Roosiaias

[Samara Soul]

OT: Ma lihtsalt ei teadnud, kuhu mujale teemat teha.
Teema Dom'ile siis...



Esimene nädal Sigatüükas oli just läbi saanud. Õigemini eelmisel päeval sai, praegu oli juba laupäeva keskpäev. Samara mõtles tükk aega, mida ta teha võiks. Alati oli võimalik lugeda või mängida viiulit, kuid praegu tahtis Samara midagi teistsugust teha.

Libistanud tanksaapad jalga ja nahkmantli selga, väljus tüdruk Gryffindori puhketoast. Jõudnud viimaks lossist välja, väristas Samara koheselt enda õlgu. Ilm oli jubetuuline. Ta vihkas külma ilma, sest oli ise niivõrd külmavares.

Surunud käed sügavale mantlitaskusse, hakkas Samara mööda jalgrada kasvuhoonete poole minema. Seal ei tohitunud küll tunniväliselt olla, kuid ta teadis, et see on soe, samuti ilus. Jõudnud viimaks neljanda kasvuhoone juurde, lükkas Sam ukse lahti, olles endamisi üllatunud, et see üldse lukust lahti oli. Ta kõndis mööda vahekäiku, imetledes imelikke lilli ning nautides nende vänget lõhna, kuni ta viimaks roosiaiani jõudis.

Kõiksugu erivärvilised roosid, üks kaunim, kui teine. Isegi kirjusid oli ning ka ronkmusti. Samara jäi aga punaste rooside juurde seisma, mis olid võlukepiga suuremaks paisutatud ning kummardas veidi, et enda nina lilleõitesse pista.

[lal]

Dominic ei teadnud, mis imeasi teda kasvuhoonete juurde oli tõmmanud. Justkui mingi magnet.. Või äkki hoopis see verelõhn, mida mees juba kaugelt tundis? Ta teadis, et ta ei tohtinud Sigatüükas mitte kedagi jahtida, kuid ta ju ei kavatsenudki. Muidu ta oleks koolist otsekohe välja heidetud, ilma pikema mõtlemiseta. Ning see poleks Dom'le meeldinud. Ta tahtis saada Sigatüükas loitsude vallas hea hariduse, mis sest, et tal juba niigi kõik käpas oli ja ta mäletas igat loitsu, millest ta lugenud või mida nad õppinud olid.

Ta sisenes neljandasse kasvuhoonesse, käed sügavale taskutesse surutud ning vesihallid silmad midagi elusat otsimas. Elusa all mõtlen loomulikult seda inimest, kellele see isuäratav lõhn kuulus ning kelle oleks tahtnud Dominic hea meelega seal samas nahka panna. Eriti veel, kui see oleks gryffindorlane olnud. Ning oligi..

Dom'i vesihallid silmad leidsid otsitava ja tema näole ilmus irve, kui ta sekundi neiu rinnal olevat Gryffindori märki jõllitanud oli. "Mida sina siin teed?" küsis ta, tundmata tegelikult selle vastu erilist huvi. Mees nuhutas korraks õhku ning pidi koheselt nina kirtsutama. See roosilõhn ajas tema südame pahaks. See hakkas lihtsalt tõsiselt Dominic'le pähe.

[Samara Soul]

Kuuldes kellegi häält, taganes Samara kärmelt roosidest ning pööras end noormehe suunas, kellele hääl kuulus. Slytherin'lane... Tema silmad tõmbusid tumeroheliseks, hoides pilku ainiti temal. Ta üldse ei sallinud seda kutti! Kuradi ülbe, üleolev, ennasttäis.. Alati kõndis uhkeldades mööda lossi ringi. Ta oli teda ju varemgi näinud ning oli kõik kõrva taha jätnud.

"Sama võiks ma s i n u l t küsida," sõnas ta teravalt, eemaldudes veidi roosidest, juhuks, kui too peaks teda roosipõõsastesse lükkama. Kuna roosid olid paisutatud, olid seda tehtud ka okastega ning üks okas oli umbes kolme sentimeetri pikkune. Samara poleks kuidagi tahtnud nende sisse kukkuda. Paranoiad. Tal oli minevikust palju kokkupuuteid nende tolgustega.

Gryffindori koolivanem ristas enda käed rinnal. "Ma olen koolivanem. Sinul aga ei ole siia mingit asja," sõnas ta viimaks emotsioonitult, olgugi, et ta süda puperdas ärevalt. Ta oli närvis. Ta ei tahtnud jamasid...

[lal]

Dominic kergitas lõbusalt muiates kulme, aga sellegipoolest jäid tema silmad tühjadeks. Justkui ei oleks nendes elu. Ning tegelikult oligi ju Dom surnud. Seesmiselt. Välimiselt oli ta nagu kõik teised inimesed - ta suutis rääkida, joosta, kõndida. Ta oli justkui robot, kes töötab patareide abil. Aga Dom ei teinud isegi seda.

