Laupäevl kell 2

[Ferdinand la Coiré]

Nagu oli noormees Kat'iga kokku leppinud, ootas ta tüdrukut täpselt kell 2 Kolmes Luuas. Ta oli neile koha võtnud täpselt kamina vastas ning oli neile tellinud juba kaks Võiõllet. Enda oma ta jõi, kuid tüdruku oma ning klaasist sangaga kann olid noormehe vastas, lauaserval. Samuti oli seal kauni ning sitke varrega ronkmust sametine roos, mille äärtest umbes kaks millimeetrit olid veinipunased. Selle roosi oli ta Kasvuhoonetest pihta pannud. Noormees ohkas vaikselt ning ainiti ust silmitsedes jäi ta tüdrukut ootama.



OT: Teema Kat'ile.

[Kat Lust]

Kat kõhkles hetke ukse ees, käsi piidal. Viimaks, huulde hammustades, astus ta kolme luuda edasi, vaadates ringi. Peagi märkas ta ka otsitut ning tahtmatult ilmus naeratus tema värisevatele huultele. Kiirelt edasi astunud, istus ta noormehe kõrvale diivanile, kuid ei võtnud veel võiõlu pudelit. Selle asemel vaatas ta suurte silmadega imeilusat roosi. Mitte, et ta nüüd oleks kartnud neid imelisi lilli, kuid talle tuli meelde, kuidas ta sai ise ogadega kätte.

Veidi aega vait olnud, pööras ta pilgu tagasi noormehele, huuled endiselt naeratuseks kõverdunud. "Anna andeks, et ma hilinesin," lausus ta vaikselt ja tõesti vabandavalt. Ta oli elevil olnud oma esimesest kohtingust... või lihtsalt kokkusaamisest. Siiski esimene kord ju.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand silmitses ainiti ust, ise enda Võiõllet juba pooleldi ära juues, kui ta nägi viimaks, et uks avanes ning Kat astuski sellest sisse. Poiss naeratas laialt ning ta oleks ka tõusnud püsti, kuid tüdruk istus juba koheselt tema kõrvale diivanile. Väga hea, ka nii sobis. Vähem kohmetust.
"Pole viga. Ma ju tean, et naised ei saa kunagi kuskile õigeks ajaks tuldud vaid saabuvad moeka hilinemisega," tögas ta tütarlast, võttes kätte roosi, pilk ainiti näitsikul. "See on sulle. Ma mõtlesin, et võibolla see meeldiks." Ta noogutas peaga Võiõlle pudeli suunas. "Ning see samuti."

[Kat Lust]

Kat kergitas Ferdinandi poole kulmu. See oleks võinud ka solvang. Moekas hilinemine? Kuid ta ei hakanud ka ütlema, et oli hilinenud vaid sellepärast, et kõhkles paar minutit enne sisseastumist ja kartis oma esimest kohtumist? Oh ei! Nii madalale ta nüüd küll ei lasku!

Tema ilme oli endiselt tõsine, kui ta ennast täiesti noormehe poole pööras, üks jalg diivanil ja teine üle ääre. Ta silmitses roosi, pilk tähelepanelik. Mitte, et ta suudaks taimi ja lilli kritiseerida. Ta armastas ju neid! Kuid millest see kõik? Kuigi ta vihkas enesehaletsemist, pidas ta ennast endiselt koledaks ja ta ei olnud isegi lille vääriline!

Ettevaatlikult sirutas ta oma värisevad käed ja võttis õrnalt lille varrest, üritades kõigest väest mitte vastu ogasid minna. Tal oli nendega tõesti liiga hea kogemus olnud. Valged armid ilutsesid ikka veel tema kätel, mis ilmelt jäävadki kuni elu lõpuni.
Aeglaselt tõstis ta lille enda suu juurde, puudutades õit õrnalt huultega ning ahmis roosi magusat lõhna enda kopsudesse.

