Õhtul

[Charlie Snicket]

"Elu kipub aegajalt veidi liiga keeruline olema," lausus noormees ning jätkas oma mõtet: "ühest valest sõnast, ühest valesti mõistmisest võib tulla järjekordne suur tüli... Selliste asjade vahel laveerimine nõuab hiinlase kannatust." Ta vaatas tüdrukule leebelt oma roheliste silmadega otsa. Ta tahtis tuua paremaid seletusi kuid end reeta tundus veidike vale, isegi siis kui tüdruk vist üldse väljagi ei teinud sellest, et nad jälle üksteisega suhtlema kipusid.

Äkitselt tõusis noormees püsti ning kummardas Charlotte ees. "Kas ma tohiksin sind pisikesele jalutuskäigule kutsuda?" päris ta neiult naeratades.

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas ning naeratas mõistvalt. "Selles osas on sul õigus. Nii, et liigagi tihti tuleb ette, et enne välja ütlemist on vaja see kaks korda eelnevalt peas läbi mõelda," lausus prefekt Charliele otsa vaadates. "Ning mis valesti mõistmisesse puutub, siis jahh.. Need on nõmedad," lausus tütarlaps kui siis noormeest silmitses. Kui noormees tema kõrvalt püsti tõusis, silmitses ta hetkeks üllatunult noormeest ning Charlie öeldu jõudis talle alles sekundi pärast kohale. "Meeleldi," lausus tütarlaps, kui siis noormeest silmitsedes püsti tõusis. Tõusnud nüüd pingilt püsti, vaatas ta vabandavalt majakaaslasele otsa, kes endiselt pingil istus. ''Hiljem räägib," lausus prefekt majakaasöaseöe, kui siis murdosa veel tüdrukut silmitses, kuid seejärel pööras ta kogu oma tähelepanu noormehele.

[Charlie Snicket]

Charlie ei varjanud rõõmu kui nägi, et tüdruk on otsustanud temaga jalutama tulla. Miks oleks ta pidanud pettunud olema? Tüdrukuga koos olemine oli siiski noormehele tihti ühe rõõmuallikaks. Astunud neiu kuulde kaugusest välja, lausus noormees: "Ta on kuidagi väga vaikne inimene. Ja mina pidasin end vaikseks."

Noormees ei suutnud tüdrukut enda mõtetest välja pressida. Ja mõnes mõttes ta ka ei tahtnud. Kuigi nad Samaraga olid tema mõistes nii hilljuti koos olnud kuigi tegelikult peaaegu kaks aastat tagasi tundis noormees rõõmu, et ta süda - mis küll ei tuksu - rõõmustas üht neidu nähes rohkem kui kedagi teist nähes.

[Charlotte Eyre]

Charlotte kõndis rahulikul sammul Charlie kõrval ning naeratas kergelt. "Mina sind küll eriti vaikseks ei pea või olen ma tõesti selline erand, et mul on olnud võimalust sinuga nii palju rääkida?" Uuris preekt majakaaslase poole vaadates. "Ning eks meil kõigil ole pisikesi veidrusi," lisas ta siis hetke pärast. "Võimalik on ka see, et ta tundis end lihtsalt kahe prefekti juuresolekul ebakindlalt ning pidas paremaks vaikida," üritas Charlotte majakaaslase käitumist lahti mõistatada. "Aga seni kuni keegi ei leiuta mõttelugemismasinat, ei saa me täiesti kindlad olla, mis tema peas toimus ning miks ta otsustas vaikida. Puhketoas olen ma teda küll vägagi elavalt lobisemas kuulnud," lausus neidis, kui siis naeratades Charlie poole vaatas.

[Charlie Snicket]

"Sa imelikul kombel paned mind lobisema jah," lausus noormees naerdes ning tõmbas käega üle oma punaste juuste. Mõelda vaid, kunagi värvis ta neid pruuniks nõidusega, sest ei tahtnud, et teda oma kodukülas nõiaks peetaks. "Mul on tunne, et sul on õigus. Võib-olla kaks prefekti koos on ikka tõeliselt suur ja ohtlik kogus... reeglite teadmist," lausus ta naerdes. Kuigi Charlie üldjoontes järgis reegleid, tegi temagi neid mõnikord mõnuga ümber. Charlie naeratas ning noogutas, kui kuulis, et tegelikult tüdrukul on ikka kõnelemisvõime olemas. Lihtsalt ei avaldunud see seekord.

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas ning muigas noormehe jutu peale. "Ei saaks öelda, et ma olen kurb selle üle, et ma sind rääkima suudan panna," lausus neidis noormeest silmitsedes. "Koguaeg vaikida - ma arvan, et see oleks üsnagi igav," lausus prefekt mõtlikult, kui siis enda lõbusa pilgu prefektile viis. Hoides enda pilku kaasprefektil, kõndis ta aeglaselt edasi.

[Charlie Snicket]

Snic' naeratas kui kuulis, et tüdruk ei ole kurb sellepärast, et ta noormeest rääkima paneb. Tegelikult see oli isegi positiivne, midagi miks tüdrukut tunnustada. "Ma ei ütleks nii," lausus noormees tüdrukule kui kuulis ta arvamust vaikimise kohta, "võib-olla teiste jaoks tundusin igavana. Kuid minu enda jaoks oli see lihtsalt.. vaikimine. Kui mul polnud midagi öelda, siis ma ei hakkanud lihtsalt tühjast-tähjast kõnelema."

