleks üsna totter nüüd läbi põruda." Ta tundis taaskord teravat torget enda rinnus. Viimane aasta. Ta pidi lahkuma enda sõpradest ning alustama enda elu üksi, ilma Hayley või Charlieta. Ilma enda sõpradeta.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Apr 14, 2010 19:07:12 GMT 3
Charlie võttis aeglaselt neiu kõrval istet. Erinevalt tüdrukust ei pistnud ta oma jalgu jääkülma vette, sest mis mõttet sel oli? Ta teadis, et vesi on jääkülm, kuid ta poleks seda tundnud ning Sami ees ei tulnud mängida inimest. Tema oli üks neist vähestest, kes teda teadis ja tunnistas just niisugusena nagu ta oli. Isegi siis kui see tähendas seda, et ta on vampiir ning neiu jaoks ka eks.
Noormees pingutas, et end tüdruku elust välja kirjutama hakata kuid samas see tundus nii valena. See, et nad paarina kokku ei sobinud, tegi isegi paremaks nende sõbrasuhted. Kuigi aegajalt oli Snic'il tunne, et tüdruk hindas iga inimest temaga. Ja see oli Charlie jaoks vale. Noormees oli ju tookord üheks põhjuseks lahkuminekul toonud selle, et ta ei saa neiult tema elu ära võtta. Seda elu, mis temalt kunagi ära võeti. Samara pidi elama, selles oli noormees kindel.
Ta tundis tüdruku rohelisi silmi enda silmades. Need olid nii läbinägelikud, et noormehel oli tunne, et neiu silmade eest pole võimalik põgeneda. "Ma ei ütleks, et see totter oleks," lausus noormees ausalt. Tema oli muidagi siin koolis ka teistkorda ning pooleldi valega. "Kas sa kardad lõpetamist?" uuris ta neiult viimaks.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Apr 15, 2010 13:01:43 GMT 3
Samara toetas enda ülakeha ühele käele ning silmitses noormeest. Nii palju mälestusi. Ta mäletas endiselt, kuidas nad olid kohtunud. Samara oli siis väike tüdruk olnud. Põhimõtteliselt oli Charlie näinud teda üles kasvamas ning neiuks sirgumas. Kui Samara oli saanud viisteist, tekkis neil suhe. Sam mäletas endiselt suudlusi temaga. Ta mäletas endiselt poisi jahedat nahka enda kuuma naha vastas. Mäletas iga armuaavaldust ning mäletas ka seda, kuidas olid nad andnud lubaduse koos olla seni, kuni saab.
Kuid tütarlaps ei püsinud kunagi nii ilusa ja täiuslikuna kui seda tegi Charlie. Samara vananes iga päevaga ning see ei meeldinud talle. Pärast vampiiriga lahkuminekut andis Samara lubaduse, et ei armu enam iial, sest ta ei tahtnud taaskord haiget saada või haiget teha. Olgugi, et Charlie ning Sam olid lahku läinud nii, et mõlemad sellega nõus olid, oli see paratamatult näitsikule haiget teinud. Neile mõlemile...
Gryffindorlane noogutas, kui kuulis sõbra küsimust. Ta ei kartnud hinnete pärast, ta teadis, et kui ta ävga pingutaks, saaks ta hakkama. Kuid ta pidi pärast seda lahkuma ning jätma kõik tähtsa Sigatüükasse. Charlie kasvõi. Ta ei näeks ilmselt vampiiri enam kunagi ning tal oli valus sellele mõelda. "Siin on ju kogu mu elu. Kõik mu sõbrad," lisas ta vaikselt.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Apr 15, 2010 13:43:35 GMT 3
Charlie vaikis, saagides mõtetes tüdruku sõnu. Siin on ta kogu elu. Kõik tema sõbrad. Noormehel oli hetkeks tunne, et ta peaks ühe terava märkuse tegema, et erinevalt Sam'ist, kes lihtsalt lõpetab, on tema see, kes jälgib kuidas kõik tema sõbrad vananevad. Koguaeg. Igapäevaga. Ning tema on endiselt niisama täiuslik kui tol õhtul kui ta tundmatuga kaasa läks.
"Kuid võib-olla lõpetamine ongi see verstapost, " alustas noormees arutlemist, "kus tuleb pea püsti lüüa ning eluga edasi minna. Sest parimad sõbrad jäävad ju alles aga sa saad tutvuda niipaljude uute noortega... " Ta naeratas vaikselt ning sulges silmad. Tema elu saab keerulisem olema, kuidas teha tööd kui sa näed välja kui kuueteist aastane kuid ei väsi kunagi?