"Vabandust, kuid kas ma kuulsin õigesti? Minul pole siia asja? Kuid sinul siis on, jah?" küsis ta, muie näolt kadumas. Ta ei hoidnud tolle dorklasega isegi silmsidet. Jõllitas vaid tuimalt erinevaid värve roose. Ning hetkeks tundus talle isegi, nagu need roosid oleksid inimesed olnud. Õblukesed, täiesti kaitsetud selliste vereimejate eest nagu tema. Ta oleks võinud vabalt ühe roosi varre murda, kuid ta ei teinud seda. Pärast hakkab äkki see gryffindorlane vinguma, et lilledel on ka elu ja bla bla bla.

[Samara Soul]

Samara kergitas enda kulme, hoiudes endiselt krampliku ilmet enda näol. Ta kuulas tema sõnu ning turtsatas vaikselt. Oli veidi naljakas olla nendest peajagu üle. Jah, ta tõesti pidas end sellest noormehest paremaks. Mis oli tema? Üks tühipaljas slytherinlane, kes ei ole midagi väärt. Aga Samaral oli tema väärikus. Tänu oma väärikusele oli ta saanud koolivanemaks ja tüdruku teadmist mööda ei olnud Dominic koolivanem. Kui ta õigesti mäletas, sai selle tiitli auks keegi Alexander.

"Sa kuulsid absoluutselt õigesti," sõnas ta rahulikult, liikudes mõned imetillukesed sammud kõrvale. Ta tundis enda jalge juures midagi kõva ning kui ta veidi mõelnud oli, meenus talle, et tegu on pingiga. Ta oleks tahtnud sinna istuda ning puhata enda väsinud jalgu, kuid ta ei teinud seda. Selle asemel vaatas ta toda slytherinlast, pilgutamata kordagi silmi. Ta ei tahtnud, et midagi kahe silma vahele jääks.

[lal]

"Ma tahaksin tegelikult ikkagi teada saada, mida sa siin teed. Minul on põhjus olemas, aga milline on sinu oma?" päris Dominic, säilitades enda rahulikku, külma tooni. Ta ei läinud selliste asjade peale närvi ning mitte keegi poleks vist tõesti suutnud teda vihale ajade. Tundus nagu oleks tal kõik närvirakud alles olnud. Dom'le lihtsalt ei meenunud tõesti, et ta oleks kunagi plahvatanud. Ja vampiiridel on ju väga hea mälu.

Dominic sai koheselt Samara toonist ja kehapoosist aru, mida ta arvas. Arvas temast ning arvas endast. Ta arvas, et ta on mehest kõrgemal astmel. Kuid võib-olla ta oligi? Ega see asi vampiiri eriti ei huvitanudki. Ta teadis, et ta on gryffindorlastest parem ning mitte miski ega mitte keegi ei suutnud tema arvamust mõjutada.

[Samara Soul]

Noormehe küsimus lõi Samara hetkeks rivist välja. Alles nüüd pööras ta enda pilgu kõrvale, vaadates sametsiniseid roosiõisu, mis tema kõrval ilutsesid. Ta nägi nendes kastepiisku ning naeratas õhkõrnalt, pöörates viimaks enda smaragdrohelised silmad noormehele.

"Tahad tõesti teada?" päris ta viimaks. Ta toon oli nüüd rahulik ning tasakaalukas, sest seda oli ka noormees. Samara ei rünnanud kuidagi esimesena, kuid kaitses end alati. "Ma tahtsin üksi olla, kuid ilmselgelt on see võimatu." See oligi võimatu. Sigatüükas ei olnud vist ainumastki kohta, kus oleks saanud üksi olla ning omi mõtteid mõlgutada. Muidugi ei tahtnud ta üksi olla, kuid ta ei tahtnud ka mõne slytherinlasega silmitsi seista. Tal polnud inimestega suhtlemise vastu midagi. Kasvuhoonetesse oli ta tulnud ainult sooja otsima ning roose imetlema, kuid seda ta ometi vampiirile tunnistama ei hakanud.

[lal]

Vampiir kortsutas neiu hääletooni peale kulme. Ta oli üllatunud. Üllatunud selle peale, kuidas neiu temaga rääkis. Rahulikult. Just nagu Dominic temaga. Võib-olla nüüd talle koitis, et mees polnud sinna tulnud selleks, et näitsikuga kohe võitlusse asuda. Olid neil gryffindorlastel ikka pikad juhtmed küll. See mõte pani taaskord Dom'i kergelt muigama.

