Vihma eest varjudes.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki sammus rahulikult mööda Siganurme tänavaid kui järsku hakkas laginasl vihma sadama. Tavaliselt oleks ta seda nautinud, aga ta oli seekord pannud üsna sooja ilma tõttu selga endale dressipluusi ja ei oleks just eriti tore olnud kui ta oleks läbi vettinud.

Seega kiirustas noormees lähimasse majja, milleks oli juhuslikult Seapea kõrts. Nooruk astus sisse ja vaatas korra ringi. Kõrts oli üsna tühi ja rahulik, aga kahtlaste tüüpidega nagu alati. Korra mõrult muianud, kõndis Jyrki leti äärde ning tellis endale pudeli tuliviskit. Ta maksis selle eest, võttis tagasi saadud raha ja kõndis ühe laua äärde, mis oli üsna mõnusalt hämaras ja ruumi nurgas.

Bradley vajus ohkega istuma ja rüüpas lonksu avatud pudelist. Ta ei olnud klaasi võtnud, kuna teadis juba omast kogemusest, et need polnud siin just alati kõige puhtamad.

[Kat Lust]

Kat judistas ennast, kui ta tundis, kuidas esimesed vihmapiisad temani jõuavad. Ning koheselt pärast seda oli hakanud padukas, mis sundis tütarlast ringi vaatama. Õnneks silmas ta koheselt Seapead, kuhu ta ka läks. Uks tema ees avanes raskelt ning valjusti krigisevalt, kuid tundus, et kedagi see ei häirinud.

Kõheldes ringi vaadates, astus ta siiski edasi, võttes samal ajal oma needistatud nahktagi seljast. See oli läbimärg ning ka tema nahkpüksid olid niisketeks muutunud. Vaikselt ohanud, läks ta leti juurde ning tellis omale haldjaveini. Lahja jook, seda tõesti, kuid oli teadagi, et alkohol mõjub talle kergelt ja ta langeb sõltuvusse veel kergemini. Nagu liblikas ämblikuvõrku!

Ringi vaadanud, silmas ta pimedas nurgas oma majakaaslast. Seitsmenda klassi noormeest. Muianud kergelt, astus ta sinnapoole, hoides oma nahktagi kahe sõrmega üle õla.
"Loodan, et sa ei ütle mu seltskonnast ära," lausus ta vaiksel toonil. Tegelikult saaks Kat ka üksinda istuda. See ei nõuaks temalt kuigi suurt raskust. Kuid praegusel hetkel, eriti vihmasel ajal ei leidnud ta, et oleks olnud tark lihtsalt aknast välja jõllitada, vaadata mööduvaid inimesi ja oma veini rüübata.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki vaatas rahulikult ringi. Ta märkas, kuidas Kat kõrtsi sisenes. Noormees pidi endale tunnistama, et mõnes mõttes neiu ka meeldis talle. Eelkõige just oma stiili poolest, mida ei näinud Sigatüükas just väga palju.

Ta rüüpas lonksu oma tuliviski pudelist ja silmitses Hufflepuffi prefekti, kes tema poole liikus. "Moi! Seltskond on igati oodatud," sõnas Bradley kergelt muiates ning jõi uue lonksu kõrvetavast joogist, mis ta kurgust alla läks.

[Kat Lust]

Neidise muie muutus naeratuseks ja ta võttis noormehe vastas istet. Talle meeldis eelkõige viis, kuidas talle Jah öeldi. Ta ei osanud küll öelda, mis keeles see on, sest mitte keegi polnud talle peale inglise keelt midagi õpetanud. Ta avas oma pudeli ning tõstis selle õhku, justkui toostiks ning asetas pudeliava oma huultele, juues natuke kanget jooki.

Vaikselt asetas ta pudeli tagasi lauale ning pea kergelt küljele kallutades, asetas ta oma nahktagi nagile rippuma. Siis pöördus ta taas Jyrkit vaatlema. "Ma ei tea kas sa tunned mind veel nimepidi või mitte, aga mina olen Kat," tutvustas ta ennast vaiksel häälel. Ta ei olnud just kuigi populaarne ning samuti kahtles ta, et isegi mõni tema majakaaslane tema nime öeldagi oskab. Ta oli ju tegelikult pisike hall hiireke.

