Vihmaga

[Kat Lust]

Vaikselt ümisenud, noogutas neidis vaikselt. Nii kaua kuni mäletas. Ega tema vanemad ta titest saati klaveri taha ei paigutanud? Ei, ta ei suutnud seda nii ette kujutada. Pigem oletas ta, et noormees oli ise juba noorest east alates ise mängimisega alustanud ja hiljem ka selle selgeks saanud.

Tema sõrmed libisesid edasi. Kuni lugu lõppes, alustas ta uuega, lubamata meloodial niisama põhjuseta lakata. "Viie aastasest saati. Võib-olla olin pisut vanem, võib-olla noorem. Ma ei oska teile täpselt öelda," vastas ta mõtlikul toonil, lubades korraks silmadel kinni vajuda ning meloodial ennast kaugele-kaugele ära kanda.
Kuid tahtmatult avas ta need taas, mängides edasi nii, nagu poleks ta kusagil sügaval oma mõtetes olnudki.

[Charlie Snicket]

Charlie naeratas viisakalt. Ta ei suutnud meenutada, mida tema viie aastasena teinud oli. Muguperekonnast päritolles, siis arvatavasti mängis sel ajal oma tänavapoistega palli või Char ei suutnud isegi ettekujutada, mida ta teha võis, see oli lihtsalt nii ammu.

"Mulle tundub, et muusika on teile väga südamelähedane," lausus noormees naeratades ning lisas: "seda südamelähedust lausa kiirgab, kui näha teid klaverit mängimas." See oli tõsi, et justkui mingisugune eriline aura või asi kiirgas tüdrukust välja kui ta klaverit mängis. Kuigi Snic' pidi tunnistama, et ta polnud just väga paljusid inimesi näinud klaverit mängimas.

[Kat Lust]

Kat kergitas veidike kulme, kuid ei öelnud midagi. See oli liiga endast mõistetav fakt, et muusika talle lähedane oli. Kõikide nende aastate jooksul oli just muusika aidanud tema emotsioonid korras hoida ja muusika oli ära hoidnud tema sisemise lõhestumise. Ta võlgnes sellele rohkem kui sõnadega jaksas kirjeldada. Seetõttu ta mängiski kirega neid pille, mida ta oskas.

"Siis te pole professionaale kohanud," lausus ta vaikselt, jätkates mänguga. Ta ei oleks kunagi enda kohta öelnud, et temast õhkuks mingisugust aurat. Ta pole ennast isegi kõrvalt näinudki!

[Charlie Snicket]

"Ei, ei ole," tunnistas noormees kui kuulis mis tüdruk ütles. Ta tõesti ei olnud professioonaale kohanud. Või tegelikult, oli ta nii mõndagi profi kohanud, kuid nemad olid Charlie sugused, mistähendas, et nendest ei õhkunud midagi, nende süda ei löönud kiiremini kui nad said klaveri äärde, nende süda ei löönud üldse..

Charlie kuulas mida tüdruk mängis ning hakkas vaikselt madalamat saadet mängima, lastes tüdruku mängimisel kõlada viisina, saates neiu lugu tumedate ning sügavate bassinootidega. Vampiirile oli alati bass rohkem meeldinud, võib-olla sellepärast, et see kipus tihti samasugune kui tema olema. Sünge.

"Ma mõnikord mõtisklen, et peaks minema ja proovima orelit mängida. See tundub hetkel minu jaoks väga huvitava pillina," paljastas Snic' oma tulevikuplaane. Aega ju noormehel oma plaanide täitmiseks jagus.

[Kat Lust]

Kat pööras pea kõrvale, vaadates pisut uskumatult Charliele otsa. Maailmas oli veel nii palju neid, kes oskasid klaverit paremini mängida kui tema seda tegi. Isegi siin koolis oli palju neid, kes suutsid tuua kuuldavale puhta sümfoonia, mitte nagu tema seda tegi. Tavalise klaveripinina.

Kuuldes bassinoote, mis muusikale lisandusid, vaatas ta kõrvale, kuid ei katkestanud mängu. Ta silmitses tähelepanelikult noormehe sõrmi, mis veatult klahvilt klahvile libisesid. Kuid peagi rebis ta pilgu neilt ja vaatas taas ravenclawlasele otsa. "Orelit?" küsis ta vaikse kajana, sulgedes korraks silmad. Ka tema oli ennast nooremana ette kujutanud selle hiiglasliku muusikainstrumendi taga mängimas.

