Õhtusöök

[Charlotte Eyre]

Charlotte sisenes suurde saali ning liikus Ravenclaw laua poole. Otsustanud, et ta ei taha esimese klassi omadega päris kõrvuti istuda, liikus ta veidi taha poole ning istus sinna. Silmitsenud sekundi jagu ringi, tõstis ta oma taldrikusse kartuli, tomati ja kurgisalatit ning koorekastet ja klaasi valas kirsimahla. Seejärel hakkas ta aeglaselt sööma, oodates mõnda majakaaslast, kellega juttu ajada.

[Charlie Snicket]

Charlie astus söögisaali uksest sisse. Tegelikult polnud tal mingit asja siia kuid kohustus näha vähemalt enamike inimeste jaoks kui kõige tavalisem võlur sundis teda aegajalt söögisaali külastama ning inimeste nähes sööma. Sellega kavatses ta ka täna õhtul tegelda. Jõudnud oma maja lauani, märkas ta koheselt kaugemal kaasprefekti, kelle poole ta ka koheselt suuna võttis. "Head isu," soovis ta neiule sõbralikult kui võttis istet tüdruku vastas, mõtiskledes seekord, et kui palju tavalisttoitu suudab ta süüa, enne kui tal süda tõesti pahaks läheb.

[Charlotte Eyre]

Joonud parasjagu esimest lonksu kirsimahla, märkas ta enda kaasprefekti ning naeratas kui noormees tema vastu istus. "Head isu sullegi," lausus Charlotte, kui siis võttis järjekordse ampsu enda taimetoitlase toidust. Jälle tundis ta oma ninasõõrmetes seda ebameeldivat lõhna, mida ta puhketoaski oli tundnud. Ilmselgelt ei kuulunud see inimesele, kuid see-eest päris kindlasti Charliele. Võtnud toidust uue ampsu, viis ta mõtliskleva pilgu Charlilele, kuid hetkel siiski vaikis.

[Charlie Snicket]

Charlie sulges silmad ja ohkas, mulla söömine ei olnud ta lemmiktegevus kuid aegajalt lihtsalt hädavajalik. Seega, tõstis ta endale lihtsalt natuke praeliha ning kartuleid. Klaasi täitis ta tomatimahlaga, sellel oli üks lihtne seletus, see lihtsalt meenutas kõige rohkem verd. "Kuidas sinu päev ka läks?" uuris ta neiult uudishimulikult, pistes järgmisel hetkel tüki liha suhu ning seda mäludes vaatas ta uuesti neiule otsa.

[Charlotte Eyre]

"Enam-vähem," lausus Char kui siis järjekordne suutäie suhu pistis ning kirsimahla peale jõi. "Õppisin veidi ning käisin tundides ning niisama jalutasin ringi, kuid midagi märkimisväärset ei juhtunud," rääkis tütarlaps naeratades, viies pilgu kaasprefektile. Mida sekund edasi, seda rohkem ta veendus, et Charlie on kõige tõenäolisemalt vampiir. Kergelt alahuulde hammustanud, silmitses ta taaskord prefekti. "Ning endal?" Uuris Charlotte enne, kui järjekordne suutäis suhu jõudis.

[Charlie Snicket]

Charlie muigas, mis vastust ta oli lootnud kuulda, et leidis kullapaja ja avastas, et maailm on ikkagi kandiline? Söönud suure pressimisega järgmise kahvlitäie, kuulis vampiiripoiss küsimust. Mida vastata, et umbes samamoodi kui neiulgi? "Üldjoontest samamoodi kui sinul," alustas noormees ning lisas: "kuid ma õpisin täna selgeks uue klaveriloo, seega ma olen endaga eriliselt rahul." Olgu, tegelikult õpis ta selle täna öösel selgeks kuid see ei loe, see ikkagi oli olnud selle sama kuupäeva sees, mis praegugi oli kui ta kõigest väest inimest mängida üritas kuid omamoodi oli tal tunne, et seda ka teeb Charlotte, sest ka tema lõhnas teistmoodi.. Kuid miks, seda ei viitsinud noormees mõistatama hakata.

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas ning noogutas siis. "Ma ei teadnudki, et sa klaverit mängid. Tundub, et meil on mõlemal mingisugune muusikaanne," lausus prefekt ning muigas siis kergelt. Söönud nüd järjekordse ampsu oma toidust ning kirsimahla jällegi kõrvale joonud, viis ta enda pilgu kaasprefektile ning talle ei jäänud märkamatuks, et noormees ei söönud oma toitu just kõige rõõmsama meelega. Nüüd oli ta kindel, et tema kaasprefekt on vampiir. Tundus isegi veidi naljakas, et mõlemad Ravenclaw prefektid on midagi muud, kui tavalised inimesed. Pealegi prefektid peaksid omavahel olema iidsed vaenlased. "Mis ajast Teiesugused päris inimeste toitu söövad?" küsis siis Char, tasandades oma häält palju vaiksemaks nii, et see lause kellegi teise kõrvu ei ulatuks. Pilku endiselt Charliel hoides, jälgis ta noormehe reaktsiooni. Charlotte hääles polnud kuulda mitte mingit pahameelt, vastikust või hirmu - ta oli lihtsalt uudishimulik. Lootes, et ta seda küsimust veidi liiga vales kohas polnud küsinud, silmitses ta Charliet.

