|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 21:20:40 GMT 3
Väljas oli üsna vaikne, vaid mõni üksik hing liikus ringi, ning needki kusagil kasvuhoonete või Metsa lähistel hüti juures. Ilm oli suhteliselt soe, kuid külm tuul ei lasknud seda siiski nautida. Päike küll paistis ning võis isegi täitsa pähe hakata, kuid iga tuulehoog lõikas ja põletas mõnda vähem katetud kehaosa valusalt ja ebameeldivalt.
Siiski ei lasknud Natascha ennast sellest heidutada. Ta ei suutnud enam lossis sees passida, lihtsalt oli tahtmine õue tulla ning see tahtmine tuli ka teoks teha. Õlal koolikott ning seljas koolivorm, liikus tütarlaps ühe suht järve lähedal oleva vana pöögi juurde. Enda salli juurte juurde maha laotanud, vajus neidis sinna istuma. Otsinud oma kotist välja enda joonistusploki ning pliiatsijupi, asus Natie üht pooleli jäänud visandit täiendama.
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 29, 2010 21:31:44 GMT 3
Balthasar, kellel oli nõiajookide tunnis ootamatult paha hakanud ja kes oli siis haiglatiiba läinud - või õigemini viidud, sest ta oli oksendanud ja tal oli jalad nii nõrgad, et ta ei suutnud käia -, ning seal oli ta kosutavat ravimjooki saanud.
Noormees oli aga selleasemel, et tagasi umbsesse ja kõledasse klassiruumi minna, otsustanud värsket õhku hingama tulla ning nüüd tundis ta end lausa suurepäraselt - mõnedeks põhjusteks oli ka mõnusalt päikseline sügisilm ja ka Natascha keda ta eemal ühe pöögipuu all istumas nägi. Nüüd tekkis noormehe näole muie ja ta hiilis vaikselt neiule lähemale. Noormees kükitas vaikselt tüdruku taha ja vaatas tema joonistust.
"Väga ilus," sosistas ta neiule salakavalalt kõrva. "Kuid mis see olema peaks?" küsis ta leebelt naeratades.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 21:41:55 GMT 3
Natascha huulenurgad kaardusid automaatselt õrnalt üles poole, kui ta tuttavat häält endale kõrva sosistamas kuulis, samas kaelal ka teise isiku hingamist tundes. "Kolmas kivi vasakult, väikese aia taga," vastas tütarlaps, hääles tunda lõbususe noot. Midagi sellist ei oleks olnud võimalik ühelgi pildil näha. Kuid ähmaselt võis sellel joonistusel näha tõesti aeda, külateed, vana tamme ning põldu. Tegu oli lihtsalt ühe väga väga väga alguses oleva kavandiga, kuigi Natie´l oli juba kindel välja kujunev pilt silme ees. "Päriselt meeldib?" päris neitsik, enda pead veidi keerates, et Balthasar´i poole vaadata.
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 29, 2010 21:46:36 GMT 3
"Päriselt-päriselt," noogutas noormees, tüdruku kõrvale istudes. "Ega's ma sõnu tühja ei loobi," lausus ta Natie'le silmasisse vaadates. "Sul on annet," muigas Pall, kuid tema sõnadel oli tõsi taga, sest nagu ta ütles; "ega's ma sõnu tühja ei loobi", nagu mõtles, nõnda ütles, kuid mitte alati, see poleks lihtsalt viisakas olnud.
"Päriselt on," lisas noormees tüdrukule naeratades ja siis järveveel olevat päikesesillerdust imetledes.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 21:55:23 GMT 3
"Okei, ega ma päriselt ei kavatsegi vastu vaielda. Ma.. aitäh," lausus Natascha naeratades, pöörates enda sõrmede vahel oleva pliiatsijupi teistpidi hakates õrnalt aia piirjooni toonitama. Nimelt oli sellel pliiatsil kaks otsa, ühe poole tera tegi tunduvalt tumedamaid jutte, kui teine, niisiis oligi üks neist mõeldud täiendamiseks ja toonitamiseks, teine visandamiseks. "Aga miks sa tunnis pole?" uuris Natie noormehelt uudishimulikult, käsi samas endiselt töötamas.
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 29, 2010 22:02:00 GMT 3
Balthasar muigas ja vastas:
"Noh, piinlik lugu, ja veel piinlikum tunnistada, aga igastahes juhtus siis nii: mul hakkas nõiajookide tunnis ootamatult paha hakanud ja mind viidi siis Haiglatiiba, sest ma olin oksendanud ja mul oli jalad nii nõrgad, et ma ei suutnud käia. Aga nüüd on mul parem." Noormees muigas. "Ja pealegi, ei tahtnud ma tagasi umbsesse ja kõledasse klassiruumi minna ja Snape toredat lõusta vahtida. Seepärast otsustasingi ma järve äärde tulla. Pealegi vaata kui ilus ilm on ja nüüd kohtasin ma siin sindki ning see teeb mu tuju veelgi paremaks." Nooruk ergitas kulme ning vaatas taas Natie'le otsa, ise muiates.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 22:13:35 GMT 3
"Oooh, vaeseke," mõmises Natascha kaastundlikult, kuuldes noormehe lugu. Muundamise tunnis oma juuksed roheliseks teha või nõiajookides koostisosade lisamise valel järjestusel sinist nina saades tundusid suht tühisena ning need mõlemad kogemused olid tüdrukul väga varajasest ajast juba olemas, kuid Balthasari variant, kuidas tund võis ebameeldivast veelgi ebameeldivamaks muutuda, tekitas tüdrukus tõesti siirast kaastunnet. "Hea kuulda, et ma kuidagigi kasulik olen," sõnas Natie naeratades seejärel selle kohta, et oli aidanud noormehe tuju tõusmisele kaasa.