Alles siis märkas ta pinki ning ta kõndis sinnani, võttes sellel kergelt istet, tühjad vesihallid silmad ikka ümbrust puurimas. "Andesta, et su rahu rikkusin," vastas ta seepeale kergelt õlgu kehitades. Mis saaks, kui Dominic sõbrustaks veidi tolle neiuga? Mitte just mingid suured sõbrad, kuid võiks ju üksteist teada küll? Pealegi, avalikkuse ees ta ju tollega küll rääkima ei läheks. "Me vist läksime vale teed pidi.. Mina olen Dominic," teatas mees lõpuks, enda vesihalle silmi nüüd neiule pöörates ning teda veidi aega hindavalt seirates. Polnudki väga paha..

[Samara Soul]

Samara oli jahmunud ning see väljendus ka tema näol. Tema huuled olid kergelt paokil ning silmad suured. Viimaks aga tal jätkus oidu enda suu kinni panna. Slytherinlane Vabandas Tema ees? See oli väga-väga... uus asi Samara jaoks. Ta arvas, et kuulis enda kõrvu valesti. Slytherinlastel ei olnud just hea maine, et ta võiks noormeest tõsiselt võtta, kuid ta uskus, et seni, kuni tema ei tõmble, ei tee seda ka Sam.

Ta pööras end ringi, kui noormees pingile istus ning seiras teda. Ise ta küll pingile ei istunud. Ta ei julgenud... "Samara," sõnas ta üsna napisõnaliselt, kuid vähemalt oli ta toon nüüd mõnevõrra leplikum. Kui ta seda kõike tõsiselt ei mõtleks, poleks ta end tutvustanudki, olgugi, et Demonic võis väga vabalt tema nime juba teada - Samara oli siiski koolivanem.

Ta ei teadnud, mida vampiir mõtleb, kuid kui ta oleks tema mõtteid teadnud, poleks ta ka neid uskunud. Vähemalt mitte esijalgu.

[lal]

Dominic seiras Samarat, üks kulm ikka kergelt kortsu tõmbunud. Too paistis hirmunud. Ja selle peale oleks tahtnud Dom irvitada, kuid ta hoidis end hoolikalt tagasi. Ta lubas enda suule vaid ühe põgusa muige. "Ma ei hammusta," teatas ta hetke pärast, kui veidi aega näitsikut vaikides seiranud oli. Ta tõesti ei hammustanud. Või noh, püüdis vähemalt. Dominic'i enesekontrolliga oli kõik täiesti korras. Ta oli juba vähemalt kaheksakümmend aastat seda harjutanud ning nüüd oli see tal üsnagi hea. Ta vähemalt suutis enda meeli talitseda, kuid tahtmatult tikkus tema mõttesse see, et ta oleks võinud seal samas Samara verest tühjaks imeda ning tema laiba kuskile peita. Kes see ikka aru oleks saanud, et üks õpilane Sigatüükast puudu on? Ei, oleks küll.. Too neiu oli siiski koolivanem.

[Samara Soul]

Samara tundis, justkui oleks ta tupikus. Osalt oleks ta tahtnud minema minna ning enne seda korralikult poissi sõimata, et ta niimodi tema rahu rikkunud oli, kuid teisalt valdas teda uudishimu. Ta ju ometi o l i teda varem lossi peal näinud. Kõrk ning ülbe, tegi oma sõpradega rumalaid ja nõmedaid nalju. Kuid mis inimene see Dominic siis üldse oli?

Ettevaatlikult pööras ta end ringi ning võttis noormehe kõrval pingil istet. "Parem oleks, jah," sõnas ta tasaselt, ise end siunates, et oli isegi enda võlukepi puhketuppa jätnud. Milline jobu unustab enda võlukepi maha? Ainult Samara oli selleks suuteline.

Alles nüüd, kui ta oli maha istunud ning enda selga mõnusalt vastu tuge toetanud, pööras ta enda mahedad silmad noormehele, silmitsedes teda hetke. Ta oli lihaseline ning üpris nägus. Ta juuksed meenutasid mett ning Samara kujutas ette, kuidas need päikese käes kullamoodi säravad. Tüdruk väristas märkamatult enda mõtete peale õlgu. Nii ei tohtinud mõelda. "Mis sind siis siia toob? Sa enne ütlesid, et sul on siia asja," sõnas ta tasaselt, et midagi öelda.

[lal]

Ot: Haha. Mulle just tuli meelde, et Samarale ei meeldinud kuld.

Vaadelnud hetke veel hindavalt neiut, pööras Dominic enda pilgu eemale. Ta ei tahtnud Samarale mingit valet informatsiooni anda, et näiteks on vampiir temast huvitatud. Aga tegelikult ei olnud. Too oli inimene. Üpriski mõttetu elusolend. Ja see neiu polnud erand. Inimene on ju ikka inimene.

