Õhtusöök

[Kent D. Larox]

Kent viis nüüd silmad tüdrukule, kes eeldavasti nende kõigiga rääkis. "Ei, mittemidagi märkimisväärset," vastas ta siis. See oli tõsi. Täna oli olnud täiesti tavaline päev nagu iga teinegi. Vaid harva juhtus midagi põnevat. "Ja endal?," küsis ta nüüd viisakusest vastu.

[Charlie Snicket]

Charlie ei jõudnud Charlotte esitatud küsimusele vastata, sest juba enne jõudsid kaks majakaaslast nende seltskonda. Soovin neile mõlemale head isu, sulges ta silmad ning tegi oma tomatimahlale lõpu peale. See oli justkui veel suutäis mulda, mis tuli välja kannatada. Noormehele aegajalt tundus, et kui ta käitub kui kõige tavalisem inimloom, siis talle jäävad inimlikud jooned alles. Arvestades seda, et ta oli üks neist tänapäeva vampiiridest, kes jõudis verd pudelist ja ei pidanud enam isegi jahtima. Naeratanud kõigile, tõusis ta oma kohalt ning lausus: "Ma lobiseksin teiega meeleldi, kuid pean kahjuks minema." Need sõnad öelnud, lahkus ta söögisaalis.

[Alex Mason]

Alex jalutas saali, rahulik naeratus näol. Vaadelnud hetkeks kõrvalt Ravenclaw' lauda, möödus ta oma maja prefektist ja maandus siis istuma Jy vastu. Ta kallas peekrisse ploomimahla ja võttis taldrikule pannkooke. Veider küll õhtusöögiks pannkooke süüa, aga tüdrukul oli siiralt suva. Võtnud lonksu mahlast, kastis ta mett söögile peale ja sõnas lõpuks: "Tere. Mina olen Alex." Neiu muigas ja lõikas pannkoogist tüki.

[Iris Solana]

Iris astus naeratus näol Suure Saali uksest sisse. Mitte, et oleks põhjust nii õnnelik olla, oli ometigi neidise näole kleebitud imal naeratus, mis pani võibolla nii mõnedki inimesed huvi tundma, miks on Irise huultel mänglemas selline totter muie? Tütarlaps tervitas teisi lauasistujaid ja võttis endale kaks kartulit ja tükikese sealiha ning valas kogu kupatuse üle kastmega, mis nägi välja nagu tavaline jahukaste. Peekrisse kallas Iris apelsinimahla. Tütarlaps krimpsutas nina, kui oli esimese lonksu mahlast võtnud. 'Hapu,' mõtles ta.

[Lyra Azra Beckley]

Jalgu natukene kohati järele lohistades liikus ka Lyra enda koha poole söögilaua taga. Kõiki viisakalt tervitades istus tüdruk maha ja jõllitas toitu, käed süles, justkui oodates, et toit end ise taldrikule liigutab ja sealt edasi tema kõhtu. Lyra oli kergelt öeldes väsinud. Tema aju oli peaagu üle kuumenenud ja varsti oleks üles ütelnud, aga veel Lyra elas ja hingas. Veel.

Piisavalt kaua toitu põrnitsenud, et imelik oleks nii temal, kui teistel, sirutas tüdruk käe piimakannu järele ja jõi kohe kaks peekritäit head külma piima. Päris hea oli olla peale seda. Nüüd suutis ta juba natuke rahulolevama näoga vaadata teisi ja toitu, aga ikkagi ei kottind ta end nii palju liigutada, et endale süüa tõsta ka.