Ta tahtis, et tüdruk saaks õnnelikuks. Kuigi ometi kahtlustas noormees, et tüdruk ei tahtnud kedagi uut enda kõrvale. Et neiu jaoks oli ta olnud esimene ning kõige täiuslikum versioon. Kuid ometi uskus noormees, et kuskil on tüdruku jaoks tema hingesugulane, kes on neiu jaoks veel täiuslikum kui ükski vampiir kunagi olla suudab.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Apr 16, 2010 11:16:19 GMT 3
Samara turtsatas peaaegu kuuldamatult vampiiri sõnade peale. Charliel polnud ilmselt õrna aimugi, kui palju sõbrad talle tähendasid. Nad olid justkui tema teiseks perekonnaks ning oma perekonnast ei olnud nii lihtne eemalduda. Neid justkui hüljata. Sest just täpselt nii Sam tundis. Isegi Charlie oleks ju jäänud edasi Sigatüükasse ning lõpetanud jällegi enda kooliaastad ning selleks ajaks, kui too oleks lõpetanud, oleks Samara üheksateist aastane ja ei-tea-kus samal ajal, kui noormees igavesti viieteistkümneseks jäi. Nii vastik ja valus oli nii mõelda, kuid see oli karm reaalsus.
"Ma ei taha enda vanu sõpru maha jätta," sõnas ta vaikselt ning tõsiselt, hoides silmi all. Ta jälgis, kuidas tuul väikseid rohuliblesid õrnalt ringi tuulutas. Ta ei eidanud seda, et tal uute tuttavate vastu midagi oleks. Talle oleks meeldinud teada saada uusi inimesi ning laiendada enda tutvusringkonda. Kuid see ei tähendanud tütarlapse jaoks seda, et ta enda vanad sõbrad peaks hülgama. Ta teadis, et see päev tuleb varem või hiljem ning sellepärast ta ei muretsenudki. Ta kartis lihtsalt, et ei näe teisi enam kunagi. Ta ei teadnud ju isegi, mida ta pärast kooli lõppu edasi teha tahab. Võibolla soovis ta edasi õppima minna või jääda mugumaailma ning lõigata end võluritest ning nõidadest välja? Ta oli ju lõppude-lõpuks mugu ja see oleks igati loogiline olnud.
Gryffindori koolivanem ohkas raskelt, tõstes enda rohelised silmad tagasi noormehele. "Ma ei näeks ju enam teid iial. Sind ei näeks," sõnas ta peaaegu sosinal, silmad siiski säramas. Mida oleks teinud vampiir paari aasta pärast, kui tema õpingud läbi saavad... taaskord? Ka tema läheb ilmselt mööda maailma ringi seiklema.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Apr 16, 2010 19:26:10 GMT 3
Charlie sulges silmad ning ohkas. Ta paratamatult ei saanud tunda seda hirmu ja valu mida neiu tundis. Sest tema sõbrad ei kipunud mitte ära kaduma vaid nad kipusid ära surema... Tema oli see, kes jälgis kuidas inimesed surid, üksteise järel ning tema valvas vaikselt, et nad elaksid ja sureksid kuigi enamus inimeste elust pidi ta end välja lõikama enne kui arusaadi, et ta ei vanane.
Snic' kuulis, et tüdruk ei näeks oma sõpru enam iial. "Oh sind kullakest," ohkas ta uuesti kuid seekord pooleldi naerdes. "Sa muretsed asjade pärast, millepärast sa muretsema ei peaks. Hayley jääb, mina jään, kõik ülejäänud jäävad kui sa vaid tahad. See, et sa lõpetad, ei tähenda seda, et automaatselt meid lõigataks su elust välja, oh ei," rääkis noormees vaikselt ning kindalt.
Charlie oleks pidanud juba ammu surnud olema. Kuid ei olnud ning see mõnikord muserdas noormeest kuid ometi surra ta ei tahtnud. Sest see pidi olema veel piinarikkam kogemus kui vampiiriks saamine. Vampiirluse peale mõtlemine, tuletas aga noormehele meelde, et ta pidi oma loojaga varsti kokkusaama ning see oli asi, mida noormees väga ei oodanud.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Apr 17, 2010 12:28:37 GMT 3
Samara turtsatas vaikselt. Oli nii naljakas kuulda, kuidas Charlie räägib temaga kui väikse lapsega. Kuid seda Samara ju tema jaoks oligi, või? Nende vanusevahe oli tegelikult väga suur, olgugi, et välimuse poolest nägi noormees välja nagu viieteistaastane.
"Just, te jääte siia, kuid mina lähen ära. Ma sain teiega ainult kirjutada," sõnas tütarlaps, sest kahtles, et keegi jõuluvaheajal temaga kokku tahaks saada. Jõulude aeg oldi tavaliselt koos enda perekonnaga ning söödi kalkunit. Samara isegi tegi seda. Ta oli enda perekonnaga väga lähedane.
Tütarlaps ohkas raskelt ning tema pea vajus noormehe õlale puhkama. Tema jalad olid külmas vees juba punaseks ja krampi tõmbunud, kuid ta endiselt ei tõmmanud neid veest välja. Las olla.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Apr 17, 2010 20:26:42 GMT 3
Charlie sulges silmad. Võib-olla ta käitus tüdrukuga nii nagu neiu oleks alles laps.. Kuid tema vaatevinklist oligi. Noor, kogenematu inimhakatis, kes muretses valede asjade pärast. Väga valede. Kuid ta ei saanud talle seda niimoodi näkku öelda.
