Õhtul.

[Lily Trescott]

Päike oli enam-vähem loojunud, kuid säras veidi veel purpursetes toonides küngaste taga. Õhk oli üsna jahe, kuid tuult oli üsna vähe. Ilm oli päris ilus, sest sügisele kohaselt lendasid ringi punakad, kuldkollased ja säravrohelised lehed, mis langesid aegajalt puudelt. Sigatüüka koolimaja oli sellisel ajal samuti ilus.

Lily keksis koolimajast välja, kastanpruunid juuksed õlgadel hüplemas. Loomulikult polnud tal tema rassi tõttu külm, kuigi tal oli peal vaid õhuke jakk. Niiske muru kaste imbus tema ketsidest veidi läbi, aga teda see ei huvitanud; ta peaaegu ei tundnudki seda. Ta oli koolis kaalunud, kas ta võtab luua kaasa, sest ta siirdus lendluupalli väljakule, aga see oli siiski magamistuppa jäänud.

Jõudnud väljakule, silmitses ta mõnda aega erksavärvilisi tribüüne, mis kõrgele taevasse sirutusid. Ta armastas lendluupalli mängida. Seejärel ronis ta kiire tempoga kõige ülesse ning vajus puust pingile. Tuul küll puhus, kuid neiul oli hea olla, kui ta väljakut seiras ja kujutles, kuidas ta seal juba mängib.

[Lyra Azra Beckley]

Lyra ei teadnud päris täpselt, miks ta sellel sügisõhtul välja läks, kuid tal oli hea meel, et seda tegi. Kõik oli nii ilus ja Lyra oleks tahtnud õhku sisse hingata nii palju, et ta oleks saanud terve öö seda hingata. Ta jumaldas jaheda õhu lõhna. Kuigi sellel ei olnud lõhna, oli seda ikkagi teistmoodi sisse hingata. Seda on natukene raske seletada. Lyrale lihtsalt meeldivad imelikud asjad.

Kergel sammul astus ta edasi ja korjas maast ühe kollase-punasekirju vahtralehe. Seda peenete sõrmede vahel keerutades naeratas ta endamisi ja teadvustas endale, et näeb kindlasti väga lollakas välja. Aga teda ei olnud see kunagi varem huvitanud. Mitte kunagi varem. Ta oligi imelik ja nautis iga hetke sellest.

Omaette särades ja lehega mängides astus Lyra tribüünile ja esimest korda vaatas ta platsil ringi. Kool oli nii ilus õhtuse taeva taustal ja palliplats oli ka vaikne. Tundus lausa natukene jube, kuidas kõik saab nii vaikne olla. Sedasi ringi vaadates nägi ta kõige kõige kõrgemal istumas oma majakaaslast ja ühtlasi ka klassikaaslast - Lily. Ettevaatlikult astudes liikus ta enda jaoks ka aeglaselt tüdrukule lähemale.

"Merde," sosistas tüdruk, kui natukene libastus. Õnneks jäi ta siiski püsti ja kõndis edasi. "Õhtust," hüüdis ta Lilyle juba eemalt ja kõndis ettevaatlikumalt üles poole.

[Lily Trescott]

Viimaks silmas Lily eemalt tuttavat siluetti lähenemas ning lehvitas energiliselt. Lyra oli lihtsalt selline inimene, kes ise pidevalt rõõmus oli ja teisi ka sellega nakatas. Pluss veel see, et tüdrukul oli juba enne hea tuju, seega aitas majakaaslane veelgi kaasa, tuues oma päikselisust isegi tuulise sopailmaga.

Tütarlaps imestas siiralt, kuidas keegi pidevalt nii positiivne sai olla. Kui kõik inimesed sellised oleks, siis poleks ilmselt ei sõdasid, tülisid ega muud sellist, millele Lily kategooriliselt vastu oli. Aga ta oli hämmastunud ikka, kuidas Lyra leidis igast asjast midagi head ja lendles ringi, nagu maailm oleks imeline paik. Mida ta üldjuhul oligi, aga vahel tundus lihtsalt kõik nii vastik olevat. Siiski... See oli lausa hirmutav, kui õnnelik tütarlaps pidevalt oli. Aga ei midagi halba; hea omadus ju.