[Charlie Snicket]

Noormees tahtis öelda, et tüdruk ei tea nii mõndagi temast kuid sai viimasel hetkel lausesabast kinni ning jättis selle küsimata. "Kui ma ei eksi, siis sa mängid kitarri?" uuris noormees neiult naerdes. Ta mäletas veel selgesti seda varahommikut puhketoas. See oli olnud üks meeldiv varajane hommik, meeldiva seltskonnaga. Ta just rüüpas vastikustunnet alla surudes tomatimahla kui kuulis tüdruku tasandatud küsimust. Vampiir surus huuled tugevamini kokku, et mitte tomatimahla tüdruku peale pritsida. See veel puuduks, esiteks rikuks tüdruku ilusa välimuse ära ning teiseks, pööraksid ka teised tema poole pilgud ja see veel puudus. "Meiesugused söövad inimeste toitu siis, kui nad üritavad võimalikud inimeselikud välja näha," vastas ta vaikselt ning ausalt, teha nägu, et ta ei saa aru, millest tüdruk räägib, ei saa noormees ometigi teha. Sest Charliele tundus, et Charlotte teadis täpselt millest ta rääkis.

[Charlotte Eyre]

Kuulnud küsimust, noogutas Charlotte. "Kitarri mängin jah," lausus prefekt, kui siis noormeest silmitses. Kui noormees oli küsimust kuulnud, jälgis ta noormeest hoolikalt ning alles siis jõudis talle kohale, kui loll oli olnud seda küsida keset suurt saali. "Sellisel juhul on see sinust üsnagi vapper teguviis," lausus Char ning naeratas kergelt. Ta võis vaid ette kujutada, kui raske võis inimeste toidu söömine noormehele olla. Joonud pisikese lonksu kirsimahla, rändas ta pilk viivuks saalis ringi, kuid peagi silmitses ta jällegi kaasprefekti.

[Charlie Snicket]

Charlie naeratas kui kuulis kiitust. "Ma tänan kiidusõnade eest, kuid eelistaksin rääkida millestki sobivamast siinses keskonnas," lausus vampiir diplomaatiliselt ning lõpetas taldriku tühjaks söömine. See oli olnud tegelikult omamoodi maitsev, sest lihas oli tunda kerget vere maitset ning see tegi vähemalt liha söömise meeldivamaks. Rüübanud veel natukene oma tomatimahla, vaatas ta tüdrukule otsa naeratades. Ta ei olnud prefekti peale pahane, uudishimu oli lubatud, küll aga mõtles ta selle, et kuidas ta täpselt seda teada sai.

[Charlotte Eyre]

Kuulnud Charlie vastust, puhkes Charlotte südamest naerma. "Ilmselgelt on sul õigus," lausus tütarlaps naeratades. Torganud nüüd ühe tomati kahvli otsa ning selle seejärel suhu pannud, mõtles ta mingit sobivamat jututeemat. "Sa õppisid klaverit ise mängima või keegi õpetas sind?" Küsis Char küsimuse, viies pilgu noormehele. Algul mõtles ta küll küsida, kui kaua ta on juba klaverit mänginud, kuid neidis aimas, et vastus oleks olnud kindlasti üle normaalsuse ning, et mitte jällegi vampiiri teemani jõuda, otsustas ta teise küsimuse kasuks.

[Kent D. Larox]

Kent astus suurde saali ning lasi pilgug kiiresti üle rahvamassi käia. Seejärel suundus ta enda maja lauda ning võttis majakaaslaste keskel istet. "Head isu!," soovis ta viisakalt neile, kes tema kõrval ja lähedal istusid. Ühe maja inimesed hoidsid ikka kokku, see ei lugenud, kui nad omavahel veel tuttavad ei olnud. Siis asus poiss sööma.

[Ashley-Jy Granger]

Jy astus hüpleva sammuga enda laua poole. "Tere!" hüüdis tütarlaps ning istus Kenti vastu. Seejärel jäi ta ringi vaatama, samal ajal mõeldes, mida ta süüa sooviks seekord.

[Kent D. Larox]

"Tere," lausus Kent enda majakaaslasele, kelle nime ta isegi imekombel teadis. "Soovitan grillitud kana ja seda kastet," lausus ta nagu muuseas ja muigas, kui Ashleyle otsa vaatas ja samal ajal ühe kastmekanni poole viipas. Nüüd võttis ta ise uue suutäie.

[Charlotte Eyre]

Charlotte silmitses lähenevaid majakaaslasi ning tervitas neid siis rõõmsalt. Saanud oma toiduga ühele poole, võttis ta laualt ühe õuna ning võttis sellest siis ühe ampsu. Õnneks polnud see õun magus, vaid just parajalt hapu nagu Charlottele meeldisidki. "Kellegil täna midagi huvitavat ka juhtus?" uuris prefekt, kui siis Kendi ja Ashi poole vaatas. Charliega olid nad selle teema juba läbi rääkinud. Võtnud ühe uue ampsu oma õunast, silmitses ta hetkeks jällegi kõiki majakaaslasi.