Vihmaga

[Charlie Snicket]

Koolinädalad olid lenelnud ning mõnusatest sügispäevadest olid saanud külmd hilisügispäevad. Õues pladistas sadada jääkülma vihma ning kõik õpilased olid end erinevatesse kooliosadesse ära peitnud. Paljud õpisid või mängisid midagi, mõned lugesid ja mõned lihtsalt olid seltskondlikud. Oli tavaline pühapäev ning järgmisel päeval kavatses kogu koolitrall uuesti alustada.

Charlie oli rahvarikkast puhketoast lahknud ning võtnud suuna tühja klassi poole, kus mäletas klaverit olevat. Paari uue loo noodid käes, astus noormees klassi ning tõmbas valge pika lina klaverilt pealt. Naeratanud, tõmbas ta tooli omale istme alla ning mängis esiteks koerapolkat. See oli lugu mis talle alati meenutas tema kadunud õde. Lõpetanud koerapolkaga klaverikiusamise, tõstis ta esimese noodi ette ning hakkas harjutama, vihma piisad akna taga langemas.

[Kat Lust]

Ka Hufflepuffi prefekt oli otsustanud põgeneda lärmakast puhketoast. Viimaks leidis ta ennast jalutamas mööda vaikselt koolimaja, liikudes läbi kõledate koridoride, mis olid valgustatud tõrvikutega. Ka ketid oli ta magamistuppa jätnud, hoolitsedes selle eest, et keegi ei kuuleks tema tulekut.

Järsku pidi aga näitsik peatuma, kui ta kuulis vaikset meloodiat kõrvuni ulatumas. Ta vaatas segaduses ringi, avastades, et seisab kesk neljandat korrust. Endamisi mühatanud, astus ta klassiruumi poole, kust muusikat kostus ja avas vaikselt ukse. Tema silmad ei harjunud koheselt hämarusega ruumis, ent ringi vaadates, suutis ta eristada üht kogu klaveri taga, mängimas meloodiat, mis kiviseintelt tagasi kajas.

Korraks kõheldes, sulges ta enda järel vaikselt ukse ja astus edasi, mõeldes, kas tema sissetulekut üldse pandigi tähele või mitte. Käed taskusse libistanud, astus prefekt edasi, kuni jõudis klaveri juurde, seistes noormehe seljataga. Nüüd tundis ta kogu ära. Gryffindori noormees, kes oli samuti läbul olnud.

[Charlie Snicket]

Noormees oli nii haaratud oma klaverimänguga, et ei pannud tähele alguses, et üldse keegi klassi sisenenud oli kuid küll pani ta seda tähele kui tundis, et keegi tema seljataga seisab. Ta lõpetas meloodia poole noodi pealt ning pööras end ümber, silmitsedes prefekti peolt. Toda, kes oli teda äkitselt lahkuma sundinud, sest oli end nii jubedalt ära löönud, et tal ninast verd jooksis.

"Hei," lausus ta tüdrukule naeratades ning mõõtis teda pealaest jalatallani ning pidi möönma, et tegemist oli väga ilusa ning meeldiva välimusega tütarlapsega. Naeratanud tüdrukule veenvalt jäi ta tüdrukut silmitsema, oskamata midagi rohkemat öelda. Võib-olla peaks end tutvustama? Kuid samas see oleks kõige ilusa ära rikunud nagu see tavaliselt kipus seda tegema.

[Kat Lust]

Kui prefekt ennast ümber pööras, tundis Kat ka läbi hämaruse, et teda vaadati suhteliselt hindavalt. Ta oli sellega harjunud, kuid vahetevahel tekitas see endiselt ebamugavust. Ent kui teda tervitati, manas temagi näole naeratuse ja noogutas õrnalt. "Hei," lausus ta vaikselt. Luba küsimata, istus ta vaikselt nooruki kõrvale ja silmitses kulunud klahve. Ilmselt olid siin nii mõnedki õpilased käinud ja klaverit harjutanud.

Vihma ladistas endiselt valjult, kui Kat lasi vaikusel peale laskuda. Ta ei teadnud mida öelda ega teha. Jah, ta mäletas väga hästi, mis temaga juhtus seal peol. Oli ju ka selliseid inimesi, kes võisid kange alkoholi juureas asju meelde jätta. Mitte küll täpselt ja pisidetailselt, kuid siiski. Mõeldes viimasele sündmusele, tõstis ta pilgu ning vaatas prefektile otsa.