"Ma tänan," lausus ta vaikselt, silmitsedes taas roosi imelisi õisi. Mustad ja punaste äärtega. Ta isegi aimas kust Ferdinand selle lille saanud oli, kuid ei hakanud pärima, kas tal üldse lubati sealt midagi võtta. See oli ju kooli eriala! "Kuid sa poleks pidanud..." alustas ta vaikselt ning langetas lille. Kuigi tal oli vastumeelt viia see õrnalt lõhnav lilleke enda näo juurest eemale, pidi ta ju hästi kuudav olema. "Ma mõtlen, et sa poleks pidanud minu peale oma raha raiskama," lõpetas ta raskelt neelatades. See oli üllatavalt meeldiv, kui keegi tõepoolest raiskas tema jaoks natukenegi raha. Keegi võõras, keda ta praktiliselt ei tundnudki. Ning kindlasti maksab ta noorukile hiljem selle tagasi.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees jälgis tüdruku käitumist ning muigas rahulolevalt. Just sellist reaktsiooni oligi ta oodanud. Ferdinand ei olnud eriline naistemees. Ta oli enne selle semestri algust lahku läinud enda tüdrukust. Ta ei armastanud ega vajunud teda enam, kuid mälestused tema peas olid endiselt valusad. Nõme hoor...
Ta ei olnud naistemees, kuid ka tema igatses natuke flirti ning Kat oli väga ilus tütarlaps. Tema jaoks liigagi ilus ning poiss ei lootnud midagi. Kuid sellegi poolest võis veidi hästi aega veeta.
"Ma ei raisanud knuttigi selle jaoks," sõnas ta ainult, ütlemata, kust ta selle saanud oli. Seda ei olnud vaja. Selle asemel rüüpas ta veidi enda jooki, pilk ainiti näitsikul.

[Kat Lust]

Oleks väga ebaviisakas öelda 'Ma tean'. Seda Kat ju tegelikult teadiski, et roosi jaoks polnud Ferdinand raha raisanudki. See oli aiast näpatud. Kuid tema mõtles võiõlu. “Võiõlu ei anta tasuta ära,“ lausus neidis vaikselt. Ta hoidis tagasi soovi roosi taas nuusutama hakata, seega asetas ta selle hellalt ja ettevaatlikult lauale ning silmitses taas koolivanemat.

“Ma olen siiralt tänulik, et sa leidsid aega Minu jaoks laupäeval. Sa saaksid ju praegu viibida oma sõprade seltsis...“ lausus prefekt vaikselt. 'Või koolivanema kohustusi täites,' mõtles ta kibedalt.
Muidugi oli ka tema igatsenud kohtinguid ja ta lootis, et ei aja nüüd Ferdinandi oma lausega minema. Samas ei julgenud ta pärima hakata noormehe suhetest. Kas ta oli esimene, keda ta kohtamisele kutsus? Tegelikult ta kahtles selles. Nagu alati julges Kat tunnistada, et koolivanemal on välimust antud üle keskmise. Kindlasti on tal keegi mugumaailmas. Praegu on see lihtsalt tore vestlus sõbraga... Või majakaaslasega. Kuidas kellelegi.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand vaatas suurte silmadega tüdrukule otsa. "Aah, sa mõtled.. Seda.. Võiõllet," sõnas ta kogeledes. See oli nii temamoodi - teha endal mark täis. Noh, ta oli ju siiski hufflepufflane. Ega ta ilmaasjata seal majas käinud vaid ikka seepärast, et temas lõi kohati välja hufflepufflasele omast iseloomu. "Ära sellepärast muretse," vastas ta viimaks, asetades enda võiõlle pudeli õrna kolksatusega puidust lauale. Seejärel silmitses ta taaskord näitsiku silmi, kuulates tema juttu. "Sama võiks ma sinu kohta öelda," nentis ta muigega, kui Kat oli vait jäänud.

[Kat Lust]

Kat noogutas aeglaselt. Jah, ta oligi võiõllet mõelnud. Ilmselt polnud koolivanemale kohale jõudnud, et ta teadis, kust roos tulnud oli... Aga seda parem. Ent hetkel tundus, et noormees oli häbistatud oma pisikese tähelepanematusega. “Ma maksan sulle tagasi. Luban,“ lausus ta vaikselt ja võttis pudeli laualt. Ta keeras kordi ära ning rüüpas viimaks magusat jooki.