"Sulle ka," hüüdis ta vastu ning ootas, kuni neiu oli tema kõrvale jõudnud. Seda positiivsust õhkus kasvõi sellest lehest, mida ta enne keerutas. Pani lausa muigama. "Miks nii hilja väljas? Kell on ju umbes... üheksa," lausus neidis hetkeks Lyrale otsa vaadates, kuid silmitses siis platsi. Ta ei pidanud ise aega nii hiliseks, kuid koolimajast välja lubati vaid järgmise poole tunni sees.[/i][/color]

[Lyra Azra Beckley]

Lyra istus Lily kõrvale maha ja särades vaatas ta mööda platsi ringi. "Ei ole ju nii hilja. Ja pealgi olen ma koolivanem ja ma pean kindlaks tegema, et inimesed lambist ringi ei jookse kuskil, kui tegelt on toasolemise aeg," seletas ta lehte keerutades. Ta tahtis lehe ära puhuda ja lasta sellel niisama ringi lennelda, aga ta ei raatsinud. Tuppa Lyra seda kaasa vedada ei kavatsenud, aga ära ka ei kavatsenud veel visata. Mitte veel.

"Ja ma arvan, et ma võiksin sinult sama küsimuse küsida - miks nii hilja väljas?" küsis Lyra siis Lily'le otsa vaadates. Ta ei kavatsenud küll Lilyt noomima hakata või mis iganes ta tegema oleks pidanud, aga lihtsalt. Huvi pärast. Oli tõsi, et enamus inimesi jooksid praegu puhketubade ja pesuruumide vahet või panid asju kokku ja hakkasid magama jääma. Või siis koguni tegid alles koduseid töid, mida ka Lyra oleks pidanud tegema. Aga öö on pikk ja raamatud kuskile ei jookse.

[Lily Trescott]

Lily muigas jälle ja kleepis šokolaadpruunide silmade pilgu lehele, mida Lyra käes keerutas. See tekitas talle ka tahtmise mingi suvaline leht haarata ja kuna neid lendas parasjagu kaks tükki üle pea, püüdis ta ühe keerlemise ja hõljumise pealt sõrmede vahele ning imeteles seda mõnda aega. Leht oli enamuselt kuldpunane, kuid äärtest veidi kollakas ka. Armas.

"Kui loogiliselt võtta, siis mina jooksengi lambist õues ringi. Igavuse kaela on alati hea süü ajada," vastas neiu kerge naeruturtsatusega ja mõtles veidi. Vampiirina ta ju tegelikult ei maganudki, niisiis käis ta päris tihti nii väljas jalutamas. Mõnus oli. "Sinul, kui kohusetundlikult koolivanemal on siis kõik kodused tööd korralikult tehtud?" küsis ta muigega.[/i][/color]

[Lyra Azra Beckley]

Lyra itsitas natukene käe varjus. "Muidugi ei ole mul kodused tööd tehtud," põhjendas tüdruk oma itsitushoogu. Ta ajas pea natukene korraks kuklasse ja vaatas taevast. Hetke seda silmitsenud tegi ta jälle suu lahti ja hakkas rääkima. "Ma olen öösel vähese magamisega. Lähen siit otse puhkekasse ja teen oma kodused tööd ära. Osad on tehtud ka muidugi, aga palju on veel tegematta," lobises Lyra ja vaatas lehte Lily käes.

"Ja muide. Sa ei jookse lambist õues ringi. Sest et sa istud. Ja kui ma siit ära lähen, siis sa tuled kaasa ja siis ma saan öelda, et ma korjasin pahategija ülesse," itsitas Lyra. Muidugi ei kavatsenud ta seda teha ja ei kavatsenud ka Lilyt endaga kaasa sundida, aga õrritada võis ikka.