Harjutamas

[Lilith Salander]

OT: Teema täiesti vaba.

Luud õlal, kõndis Lilith kindlal sammul lendluudpalliväljaku poole. Mida lähemale ta jõudis, seda ebakindlamaks ta aga muutus. Jahe sügistuul puhus läbi ta juuste, tuues sinna üksikuid värvilisi lehti, mille eemaldamisega tüdruk enam vaeva ei näinud. Ta vaatas kõrgele taevasse, kuhu kogunesid juba üksikud vihmapilved, kuid tüdruk oli otsustanud vähemalt ühe tiiru ümber väljaku teha, enne vihma.

Lilith seisi väljaku ääres, peaaegu valmis õhku tõusma, ainult julgusest tuli nüüd puudus. Viimased aastad oli ta lausa hale olnud lendamise tundides, kuid seekord otsustas ta end käsile võtta ja anda endast parima. "Nüüd või mitte kunagi." podises ta omaette, olles valmis iga hetk õhku tõusma.

[Ethan Ryuk]

Ethan kõndis taaskord lendluudpalli väljaku poole. Talle oli muutunud harjumuseks pidevalt siin käia, kõrgeid poste vaadata ja mõelda, et kunagi tahab ta lendluudpalli ära õppida.

Kooli oli noormees alles selle aasta alguses tulnud ja enne seda ei olnud tal oma 'karjääri' kõrvalt aega sellise asjaga tegeleda. Nüüd, kus ta oli aasta vabadust, lootis ta, et saab võimaluse korralikult lendama õppida, ostab luua ja ehk saab isegi oma maja võistkonda. Mis oli küll tegelikult äärmiselt ebatõenäoline. Kuid siiski, unistus oli tore asi.

Jaapanlasest noormees kõndis edasi ja nägi eemal üht tüdrukut. Ta ei olnud kindel, kas on teda varem näinud, kuid nüüd jäi ta seisma ja vaatama, mida neiu teeb.

[tyler]

Platsile kõndis ka Tyler. Nähes seal kahte dorklast, ei muutunud tema näoilme põrmugi. Ikka oli ta pisut ükskõikne. Tyler istus enda luua peale ning tõusis õhku, lennates teistest pisut eemale. Ta hakkas harjutama manöövreid lendluupalliks.

[Lilith Salander]

Sal oli juba valmis õhku tõusma, ta lükkas vaid silmadele langenud juuksed ära ning hoidis tugevalt luuavarrest kinni. Ta ohkas veel enne ja tõukas end maast lahti. Püsides alguses võimalikult madalal, tõusis ta väga aeglaselt järjest kõrgemale.

Lennanud ehk pool minutit, märkas ta, et ta ei olnud üksi. Kohe valmistus ta maanduma, kuid see tuli väga kohmakalt välja. Ta oleks lennuga ehk rahule isegi jäänud, kui maandumine seda ära poleks rikkunud. Pahaselt viskas ta luua eemale, jättes selle keset väljakut.

Käed tasku surutud, suundus ta nüüd õpilase poole, keda ta lennates märganud oli. "On teile väga lõbus?" küsis ta nöökivalt, kui oli lõpuks kuuldekaugusesse jõudnud.

[Ethan Ryuk]

Kui neiu natukene viltu maandus võttis Ethan käed taskutest välja ja hakkas appi jooksma. Kuid juba oli neiu omal jalal ja küsis oma nöökival toonil küsimuse. Jaapanlane aga ignoreeris neiu tooni ning küsis siiralt:"On kõik korras?"

Ta ei teinud väljagi Slytherini prefektist, kes üksinda harjutas. Praegu oli tema tähelepanu tüdrukul.

Ethan ei kekselnud ega eputanud oma ravitsemisandega, aga kui neiu oli viga saanud, siis ei oleks poiss eriti kahelnud ning asjad korda ajanud.

[Lilith Salander]

Kulmu kortsutades vaatas Lilith võõra välimusega noormeest. Küsimust kuuldes patsutas ta enda keha läbi. "Kõik kondid paistavad terved olema, isegi kriimustust ei ole seekord." vastas ta siis oluliselt sõbralikumalt, naerma hakates.

Gryffindorlane märkas, et ta ei olnud ainuke, kes tuli siia lendama, sest üks õpilastest oli juba õhus ja tunduvalt osavama, kui tema oli olnud. Sal ei suutnud aga eristada, kellega täpselt tegu võib olla. Vaikselt ta isegi kahetses, et oli täna väljakule tulnud.

"Ma ei mäleta, et ma oleks sind siin varem näinud?" üritas Lilith meenutada, kas ta seisukorra kohta küsinud noormees on tuttav. Kuidagi häguselt meenus talle, midagi, kuid mitte piisavalt, et nime või maja pakkuda.

[Ethan Ryuk]

"See on tore," ütles noormees siiralt ning naeratas meeldivalt. Kuigi ta kodumaal näitleja oli, ei tähendanud see seda, et ta koguaeg oleks seda teinud. Tavaliselt oli ta siiski äärmiselt siiras inimene.

Kui neiu aga mõtlema hakkas, kas ta varem noormeest näinud ei ole, jõudis Ethanile kohale, et ta pole end veel tutvustanudki. "Kui ebaviisakas minust. Vabandust. Ma olen Ethan, Gryffindori prefekt, esimest aastat Sigatüükas," ütles ta ja tegi kummarduse.

[Lilith Salander]

"Muidugi, prefekt." meenus Lilithile järsku, kust noormees talle tuttav tundus. Tutvustusega kaasnenud kummardus oli talle aga täiesti võõras. "Sa pole vist päris kohalik." muigas ta selle peale, sest ta tõesti ei teadnud, et oleks varem sellise kombega kokku puutunud. Kiiresti ta aga kahetses öeldut.