"Anna andeks, et ma sind seal peol ära ehmatasin. Ma ei teadnud, et kellegi jaoks võib veri nii... hirmutavalt mõjuda," lausus ta vaiksel toonil, asetades samal ajal mõlemad käed klaverile. Kuigi ta nägi välja nagu iga teine punkar, hennade ja tatoveeringutega, oskas ta siiski natuke klassikat ka. Jah, ta oskas klaverit mängida. Isegi!

[Charlie Snicket]

Tüdruku äkiline lähedus tahtis Charlesi kulme kergitama panna kuid ta ei teinud seda, viisakusest. Tema jaoks mõjus inimolendi lähedus kuidagi veirdralt, ühest küljest meeldivana ja kutsuvana kuid samas üritas ta end inimestest eemale tõugata, sest ta ei tahtnud kunagi kellelegi saatuslikuks saada. Seda kartis ta kõige rohkem, et ta saab kellelegi saatuslikult.

Käega läbi oma punaste juuste tõmmanud, naeratas ta tüdruku vabandussõnade peale. "Pole hullu, ega sina ei teadnud, et ma nii nõrganärviline olen," lausus noormees. Ta ei valetanud kuid ta ei rääkinud ka päris tõtt. Ta rääkis lihtsalt seda, mida oli inimloomadel kergem kuulda, et ta lihtsalt ei kannata verd. "Ei tundnud just eriti hea mõte minestada teie ees või midagi," lausus ta naeratades.

Ta silmitses tüdrukut ning klaveriklahve, vaadates siis tüdrukule otsa. "Mängida oskad?" küsis ta neiult naerdes ning samas pooleldi väljakutsuvalt.

[Kat Lust]

Kat noogutas aeglaselt, üritades mõista verekartlikku inimest. Kuid ta ei saanud seda pahaks panna ning esitada küsimusi selle foobia pärast. Igaüks kartis midagi. Nagu Kat hiiglaslikke ämblikke ja prussakaid. Selle juures mõistis ta täielikult mida Charlie öelda üritas.

Tema sõrmed libisesid klahvilt klahvile, pühkides maha tolmu, mis oli sinna pika aja juures kogunenud. Neidise huultele ilmus naeratus, kui ta väljakutsuvat küsimust kuulis ja vaatas musta-valge kirjute klahvide poole. "Ma suudan paari klassikalise palaga lagedale tulla," lausus ta lõbusalt, pilgutades noormehele õrritavalt silma.

[Charlie Snicket]

Charlie naeratas, ta küll ei teanud neiu nime kuid too tundus talle aina sümpaatsemana. Inimesena, kellega noormees arvas, et ta võiks täitsa hästi läbi saada. Huvitav mida tema kardab? mõtiskles noormees enda peas, ütlemata tegelikult seda küsimust välja. See oleks veidike ebaviisakas ning liialt isiklikuellu sissetungimine.

Kuuldes neiu vastust, lausus noormees naerdes: "Ma loodan, et sul pole midagi selle vastu, et sa esitaksid mõnda neist? Ma tahaks kuulda sind mängimas." See ei olnud mingisugune peidetud vihje või midagi, noormees tõesti tahtis vahelduseks kuulda kedagi teist peale iseenda mängimas ning see tundus olevat suurepärane võimalus seda kuulda.

[Kat Lust]

Kat kehitas kergelt õlgu, pöörates oma pilgu tagasi klahvidele. Neid hetke silmitsenud, alustas ta mängimist. See oli kerge Mozardi klaverisonett. Tütarlapse sõrmed liikusid kiirelt ja veatult ühelt klahvilt teisele, samal ajal kui ta tõi kuuldavale ühe lõbusa meloodia, mis kivistelt seintelt vastu kajas.

Oli möödunud neli minutit, kui ta viimaks lõpetas, langetades oma käed sujuva graatsiaga. Teda õpetati nii ja samuti hoidis ta alati traditsioonidest kinni. Siis tõstis ta pilgu ning vaatas taas prefektile otsa, suunurgad õrnalt tuksatamas. Ta lootis kuulda mingisugust kommentaari, kriitikat või õpetust. Noormehest lihtsalt õhkus midagi, mis pani teda uskuma, et tegu võib olla lausa professionaaliga.