[Jyrki Bradley Sulonen]

ot. Moi on Soome keeles midagi sau või tere sarnast hoopis. Jah on Soome keeles kyllä hoopis.

Jyrki tõstis ka enda pudeli toostiks ja jõi lonksukese. "Tean küll. Sa oled ju ka meie maja prefekt," sõnas ta kergelt naeratades. "Mina olen Jyrki Bradley," tutvustas ta ka ennast ja mõlema nimega, kuna kunagi polnud teada, kas Jyrkit osatakse hääldada. Oli see ju siiski Soome nimi. Ise oskas ta Kat'i nime küll hääldada.

[Kat Lust]

Prefekt noogutas kergelt. Ta pidi häälduse meelde jätma. Ta teadis isegi, et paljusid ajab närvi, kui neid valesti kutsutakse. "Ma tean," lausus ta õnnelikult. Kuid köhatas siis, vaadates hetkeks kõrvale:"Et sa Jyrki oled..." täiendas ta. See võis kõlada väga ebanormaalsena või nii nagu oleks neidis teda jälginud, kuid tegelikult oli ta seda nime mitmeid kordi kuulnud.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki kergitas veidi üllatunult kulmi ja manas siis näole selle tavalise suht mitte midagi ütleva ilme. "Ahahh," sõnas Jyrki lühidalt. Ta tegelikult isegi imestas natuke, et neiu seda teab, kuna polnud temagi ju populaarne.. Kui siis oli ta see harakapesaga seitsmendik. Siis talle meenus aga, et nad olid Kat'iga ühes kupees kooli sõitnud. Ta oleks tahtnud endale käega vastu nägu virutada, et ta nii mäluelmar oli. "Aahjaa.. Me olime ju ka ühes kupees," lausus ta.

[Kat Lust]

Hufflepufflane naeratas taas ja noogutas. Ühes ja samas kupees, tõesti. Siis tõstis ta oma pudeli taas huultele ja rüüpas pisut haldjaveini. Pudeli ta aga tagasi lauale ei asetanud vaid keerutas seda oma pikkade sõrmede vahel.
Samal ajal silmitses ta aga noormeest, vaadates tema huvitavat ja omapärast soengut. Ta polnud seda isegi mugude seas näinud ning see oligi eeliseks Kati silmades. Mitte, et ta nüüd omale sõpru välimuse järgi valiks. Pigem tundus see lihtsalt tema jaoks huvitav. Ning omada stiili ja erineda hallist massist tegi samuti inimese ju eriliseks.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki vaatas ruumis ringi, eirates osavalt Kat'i pilku. Teda lihtsalt tõesti ei huvitanud, mida teised temast arvasid. Ta võis ju ka tunduda mingi ülbe ja kuri metalitüüp, kellel on kodus arvatavasti mingid suured mustad valvekoerad, keda ta mingil special dieedil hoidis ja nahkhiired ja mida kõike veel, aga tegelikult see nii polnud. Noormees oli tegelikult üsna normaalne ja sõbralik kuju ning tal oli küll kodus koer Rico, aga tal oli ka kena kass Sabbath ja öökull Sweeney ning ta armastas oma loomi väga ning tõesti ta lihtsalt erines väga inimeste arvamusest.

Lõpuks pööras ta oma pilgu Kat'ile. "Kuidas sul muidu siiani ka läinud on?" küsis ta tüdrukult, lõhkudes vaikuse, mis tekkinud oli.

[Kat Lust]

Kuna Jyrki ei vaadanud enam talle otsa, mõistis Kat, et oli rohkem jõllitanud ja ilmselt tekitanud sellega eksiarvamusi. Ei, ta ei oodanudki, et ta hevi metalist oleks, et tal oleks kodus mitu koera keda ta dieedil hoiab ning et tema kodus on nahkhiiri ja muud sellist jama. Ei, ei, kohe kindlasti mitte. Kuna ta oli ise sarnase stiiliga, siis ta ikka oskas küll muid asju mõelda.