Koheselt, kui Dominic Samara küsimust kuulis, pööras ta enda elutud vesihallid silmad neiule, silmitsedes teda kulmukergitusega. "Ahjaa.. Ma nägin, kuidas sa siia tulid. Ja mõtlesin direktorile ära kittuda. Aga ma ei taha mingisugune pugeja olla, nii siis ma mõtlesin ümber ja jäin siia," vastas ta kerge õlakehituse saatel, mida neiu tegelikult ei oleks saanud märgatagi.

Dominic toetas mõnusalt küünarnukid enda põlvedele ja ristas siis sõrmed, vaadates hetke neid, kuid suunates siis pilgu tagasi Samarale. Ta vaatas neiule tungivalt silma, justkui proovides tema mõtteid lugeda, kuid suutmata seda teha, pööras ta pilgu taaskord ära. Oi, kuidas oleks talle meeldinud teiste mõtteid lugeda.

[Samara Soul]

Nüüd ei vaadanud Samara enam noormehe poolegi. Ta silmitses ainiti taimi, olgugi, et need olid praegu enda tähtsuse tüdruku silmis kaotanud. Kusagi eemal kostis tilks-tilks-tilks... Tüdruk pööras enda pilgu heli poole ning nägi, kuidas lae all hõljub kastekann ning pritsib ümbrust märjaks. Ainult Samara ja Dominic jäid piisavalt kaugele, et vee haardeulatusest eemale hoiduda.

Noormehe vaatamine tegi Samara närviliseks. Miks too teda vaatas? Tüdruk isegi ei teadnud, miks tal nii ebamugav olla oli. Kas asi oli selles, et poiss oli slytherinlane või tajus tüdruk sisimas, et noormees on midagi, mida ei tasu usaldada. Midagi, mis on surnud...

"Sind on ilmselt väga palju Dumbledore'i juurde saadetud, et tead, kus tema kabinet on ning kuidas sinna sisse saada. Ma kuulsin, et seda valvavad tugevad loitsud ning salasõnad," sõnas tütarlaps sünge muigega, ise endamisi mõeldes, mida too oleks professor Dumbledore'le siis öelnud. 'Vabandage, koolivanem läks kasvuhoonetesse lilli nuusutama?' See mõte ajas isegi animaagi naerma.

[lal]

Dominic muigas endamisi ja libistas siis kiirelt sõrmedega läbi enda juuste, ajades neid veidi rohkem sassi kui nad olid. Ta küll kammis enda juukseid, kuid talle meeldis, kui nad sassis olid. Ta ei tahtnud mingi kukupai välja näha, et juuksed on väga sirged ning hoiavad kõvasti pealae vastu. See oli lausa öökimaajav.

"Dumbledore ei istu alati enda kabinetis," vastas ta, näol ikka veel seesama muie, "Ma küll tean, kus tema kabinet on, aga ma ei tea, kuidas sinna sisse saada. Ja sa eksid, mind ei ole väga palju tema juurde saadetud." Ta tundis isegi neiu poole vaatamatagi, et tal on ebamugav. Kuid ta ei teadnud, miks. Võib-olla too ei suhtle eriti võõrastega? Ja eriti slytherinlastega.

[Samara Soul]

Samara lubas enda huulile kõvera muige, kui ta slytherinlase sõnu kuulis.
"Professor Snape juurde siis, jah?" päris ta, pöörates siiski enda pilgu noormehele, keda ta silmitses. Temas oli mingi teatud omapära, mis tüdrukut huvitas. Kui ta vaid oleks teadnud, et too on vampiir ning et ta peabki niimodi mõjuma. Lummavalt...

Ta pööras peagi enda pilgu tagasi roosidele, kui ta viimaks püsti tõusis, kohendades veidi enda voogavat mantlisaba, et see jalgu ei jääks. Ta astus paar meentrit eemale ning jõudnud viimaks veinipunaste roosideni, mille otsad ronkmustad olid, murdis ta ühe lille. See ei vajunud longu nagu ta algselt arvanud oli. Vastupidi, see nägi suurepärane välja. Kuid kohast, kust tüdruk lilleõie murdnud oli, kasvas välja uus ning veelgi kaunim õis. Seda kõike sekunditega.

Tüdruk torkas hetkeks enda teravatipulise nina lilleõide, kuid ta ei tundnud midagi. Need roosid ei lõhnanud peaaegu üldse, kuid need roosad ning valged, mis eespool olid, lõhnasid martsipani ning marmelaadi järgi. See oli koolivanema jaoks juba liiga vänge.

Ta potsatas tagasi pingile istuma ning enda lilleõit näppides, pööras ta enda pilgu tagasi slytherinlase poole. Millegipärast arvas ta, et too on... 'paha poiss'. Ei pidanudki eriti kaua juurdlema, miks. Too juba nägi selline välja ning Slytherini maja kuulsus rääkis enda eest. Oli juba ammu teada, millised riiukuked seal käisid ning tüdruk julges sügavalt kahelda, kas seal üldse kedagi eranditult oli.