Ka tema asetas selle viimaks lauale ja muigas, vaadates Ferdinandile altkulmu otsa. “Ma veedan väga aega nende inimestega, keda väga paljud on harjunud nimtama 'sõpradeks',“ sõnas ta vaikselt, venitades muige veel laiemaks. See oli tõsi. Kat oli enamus ajast üksinda ja tegi seda, mida temalt kunagi poleks keegi oodanud. Ta harjutas viiulit või klaverit. Muidugi oli ta klassikaline. Lihtsalt tänu tema stiilile ei paistnud see kunagi välja. Pealegi oli ta eraklik. Keda huvitaks, millega tegeleb Hufflepuffi tüdrukprefekt?

[Ferdinand la Coiré]

Kuuldes näitsiku sõnu, turtsatas koolivanem endamisi. Mingit raha ta küll ei tahtnud. Tema oli ju prefekti endaga välja kutsunud, seega oli tema kohus kõige eest hooltiseda. Kat oleks pidanud end lihtsalt lõdvaks laskma. Poiss mõtles veidi ning tema näole ilmus kuratlik naeratus, muidugi naljaga. Noormees ei olnud.. Selline. "Sa võid maksta, aga raha ma ei taha," üritas ta jäljendada mesimagusat häält, mis tal üsna hästi välja ka tuli. Ta kuulas tütarlast, libistades enda sõrmed jällegi ümber klaaspudeli. "Noh, ma ka. Aga hetkel soovisin ma natuke teistsugust vaheldust. Pealegi olid sa tookord nii tore duellipartner, seega tahtsin sind kuidagi tänada, et mu elu hetkeks põnevaks muutsid."

[Kat Lust]

Kat kergitas oma kulme ja ta vaatas üllatunult noorukile otsa. Praegu oleks ta saanud väga kergesti seda solvanguna võtta ning lihtsalt minema jalutada. Kuid seda ta ei teinud. Selle asemel säilitas ta oma muige ning pööras ennast otse, vaatamata enam noorukile otsa. “Usu mind, sa tahaksid raha,“ kinnitas ta vaikselt koolivanemale ning sirutas käe välja. Tema sõrmed kaardusid ümber pudeli ja ta tõstis selle ava oma suule, rüübates siis taas magusat võiõlu.
“Teistsugust vaheldust?“ küsis ta vaisel häälel, eemaldades pudeli suu juurest. Selle jättis ta aga kätte, keerutades seda oma sõrmede vahel. “Oh. Ma... olen rõõmus, et suutsin sulle natukenegi rõõmu pakkuda,“ sõnas ta ning naeratas õrnalt.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees taganes, sest ta lihtsalt ei osanud olla selline naistemees. Ta ei olnud väga hea võrgutaja ning ta ei teadnud, kas ta seda olla sooviski. Ta oli harjunud olema temaise - kohati isegi häbelik, kuid sellegi poolest vabameelne ja lõbus. Ta rüüpas veidi enda jooki ning noogutas vaikselt. "Mul on hea meel, et nõustusid tulema. Miks? Miks sa üldse seda tegid?" päris ta küsimuse, mis oli teda kaua kummitanud.

[Kat Lust]

Seekord kehitas Kat nõutult õlgu. Ta polnud tegelikutl selle üle mõelnudki, miks ta oli üldse nõustunud Ferdinandiga kohtama tulla. Ta tõmbas sõrmedega läbi oma tumedate juuste ja vaatas korraks kõrvale, justkui lootes oma pudelilt vastust saada. Viimaks andis ta alla. “Ma ei tea. See kutse oli minu jaoks suure üllatusena tulnud ja ma olin uudishimulik,“ ei osanud ta ennast põhjendada. Uudishimu polnud küll patt, aga koolivanem võis seda ju isegi solvanguna võtta, mida Kat ka kartis.