Ta langetas oma pilgu, juues vahetevahel haldjaveini. Siis pööras ta oma pilgu aknast välja, vaadates, kuidas vihmapiisad ladistavad aknalaual, munasillutisteel. Samuti seiras ta ka neid, kes olid vihma kätte jäänud ja nüüd kiiresti edasi sibasid, et mõnda kuivemasse kohta sisse astuda.

Peatselt kuulis ta küsimust ning suunas oma pilgu tagasi noormehele. "Üpris hästi," vastas ta, kuid otsustas siis pisut jätkata. "Prefektina lisanduvad mõningad kohustused, kuid ma ei kurda. Alati on tore midagi uut kogeda." Ta muigas ning tõstis taas pudeli huultele.

[Jyrki Bradley Sulonen]

ot. Jyrki pole koolivanem.

Jyrki ei arvnudki, et Kat oleks midagi sellist arvanud, aga ta lihtsalt oletas, et mõni teine arvab. Näiteks mõni põikpäine Slytherin'i õpilane.
"Ju vist. Muidugi kogemusi on vaja elus koguda ja midagi sellist on arvatavasti tõesti midagi uut ja huvitavat," lausus noormees veidi mõtlikult. Ta jõi taas ühe hea lonksu oma pudelist.

[Kat Lust]

OT: Anna andeks, muutsin ära

Kat noogutas, nõustudes täielikult Jyrkiga. Jah, elus on alati vaja kogemusi ja alles siis kahetseda valikute üle. Ning ta ei kahetsenud hetkekski seda, et ta oli prefektiks valitud. Mitte nüüd, et tal kohustustest vähe oleks. Ta ju õppis ning see aasta tulevad veel eksamid, kuid prefekti tiitliga lisandusid ju mõned erandid. Näiteks tohtis ta hilja ringi käia. Õpilaste keelitamine polnud talle küll meelepärane, kuid ka sellega sai ta hakkama. Vahel viisakalt, vahel ebaviisakalt. Kuid punkte ta pole veel kordagi maha võtnud. See tundus... kuidagi ebavajalikuna.

"Kuid sina... Kas sa oled selle kooliaasta alguses jõudnud midagi uut ja huvitavat kogeda?" tundis ta huvi.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki muigas mõtlikult. "Kahjuks ei ole. Kõik on siiani veel tavapäraselt läinud nagu iga aasta, aga õnneks siiski hästi," lausus noormees. Ta jõi lonksu oma pudelist. Muidugi oleks ta tahtnud, et ka tal oleks midagi huvitavat juhtunud ja oleks tahtnud ka midagi uut kogeda, aga no küll iga asi pidi tulema ka omal ajal ja just siis kui vaja.

[Kat Lust]

Kat kehitas pisut õlgu. Selge. Ta ei saanud küll öelda, et ta ise õnnelik oli. Mitte nüüd, et ta polnud uhke selle otsuse üle, mida Dumbledore teinud oli. Ta oli väga õnnelik, kui temast prefekt sai. Ning tema kasuvanemad olid samuti selle ühe uhked olnud. Nad ei olnud kuigi palju kursis nende võluriasjadega, kuid kirjake oli kõik ära seletanud.

Perekonnale mõeldes, liikusid ta mõtted tahtmatult ka lastekodule. Seda mäletas ta küll ähmaselt, kuid ta mäletas täpselt, et palju sõpru tal küll ei olnud, kuid tüdrukute ja nukkudega mängida sai ta küll. Juues oma haldjaveini edasi, lasi ta vaikusel laskuda mõlemi peale. Tema kõrvadele see ei rusunud.

[Jyrki Bradley Sulonen]

"Kuidas sulle üldse see prefekti töö meeldib?" küsis Jyrki veidi uudishimulikult. Ta polnud ise olnud prefekt ja seega ta ei teadnud eriti, mida prefektiks olemine endast kujutas. Ta teadis vaid, et prefektid peavad patrullima ja kontrollima, et teised paha peale ei läheks ja vajadusel pidid nad ka punkte maha võtma.