Kuid nüüd tõi talle see judinad selga. See oli muusikainstrumentide kuningas. Seest poolt koosnes see rohkematest osadest kui väljast ning see sundis neidist orelit isegi austama, kuid praegu ta kahtles, kas ta suudab kunagi seda mängida. Ei. Mitte suudab, vaid julgeb.
"Vanemates kirikutes on... orelid," lausus ta, pöörates pilgu tagasi oma värisevatele sõrmedele, mis lakkamatult olid edasi liikunud.

[Charlie Snicket]

Kuulnud tüdruku sõnakordust, noogutas noormees ning lisas mõteis: Orelit jah. Kuid millegi pärast ei hakkanud ta seda välja ütlema vaid kuulas kuidas neiu rääkis kirikutest. Pärast vampiiriks muutumist ei olnud Snic' kunagi käinud kirikus, see tundus lihtsalt kohana kuhu temal, hingetul, minna vaja ei ole. Väiksena oli noormeest jumalausklikuks kasvatatud kuid pärast toda ööd, kaotas noormees usu jumalasse, sest keda sa usud, kui elad elu mis piibli järgi võimatu?

"Ma olen kuulnud ka, et mugude muusikakõrgkoolides on neid," lausus ta ning tundis end selle faktiga lohutades veidike muretumana. Küll ta saab kunagi orelit mängida, ilma et ta peaks selleks kirikusse minema. Isegi siis kui see tähendaks seda, et ta peaks ise orelit ehitama hakkama. Noormees oli selleks võimeline ning ka ajast ei tulnud puudust.

"Mis on see pill, mida sina tahaksid proovida?" uuris ta neiult uudishimulikult, samas suunates jututeemat endale meeldivamas suunas. Ta ei tahtnud arutada kirikutes mängitavatest orelitest.

[Kat Lust]

Kat kehitas vaid enda õlgu. Ta tõesti ei teadnud, kas mugud õpetavad selliseid asju või mitte. Ei, ta polnud nende vihkaja, vastupidi, kuid kooli juures polnud tal aega ju uurida ka mugude poliitikat ja millega nad tegelevad. Pealegi, tema näiteks ei oleks võimeline orelit ehitama. Ilmselt ka võlukunsti abil mitte. Ta oli lihtsalt oskamatu.

Kuuldes uut küsimust, Kat paotas kergelt suud. Mis on pill, mida ta tahaks proovida? Ta kujutas ennast korraks ette akordioni taga, kuid raputas selle siis mõtteist välja. Ei! Kohe kindlasti mitte! "Ma usun, et sooviks ka orelit proovida. Või vioolat ja tšellot," lausus ta, ise kaasa noogutades.

[Charlie Snicket]

Charlie silmitses klahve enne kui uuesti pilgu tüdruku poole pööras. Kuuldes, et tüdruk tahaks vioolat või tšellot mängida, naeratas noormees kergelt. "Minu jaoks on vioola ja tšello, ja noh tegelikult kõik poogenkeelpillid, olnud parajad imestusobjektid," alustas noormees oma juttu, "need ühest küljest küll teevad imeilusat häält kuid samas tunduvad need olevat ka väga keerulised. Vähemalt mängimise suhtes. "

Tema "looja" mängis viiulit. Ta tihti mängis viiulit ja klaverit vaheldumisi, tehes seda tundide kaupa lihtsalt mängis. Enne kui Snic' ise klaveri juurde läks, kuulas ta tundide kaupa seda kuidas too vana ja elukogenud vapiir mängis keerulisi meloodiad mängleva kerglusega.

[Kat Lust]

Kat noogutas. Need keelpillid nõudsid omale austajat, sest nendega oli vaja tegeleda pikki aastaid, enne kui korralikult selgeks saada. "Ma mängin viiulit," alustas ta ning köhatas kergelt oma kurgu puhtaks. See oli lausa uskumatu, et temasugune, üleni tumedas gooti stiilis ja üleni tätoveeritud/hennatud neidis suudaks selliste asjadega hakkama saada. "Ning kui sul tahtmist peaks olema... Ma võin sulle kunagi esineda?" pakkus ta vaikselt.