[Charlotte Eyre]

Kuulnud Charliet, neidis muigas. "No sõltub, mida sa tühja-tähja all silmas pead. Teinekord on nii, et asi mida sina tühjaks-tähjaks pead, on teise jaoks jällegi hindamatu väärtusega," lausus Charlotte mõtlikult. "Kuid samas kui see jutt või teema on mõlema jaoks igav ja mõttetu, siis on tõesti parem vaikida kui mingit mõttetut loba suust välja ajada. Aga samas koguaeg ei räägita su ümber ju omatigi tühjast-tähjast," lisas ta siis veel hetke pärast, kui kaasprefekti silmitses.

[Charlie Snicket]

Charlie kuulas neiut, enne kui ta üldse midagi ütlema hakkas. "Ajad olid teised, ma rändasin maailmas ja ei tundnud mingsugust kohustust kellegagi rääkida. Pidasin end tol ajal ka küllaltki murulähedaseks olevuseks," lausus noormees "kuigi ma nüüdsel ajal räägin vähe rohkem, sinuga kohe päris palju, siis ma tihti ütlen endale, et minu jutud peaksid juba ammu räägitud olema. "

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas rahulikult Charlie juttu ning mõtles hetke. "Mitte kellelgi ei ole kohustust rääkida, seega sa ei pea ei nüüd ega ei pidanud ka varem tundma sellist kohustustust," lausus tütarlaps noormehe esimese lause peale. Teise lause peale, naeris Char lõbusalt. "Sa ei pea endale niimoodi ütlema. Kui kõik vampiirid elaksid selle lause järgi, siis mitte ükski vampiir ei räägiks mitte midagi. Ning mida me siis sellest võidaksime? Mitte midagi. Teie, vampiirid, teil on palju rohkem kogemusi ning teadmisi asjadest, mis varem on olnud ning saate neid edasi rääkida," rääkis prefekt naeratades, kui siis vahepeal enda pilgu Charliele viis.

[Charlie Snicket]

Charlie muigas, veider tundus kuidas tüdruk rääkis asju nii teise külje alt kui tema kunagi vaadanud oli. Muidugi, tüdruk oli vähe noorem kui tema. Aasta siia või sinna, või noh sada aastat siia või sinna, mis seal ikka. Kuid ometi, ta ei öelnud midagi, laskis hoopis tüdrukul edasi rääkida ning vaatades samal ajal kaugusesse. "Meid esiteks ei peaks üldse olemas olemagi," lausus noormees, hoides oma rohelistpilku silmapiiril "ja teiseks, kas mitte sellepärast ei leiutatudki kirjakunst, et kirjutada tulevastele põlvedele sellest, mis varem on olnud?"

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas ning silmitses üllatunult Charliet, kui saas naerma puhkes. "Kas sa tõesti arvad, et vampiire ei peaks olemas olema? Vampiirid on üks osa maagiliselst maailmast, kus me elame. Kui vampiire ei tohiks olemas olla, siis ei tohiks olemas olla ka nõidu, võlureid, ennsustajaid, hiiglasi, härjapõlvlasi, libahunte, majahaldjaid ja palju teisi maagilisi olendeid," rääkis tütarlaps, kui siis Charliet silmitses. "Ma olen üllatunud, et sa niimoodi arvad sellest," lisas ta siis hetke pärast. "Ning see, mis kirjakunsti puutub, siis jah. Kuid palju, mis pannakse kirja - see kaob või hävineb. Palju parem on kui minevikust oskab sulle rääkida inimene, kes on praktiliselt elus," lausus prefekt, kui siis neidise näole ilmus õhkõrn naeratus.

[Charlie Snicket]

"Me oleme ainsad maagilised olevused, kes peavad toituma verest, me oleme loodud selleks, et tappa. Ja.. nojah," lõpetas noormees ning sulges silmad, kuulates samal ajal tüdruku arvamust kirjakunstist. Aina rohkem tundus noormehele, et ütlus naised on veenused, mehed marsilt peab paika. Või peab vähemalt see osa paika, et nemad kaks on niivõrd erinevad inimesed. Kuid ometi tundus Charlotte nii meeldiva inimesena ning ainaaina rohkem paeluvamana. Ta avas uuesti silmad ning vaatas tüdrukut leebelt oma roheliste silmadega. "Kuid samas, minevikust ei tohi liialt rääkida, see rikub tuleviku ära. " lausus noormees leebelt ning hakkas siis naerma "Ja mind praktiliselt elus olevaks inimeseks nimetamine on päris lahe," naeris ta neiule tögavalt.

[Charlotte Eyre]

Charlotte kuulas noormeest ning muigas kergelt. "Ning libahundid on loodud siis milleks? Et niisama öösel metsas ringi kõndida ja muru näksida?" uuris neiu ning turtsatas kergelt. "Meie põhiline vahe ongi see, et sellel ajal kui vampiirid tapavad on neil mõistus alles ning nad ei ründa kogemata oma lähedasi," lausus prefekt noormehe rohelistesse silmadesse vaadates. "Meie aga võime kogemata rünnata oma parimaid sõpru, pereliikmeid ning kui me seda teeme, vaevleme me igavesti süümepiinades," lausus neidis mõtlikult ning hammustas kergelt alahuulde. Kuigi tegelikkuses poleks Charlottel kahju olnud, kui ta oleks oma ema või isa libahundina ära tapnud. "No sa oledki ju praktiliselt elus. Sul on väliselt kõik elava inimese tunnused olemas. Ainult su süda ei tuksu," lausus Rave prefekt ning naeratas kergelt, kui Charliele otsa vaatas.