[Charlie Snicket]

Charlie kuulas ning laskis muusikal end kaasa viia. Tüdruk oli ilmselgelt õpinud seda, sest ta liigutused olid kuidagi väga sujuvad ning õpetatud. Nood noodi järel oli täiuslik ning noormehe kõrv tabas ära isegi selle, et mõni klverinoot oli veidike häälest ära. Ise mängides polnud ta seda tähelepanud kuid nüüd küll. Kuid ometi tüdruk mängis nii hästi seda klaverisonetti, et noormees unustas oma kohustusliku hingamise.

Kui neiu lõpetas, naeratas noormees kiitvalt. "Sa mängid väga hästi," kiitus ta neiut "ma eeldan,et sa vist oled õpinud?"

[Kat Lust]

Õrn puna ilmus tüdruku ahvatutele põskedele, kui ta traditsiooniliselt pilgu langetas, oskamata alguses midagi öelda. Tegelikult sai ta elus väga vähe komplimente. Kui ainult, siis seda oma kasuvanematelt, kes teda võisid kasvõi taevani kiita. Kuid teised... Nad pigem hoidsid temast eemale.

Jättes käed põlvedele puhkama, noogutas ta lühidalt, lubades tumedal juuksepahmakal enda näo ette vajuda, varjates pool tema kahvatust näolapist. "Meil on klaver kodus ja mu ema armastab muusikat," lausus ta vaikselt. Muidugi oli ta ise ka harjutanud. See oli tema idee õppima hakata. Ning aja jooksul oli see muutunud suurimaks harrastuseks, mida Kat elu sees kogenud oli. Muusika oli justkui narkootikum tema jaoks!

Pikad sõrmed omavahel põiminud, vaatas ta viimaks uuesti prefekti. Tema nime mäletas ta väga ähmaselt, kuid selleski ei saanud enam kindel olla. "Sinu kord," lausus ta vaikselt, piiludes korraks ka klaveri poole. Selle muusikainstrumendi juures tundis ta ennast paremini kui Sigatüükasse tagasi tulles. Ta tundis ennast tervikuna.

[Charlie Snicket]

Sõna ema juures tundus noormehele, et veri ta kõrvades kohisema hakkas, kuid siis meenus prefektile, et tal ei saa veri kõrvades kohiseda, sest tal lihtsalt ei ole seda.. verd. Charlie otsustas vaikselt, et läheb järgmisel laupäeval vanemate hauale, pole seal kaua käinud ning oleks tore neile vahelduseks küünal süüdata. "Sa oled õnneseen," lausus noormees kiitvalt. Tema oli klaverist rohkem huvituma hakkanud alles siis kui ta oli verivärskevampiir ning üritas kõikjalt inimestest eemale hoida. Ja üllatuslikult muutus muusika tema eluosaks ning nüüd ei kujutanud noormees elu ilma muusikata.

Kuulnud, et tema kord on, muigas noormees ning mõtles kiirelt, mis lugusid tal üldse peas on. Leidnud ühe meeldiva ning mitte just keerukuselt päri eputava loo, alustas ta mängimist. Nood noodi järel, klahv klahvi järel mängis vampiiripoiss, unustades hetkeks isegi selle, et istub elusolendi kõrval. Oli möödas oma neli-viis minutit kui noormees mängis viimased akordid ning tõstis käed klahvitelt eemale. "Ja mis on teie auliku preili arvas?" küsis ta naerdes, sest tegelikult polnud tal kommet teietada, erinevalt teistest tema vanustest ja vanematest vampiiridest.

[Kat Lust]

Kat muigas kergelt, noogutades õrnalt kaasa. Jah, ta oli õnneseen ja julges seda enesele tunnistada. Tal vedas vähemalt teatud osaga. Ta vaatles taas klaverit, otsides pisidetaile või pisemaidki vigu, kuid neid ta ei näinud. Erinevalt vampiirist, oli temal tavaline inimsilm. Sellega ei saaks ta joriseda millegi üle, sest tema jaoks oli maailm... Imeilus. Veatu! Sama ka inimestega, kes tema ümber olid. Ja sama ka noormehega, kes nägi kena välja.