Ta küll ei näinud miks peaks ta häbenema seda. Ta austas ju klassikalist muusikat, keelpille. Ka klaver oli ju tegelikult keelpill!

[Charlie Snicket]

Noormees ei suutnud varjata oma imestust kui kuulis, et tüdruk mängib viiulit. Paistis, et neiu oli multitalentne tüdruk. See oli ühest küljest äärmiselt rõõmustav uudis kuid samas leidis ka noormees, et sellest oma omamoodi kahju. Tema, kes võib elada igavesti, ei osanud ühtegi asja täiuslikult. Samas tüdruk, kes saab elada nii võrd lühikest aega, on niivõrd andekas. Charlie raputas oma pead uitmõteist häiritituna ning pöördus uuesti neiu poole.

"See oleks vägagi meeldiv," lausus Snic' naeratades. Ta oleks tahtnud küsida, et kas ta võiks talle kohe ja nüüd esineda kuid teadis, et esiteks on kell juba päris palju ning tegelikult arvatavasti pole tüdrukul viiulidki kaasas.

[Kat Lust]

Kat naeratas kergelt klaverile ning tõmbas siis võlukepi taskust. Kuna ta nagunii ei kavatsenud veel puhketuppa suunduda ja veel vähem magama minna, võis ta ju natukene esineda noormehele. Lausudes kutseloitsu, kuulis neidis juba kaugelt vuhinat, mis nende klassi poole tuli. Järsku uks avanes ning Kat'ile lendas must kast sülle. Uks sulgus taas ning kõik jäi taas vaikseks.

Neidis libistas võlukepi tagasi taskusse ning tegi õrnade käeliigutustega oma kasti lahti. Seejärel võttis ta viiulipoogna välja. Seejärel ka pilli ise ning asetas selle enda õlale. Sõnatult, toetas ta oma lõua lõuahoidjale ning ettevaatlikult, tegutsedes endiselt õrnalt, asetas ta viiulipoogna keeltele. Ning siis hetk hiljem, tõi ta kuuldavale esimesed praktiseerivad noodid, kuid kohe pärast seda, alustas ta ühe sümfoonilise mänguga.

[Charlie Snicket]

Charlie nautis suurepärast ning lummavat muusikat, ilma, et oleks ühtegi sõna öelnud. Tüdruk mängis lihtsalt nii hästi. Noormees unustas isegi hingata kuid ometi üritas ta seda endale meelde tuletada, et tüdruk ei tea kes ta on, et ta peab hingama. Et ta peab näima nagu kõige tavalisem inimene.

Kui neiu viimaks lõpetas, lausus noormees kiitvalt: "Mul lihtsalt ei ole sõnu. Sa mängid lihtsalt nii hästi!" Muidugi, noormehe terav kõrv püüdis ikka kinni mõne veidike mustema noodi kuid see ei häirinud noormeest, sest ta teadis, et inimesed ei kuule nii väikseid erinevusi kõlas kui tema kuulma kippus.

[Kat Lust]

Kat ei saanudki ennast kuigi professionaalseks viiulikääksutajaks nimetada, kuid vähemalt suutis ta rahul olla isegi sellega, et ta oskas seda pilli õigesti käes hoida. Kui ta mänguga lõpetas, naeratas ta laialt ja istus tagasi toolile. “Sa mängid ka viiulit?“ uuris ta, asetades viiuli jalgade peale. Inimese jaoks oli ta võib-olla andekas. Mängis klaverit, kitarri ja viiulit. Klassikaliselt. Kuid tegelikult ei pidanud ta endast lugugi ju.

[Charlie Snicket]

"Kahjuks mitte, " vastas noormees ning lisas: "kuid võib-olla ühel päeval võiks." Tõesti, miks ka mitte, arutles noormees mõteis. Aega tal ju õpimiseks on ning tegelikult oligi klaver kergelt tüütama hakkanud. Ja oreli proovimisega oli ka probleeme. Kuid viiul tundus nii süütu kuid samas imeilusat häält tegeva pillina.