"Igal juhul, ma olen Lilith, samuti Gryffindorist." lisas ta aga kohe, lootes, et eelnevalt öeldu jääb märkamata."Kui esimest aastat Sigatüükas, siis oleks vist kohane öelda: Tere tulemast Sigatüükasse!"

Salile ei andnud aga endiselt rahu, kes oli teine lendaja. Ta viis pilgu lendajale, tundes selles lõpuks ära Slytherini prefekti. "Paistab, et sa ei ole ainuke prefekt siin väljakul." pöördus Lilith tagasi majakaaslase poole.

[Ethan Ryuk]

"Ei, ma olen Jaapanist, kuigi mu isa on inglane," ütles Ethan rõõmsameelselt. Ta ei võtnud seda solvanguna, et neiule tundusid tema kombed imelikud. Kuid tema kodus oli kummardamine sama nagu käesurumine, kui tutvuti. Ei midagi imelikku, täiesti igapäevane.

"Slytherin?" pakkus Ethan. Ta ei olnud küll majasüsteemiga nii kursis, kuid ta hakkas juba ära tundma, kui tegemist oli Slythrinlasega. Nimelt ei suhtunud nemad temasse hästi hetkest, kui said aru, et ta Gryffindorist oli.

[Lilith Salander]

"Jaapanist?" kordas Lilith üllatunult, kuigi Ethani välimus oleks pidanud seda talle juba reetma. "Mul ei ole küll au olnud Jaapanis olla, küll olen ma aga Lõuna-Koreas käinud." sõnas tüdruk uhkelt, teadvustades, et ta päris tobu siiski ei olnud ja midagi erinevates kultuuridest siiski teadis või oli vähemalt kokku puutunud.

Pakkumist kuuldes, noogutas Lilith, lausudes siiski üle: "Just nii." alles nüüd märkas ta, et majakaaslasel ei olnud luuda kaasas. "Miks sa siin oled? Ei tundu, nagu sa oleks lendama tulnud?" vihjas ta luua puudumisele.

[Ethan Ryuk]

"Mul ei olegi oma luuda kui aus olla. Ma pole siiamaani korralikult lendama õppinud. Isa küll õpetas mind üks suvi, kuid mitte palju. Ma isegi ei tea, miks ma siia tulles luuda ei ostnud," laiutas noormees rõõmsameelselt käsi. Tundus, et tema tuju juba nii lihtsalt ära rikkuda ei õnnestunud. Mitte, et neiu oleks üritanud, kuid siiski.

Siis seiras ta huviga neiu luuda ja ta pilk peatus viivuks taas Slytherini prefektil, kes seal üleval lendas. Ehk lendab tema ka kunagi nii hästi. Või veel paremini....

[Lilith Salander]

Lilith kuulas noormeest, noogutades mõistvalt, kui too tunnistas, et ei omanud erilisi kogemusi luuaga sõitmises. "Ma olen luuaga sõitmisel piisavalt vatti saanud - isegi rohkem, kui tegelikult tarvist. " muigas ta, vaadates nüüd enda luua poole, mis oli eemal.

Ta astus kergel sammul maha jäänud luua poole, selle üles tõstnud suundus ta aga kiiresti tagasi majakaaslase poole. Õnneks ei olnud maapind märg, seega luud oli täiesti puhas. Samuti ei olnud see maandudes kuidagi viga saanud. "Äkki tahad proovida?" pakkus gryffindorlane välja. Ta ise oli kindel, et täna enam luua selga ei istu, vähemalt siis mitte, kui siin juba pealtvaatajad olid.

[Ethan Ryuk]

Ethan heitis kõhkleva pilgu õhus tiirlevale slytherinlasele. Kui ta seda teeks ja kuskilt kukuks või midagi, siis kindlasti kannaks slytherinlane hoolt, et kõik teaksid. Kui ta seda ei tee, siis arvaks neiu, et ta ei julge teise poisi ees sõita.

Seega jäi vaid üks valik. Sõita ja seda korralikult. "Korraks ehk siis?" oli noormees nõus.

[Lilith Salander]

Lilithile ei jäänud kõhklev pilk märkamata. Ta ise ei oleks küll praegu söendanud sõita, eriti, kui eriline kogemus puudub. "Sa ei pea midagi tõestama." lausus ta sõbralikult, teades, et ebaõnnestumine võis praegu mitmekordselt kätte maksta.

"Kuid kui nii kindel oled." lisas ta siis luuda ulatades. Tüdruk ise astus paar sammu eemale, et mitte ette jääda.

[Ethan Ryuk]

Ethan võttis luua vastu ning hoidis seda korra paremas käes. Ta tuletas meelde, mida ta isa talle õpetanud oli ning viskas hooksalt ühe jala üle teise. Ühe filmi jaoks oli ta ratsutama õppinud nii, et painduvust tal ka siiski natukene oli.

Ettevaatlikust vaikselt unustama hakates tõukas ta end uljalt maast üles ja sõitis ülespoole. Ta oli juba unustanud, kui joovastav see tunne oli! Tuul kiskus ta juukseid ning jakki ning see oli perfektne.

Ta toetas jalad õigete kohtade peale ja hoidis kindlalt luuavarrest, et mitte alla kukkuda. Ta tiirutas natukene aega ja lõpuks tegi isegi ühe surmasõlme. Peale seda leidis ta, et ei maksa enam oma õnne lükata ning ta hakkas laskuma. Alguses üsna hoogsalt, kuid siis võttis tempot maha. Maa lähedal liikus ta juba vähe ja enne kui ta jalad maad puudutasid viskas ta ühe jala üle luua, et siis, sõiduvahend käes, kahel jalal maapinnale maanduda.