Roosiaias

[lal]

Dominic pidi Samara sõnade peale kulme kortsutama. Ja too ajab ikka enda jonni edasi. Ei, tegelikult Dom ei olnud üldse mingi "paha poiss". Noh, vahel, harva ikka juhtus, kui ta mõne gryffindoritüdruku järve ääres vette lükkas ja tema üle naeris. Ning vahel on tal ikka dorklaste poistega ka tegemist olnud. Nood lähevad vahe peal lihtsalt liiga üle käte enda pugemisega. Üsna tihti maagiliste olendite hooldamise tunnis räägivad nad Hagridile mingit jama, et kui hea õpetaja ta ikka on. Dominic'i arust ei olnud. Tema lemmikõpetaja oli Snape. Too oli selline mõnusalt range ja nääkles koguaeg dorklaste kallal.

"Miks sa nii arvad?" küsis ta, jälgides samas enda vesihallide silmade Samara tegevust. Neidudele olid alati roosid meeldinud. Dominic ei teadnud tõesti kedagi, kellele roosid meeldinud poleks. Ja jutt käis siiani tüdrukutest.

[Samara Soul]

Samara pidi nentima, et temalegi meeldis professor Snape rohkem, kui keegi teine nendest professoritest, kes Sigatüükas õpetasid. Kuid talle meeldis ta hoopis teisel põhjusel, kui Dominicule. Snape oli tema arust väga hea õpetaja, sest ta suutis end kuulama panna ning ajsu väga hästi selgeks teha. Täpselt samal põhjusel meeldis talle ka Hitler - mõlemad olid lihtsalt kuuldavakstegevad.

Kuuldes aga tema küsimust, muigas ta endamisi süngelt. Ta vaatas taaskord poisi poole, kallutades enda pead. Kas see ei olnud siis ilmselge, miks ta nii arvas, või ei osanud too slytherinlane enda aju niigi palju ragistada? "Sest sa oled see, kes sa oled - slytherinlane ning meessoost. Pealegi sa ise ütlesid, et sa ei ole mingi pugeja, seega..." Ega Samaragi seda olnud. Kui ta oleks pugeja, poleks ta käitunud nii, nagu tahtis. Või riietanud end nii nagu talle meeldis.