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 29, 2010 22:24:48 GMT 3
Balthasar oli tänulik Natie kaastunde pärast ja tundis end nüüd veelgi paremini. Ta vaatas kuidas tüdruk joonistas, tundes kuidas sügisene päike ja mõnusalt jahe tuuleiil teda paitasid. Noormees vaatas kuidas tütarlapse käsi joonistas ja ohkas siis - ta ei teadnudki miks, arvatavasti rõõmust.
"Aga sina, miks sa siin oled?" küsis Pall Natie käelt ja visandilt pilgu tõstes. "Paned poppi jah?" õrritas nooruk.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 29, 2010 22:30:35 GMT 3
Natascha oli aialt sujuvalt edasi läinud tee peale, üritades sinna visandada kohati kivist mustrit, jättes mulje, nagu oleks tegu kruusateega. "Oh, oleks see vaid nii," sõnas tütarlaps sügava ja liialdatud ohkega noormehe küsimuse peale, hoides tagasi muiet, et püsida selles hetkelises dramaatilises õhus. "Tegelikkuses on tõde see, et mul on lihtsalt vaba tund. Mis on peale muundamise topelttundi vägagi teretulnud," tunnistas neidis naeratades, viivuks rääkides siniste silmade pilku noormehele viies, lõpetades aga tagasi oma joonistusele taandades.
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 30, 2010 19:06:05 GMT 3
Balthasar vaatas kuidas tütarlapse käsi graatsiliselt liikus ning ta küsis siis:
"Kuidas läheb ka? Hästi?" muigas nooruk tavapärast küsimust küsides, kuid mitte tavapäraselt, vaid teistmoodi. Tema sõnades oli ka siiras huvi Natie ja tema käekäigu vastu. Nad olid ju ikkagi head sõbrad.
Kui üks külmem tuuleiil taaskord neid ja vanat pööki räsis, tundis noormees kuidas külmad judinad mööda ta selga jooksid. Pöögi küljest tulid tuuleiili tõttu lahti mõned sügiseselt värvikirevad lehed, ning Pall hüppas natuke vallatult - ja isegi lapsikult - püsti, püüdes hüppe ajal mõningad langevad lehed ja istus siis taas tütarlapse kõrvale.
"Need on sulle, oo kaunis daam," naljatas noormees edasi - vast isegi vallatumalt kui ta ennist hüppe oli sooritanud. Ta püüdis jääda küll surmtõsiseks, kuid muie kergitas ta suunurga ülespoole.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 30, 2010 19:31:26 GMT 3
Natascha väristas kergelt õlgu, kui too sama jahe tuuleiil temani jõudis ja ta juukseid sassi ajas, tõstatades ka veidike tema joonistusploki avatud paberi -ühtlasi pooleli oleva joonistuse- äärt. Kartuses, et see võib kortsu minna, katkestas neidis joonistamise ning sulges ploki, jättes selle lihtsalt enda sülle lebama. "Mitte päris," alustas tütarlaps noormehe küsimusele vastamist, kuid peatus, kui viimane tema jaoks suht ootamatult püsti hüppas ning paar puu küljest lahti pääsenud sügisest lehte kinni püüdis, "õigem sõna oleks suurepäraselt," lõpetas Natie, näol õrn naeratus, võttes need lehed vastu. "Nii armas! Aitäh."
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 30, 2010 19:39:03 GMT 3
Noormees muigas nüüd ja küsis:
"Miks siis suurepäraselt?" Ta nöole tekkis irve ja ta lisas: "Kas mõni poiss või mis?" Pall kergitas kulme, ning vaatas tüdruku poole. Ta küsis seda tüdruku kuisamiseks, kuid samas ka selleks, et teada saada kas tüdruk on vaba või mitte.
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Mar 30, 2010 19:46:21 GMT 3
Natascha naeris vaikselt ning raputas pead. "Eieiei, lihtsalt.. ilm on ilus, elu on mõnus, millegi üle kurta pole, probleeme pole.. hetkel vähemalt mitte," vastas tütarlaps lõbusalt, samal ajal neid paari lehte oma nägemise järgi kimpu sättides.
ot. ma hetkel minekut.
|
|
|
|
Post by Balthasar Kipling on Mar 30, 2010 19:59:44 GMT 3
Noormees irvitas, kuid lausus siis tüarlapsele: "Jah, ei tegelikult mõistan sind. Mul on endal samamoodi. Kui kõik on hästi, on kõik hästi," sõnas noormees taas mõned naljaga mõeldud sõnad. "Nii, et me oleme sarnased. Hingesugulased," naljatas Balthasar, kulmud välkumas üles-alla. "Ei, aga jah, tegelikult tõesti on tore kui ilm on ilus, hinded head. Toredad sõbrad, jne..."
|
|
|
|
Post by Natascha B. Schoubbre on Apr 5, 2010 20:24:05 GMT 3
Natascha naeratas lõbusalt ning noogutas kaasa. "Tundub nii," nõustus tütarlaps vaikselt, lehtedekimpu sõrmede vahel keerutades. "Jaaah, sõbrad on viimase peal, ilm on super, hinded on nii ja naa, elu liigub.. kust sa pärit oled?" uuris tütarlaps korraga uudishimulikult, rääkides oma siniseid silmi noormehe poole pöörates.
|
|