Kui Charlie mängimist alustas, kuulas prefekt seda tähelepanelikult, jälgides noote, endal süda kiiremini tagudes. Muusika, nagu mainitud, oli tema jaoks justkui narkootikum. See suutis teda elevile ajada, nukraks muuta, masendusse ajada ja rõõmustada. Ning noormees oskas meloodiliselt mängida. See panigi tema südame puperdama samal ajal, kui ta naeratades jälgis sõrmi, mis klahvilt klahvile libisesid.

Kui ta lõpetas, plaksutas neidis vaikselt oma käsi, lastes need peagi taas põlvedele langeda. "Mina arvan, et Auväärne noormees mängib klaverit imehästi," vastas ta, kasutades samasugust kõnepruuki, mida Charliegi.

[Charlie Snicket]

Charlie silmitses ilusat kuid omapärast tütarlast enda kõrval ning kurvastas mõteis, et tegemist oli ikkagi tavalise inimlapsega ning ta isegi ei tohtinud mõelda millestki enamast kui sõprusest, kus üks pool ei ole kunagi täiesti aus. Tema ei ole kunagi lõplikult aus. Samara oli peale paari vampiiri, libahundi ning proffesorite juures ainus, kes teadis, kes ta on ning niimoodi kavatses noormees jätkata.

Neiut plaksutamas kuuldes, hakkas noormees kergelt naerma. Ta tavaliselt esines vaikusele, seega see, et keegi reaalselt teda mängimas kuulis oli üldse juhus. "Sel juhul auväärne noormees tänab aulikut preilit kiidusõnade eest," lausus Charlie muigega, meenutades kuidas sel ajal kui tema oli noor, aegajalt mõnedes seltskondades niimoodi räägiti nagu nad praegu üksteisega rääkisid.

[Kat Lust]

Libistades sõrmedega üle juuste, lükkas ta need üle õla ja pistis paar juuksesalku kõrva taha. Nii oli tal mugavam kuulata ning ka vaadata oma vestluskaaslase poole. Tänusõnu kuuldes, lõi Kat'i nägu särama. Oli tegelikult vähe neid, kellele ta komplimente jagas, kuid kuna tegu oli siiski muusikaga, ei suutnud ta ennast ära hoida. See meeldis ju talle.

Aeglaselt tõstis ta taas oma sõrmed, hakates mängima üht vaikset viisijupikest justkui mõlemale taustaks. "Võtke heaks," lausus ta naeratades, lõhestades pisikese vaikuse nende vahel. "Kaua noormees klaverit mänginud on?" küsis ta, jätkates samal kõneviisil rääkimist. Mitte, et tal nüüd selle vastu midagi oleks. See teietamine ei kuulunud tema igapäevase rutiini juurde ka, kuid see oli ilus.

[Charlie Snicket]

Noormees jälgis, kuidas neiu oma juukseid sättis ning siis uuesti tema poole pöördus, hakates samal ajal ka mängima. Kõikidest võimalikest küsimustest just see, millele polnud tal võimalik vastata! Kuidas sa ütled, et natuke üle saja aasta? Olgu, vahepeal oli aastaid kus ta isegi klaveripoole ei vaadanud kuid ometi, see oli absurdne! Kuid midagi pidi ju ikkagi vastama, sest muidu peab tüdruk teda veel ebaviisakaks. "Ma ei oska täpselt öeldagi, kui kaua ma seda mänginud olen, vist niikaua kui ma end mäletada suudan," üritas vampiir keerutades mitte öelda tõtt kuid samas mitte kohutavalt ka valetada. Ja no tegelikult, tema elu enne vampiiripõlve kipus tihti väga ähmane olema.

"Ja kuidas on lood teiega, preili, kaua teie olete klaverit õpinud?" küsis noormees naerdes, samal ajal mõeldes, et kui nad kaua nii räägivad, siis võib veel sedagi juhtuda, et ta enam ei räägigi mõnda aega normaalselt vaid kipubki kõiki inimesi teietama. See veel puuduks kuid ometi, talle meeldis tüdrukut teietada, eriti siis kui ta mänguga kaasa läks.