"Ja ära unusta nädalavahetusi," tuletas noormees naeratades neiule meelde. "Ja mis on viga kirjutamisel? Kuigi ma kujutan ette, et su vaene ronk oleks päris väsinud viimaks, sest ma kirjutaks sulle pikki kirju ning ka teised teeksid seda," lausus noormees rahustavalt ning naeratavalt.
Ta tundis kuidas tüdruk oma pea tema õlale pani. Tüdruku lõhn oli noormehe ninale nii-nii lähedal, et tavaliselt oleks noormees end vabandanud ja veidi kaugemale nihkunud. Kuid mitte Samiga, temaga oli see lähedus täiesti normaalne. Kulmu aga kortsutas noormees sellepeale, et märkas, et neiu jalad olid endiselt vees. "Ma tean küll, et ma peaks sinusse suhtuma vaikselt, et oled täiskasvanu ja blablabla aga palun võta oma jalad veest välja," sõnas noormees rahulikult kuid kindlalt ning vaidlemist mitte sallival toonil Samarale.
|
|
|
|
Post by Samara Soul on Apr 18, 2010 12:48:37 GMT 3
Samara vaikis, kui oli poisi sõnu kuulnud. Ta lihtsalt ei osanud selgitada noormehele seda, et ta sõltus enda sõpradest. Nemad olid tüdrukule justkui pöördumatuks tugipunktiks. Kuid paratamatult oli vaja edasi liikuda ning seda Samara teha tahtiski. Tõsi, olid ka kirjutamisvõimalused, kuid see ei olnud See. Ta ei oleks saanud silmast-silma Charliega rääkida ega kuulda tema häält. Jah, kõige rohkem muretseski ta tema pärast. Too oli ju vampiir ning ilmselt oleks ta pärast kooli nii ära haihtunud, et Samara poleks teda enam üles leidnudki. Too oleks ilmselt pidanud minema kuskile kaugele ning alustanud seal kõigega algusest.
Tütarlaps sules enda silmad, hoides enda pead endiselt noormehe kivisel õlal. Tal oli niimodi hea. Ta tundis end kaitstuna. Charlie oli suurepärane inimene. Ta oli küll surnud, kuid Sam´i jaoks oli ta siiski inimene, kes suutis tunda ning elada. Mitte miski muu ei lugenud, ainult see, mis oli silmaga näha.
Kuulnud prefekti käsku, hakkas Samara vaikselt naerma. Kohati oli see naljakas, kuidas noormees käitus temaga kui väikese lapsega. Ning hingeliselt oligi Samara Charlie kõrval väike laps. Charlie oleks võinud olla tema vaarvaarvanaisa, kuid selle asemel oli too tema üks parimaid sõpru ning endine kutt. Naljakas, kas pole?
Ta ei lasknud punapeal kaks korda endale seda öelda, sest ta jalad olid juba tuimaks muutunud. Muidugi teadis ta algselt, et vesi on külm (no sügisene aeg oli ju siiski), kuid hea oli vahel end karastada. Tütarlaps libistas jalad veest, maseeris neid hetkeks ühe käega, et veri neis kiiremini liikuma hakkaks ning pööras seejärel enda pilgu suurele kettataolisele täiskuule, mis kahele noorele julgustavalt naeratas.
"Ilus, kas pole?" päris Samara viimaks sosinal, lõhkudes selle pika ning rusuva vaikuse, mis poisi ja tüdruku vahele tekkinud oli. Kuuvalgus oli alati Samarale meeldinud. See oli maagiline ning salapärane. See jutustas justkui oma lugu.
|
|
|
|
Post by Charlie Snicket on Apr 18, 2010 17:27:02 GMT 3
Charlie sulges rahulolevalt silmad kui nägi, et tüdruk oma jalad veest välja tõmbas. Mingisugune sõnaõigus oli talle veel jäetud. Kuid kui kauaks? Noormeest oli tabanud jälle see tunne, et kui ta poleks tol korral läinud mehega kaasa, oleks ta juba ammu surnud. Samara ja Charlie poleks kunagi kohtunud. Vähemalt mitte sellisel kujul. Nad ei tunneks üksteist. Milline huvitav elu oleks see siis olnud kui Charlie poleks kunagi üht otsust teinud. Kuid selline, milline elu oleks pidanud olema, seda noormees teada ei saa.
Snic' avas uuesti silmad ning silmitses kuud. Täiskuu oli alati noormehe jaoks lummav - kuigi ta teadis isikuid kellele see kohe kindlasti ei meeldinud - ning selle vaatamine tekitas tunde, et ta on elus. Et ta tõeliselt hingab, mitte ei tõmba õhku kopsudesse harjumusest.
"On," nõustus Char Samaraga. "Täiskuu on nii maagiline aeg. Sel ajal kui mina noor olin, usuti, et täiskuu ajal tulevad nõiad välja ning lendavad ringi ja teevad kurja." Charlie sulges silmad ning ohkas uuesti, sel ajal kui tema noor oli, oli keeruline tegeleda nõidusega. Tema küla inimesed arvasid, et nende vanemad lihtsalt saatsid mõlemad lapsed kaugesse kooli. Mis muidugi oli pooleldi tõde.
|
|
