Öösel

[Hayley Hemingway]

Taaskord oli öö, mil Hayley oli hädavaevu magama jäänud ning ka siis ülesse ärganud, sest teda kummitasid luupainajad. Nüüd oligi ta pidžaama peale tõmmanud suure musta pontšo, mis kattis terve tema keha ja jalad kuni põlvedeni. Ta peaagu, et jooksis astronoomia torni poole. Kuid ta peatus teel ülesse trepil ning vajus sinna istuma. Kuu valgus sinna ei ulatunud ning selle tõttu istus ta täielikus pimeduses. Ta toetas pea vastu külma kivist seina ning sulges silmad, jäädes mõtlema.

[Ferdinand la Coiré]

Nii kummaline, kui see ka poleks, istus trepil veel üks kogu, keda keegi ei näinud. See oli Ferdinand, jalas tumepunased kitsad teksad, skeidid ning seljas tumesinine pusa, mille kapuuts oli simini tõmmatud. Kui ta kuulis kedagi treppidele istumas, võpatas ta hetkeks ning ei lausunud sõnakestki vaid üritas ära arvata, kus see isik istub. Ilmselt oli midagi väga pahasti. Või noh, noormees ei jaganud üldse midagi. Kõikjal oli ju pime ning ta ei näinud kedagi ega midagi, ainult kuulis.
"Kas kõik on korras?" küsis ta viimaks tasaselt, et mitta isikut ehmatada.

[Hayley Hemingway]

Sellegipoolest Hayley ehmatas, sest ta oli arvanud, et on seal üksi. Ta vaatas pimeduses ringi, kuid ei näinud kedagi, sellepärast võttis ta välja enda võlukepi ning süütas selle otsas tulukese. Nüüd tundis ta paari astme võrra istuva Ferdi ära. "Hey," lausus ta nüüd. "Und ei ole lihtsalt," lisas ta siis. "Ja mis sa ise siin nii hilja teed?" Tüdruk vaatas nüüd ainiti poisi poole. Ta toibus ikka veel ehmatusest, mis tema keha oli läbinud. Süda oli korraks liiga kiiresti töötama hakanud, kuid nüüd oli kõik jälle korras.

[Ferdinand la Coiré]

Nähes viimaks heledat valgust tütarlapse võlukepiotsast, sulges noormees hetkeks enda silmad, langetades pea. See hele valgus oli lihtsalt tema silmad hetkeks liiga tugevalt pimestanud. Kuid peagi avas ta need taas, kui silmad olid selle valgusega juba harjunud ning ta pööras enda pilgu tagasi tüdrukule, naeratades viimaks, kui tema vastust enda küsimusele kuulis. "Hetkel loodan, et ma pimedaks ei jää," vastas ta turtatades. "Kuid muidu tulin niisama istuma. Igav oli." See vastas tõele. Tal ei tulnud samuti und ning niisama voodis lamada oli ju samuti igav.

[Hayley Hemingway]

"Ma usun, et sa ei anna mind ülesse, ega ju?!," lausus Hayley, ünsagi lõbusalt. Õudusuni oli hetkel meelest ära läinud. Ta lasi võlukepi natuke allapoole, nii ei paistnud valgus neile otse silma. Tal uskus, et läheb kohe kohe kooli tagasi. Kuid kes teadis.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees turtsatas endamisi, meenutades, kui sensuaalselt tüdruk seal laual tantsinud oli. "Muidugi mitte," sõnas ta viimaks, tehes pähe näo, justkui mõtleks ta isegi selle üle sügavalt järgi. "Kuid see on esimene ja viimane hoiatus. Järgmisel korral pean sind selle eest karistama," sõnas ta irvitades. Muidugi poolnaljaga.

[Hayley Hemingway]

Hayley muigas lõbusalt. "Ja kuidas sa mind karistaksid?," küsis ta üsnagi flirtiba ja dirty häälega. Ferdinandi sugusel kutil oleks ta küll lasknud ennast karistada. Ta vaatas poisile silma, endal tõeliselt hea tuju, et oli teda siin kohanud. Nii oli palju lõbusam, kui üksinda masetseda, kuigi vahepeal kulus ka see ära.