|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 18:42:54 GMT 3
Ethan lehvitas oma vanematele veel viimast korda ning kõndis siis autost eemale, vedades enda järel ratastega kohvrit. Ta oli Lekkiva Katla ees ning ta vanemad olid ta siiani ära saatnud. Siin pidi ta ööbima kaks ööd ja siis minema Sigatüükasse, oma uude kooli.
Noormees nägi, kuidas auto ära sõitis ning avas siis kõrtsi ukse, et sinna sisse minna. Ta võttis omale toa ja viis asjad sinna. Siis vahetas ta riided, kuna reis Jaapanist oli olnud üsna pikk.
Värske ja elav, otsustas noormees, et tahab seda linna nende kahe päeva jooksul näha nii palju kui vähegi võimalik. Nii läks ta trepist alla ja suundus Diagoni põiktänavale.
|
|
|
|
Post by Lily Trescott on Mar 27, 2010 19:00:00 GMT 3
Lily oli just Madam Malkini rüüpoest välja astunud, uus, sissepakitud rüü käes kõlkumas. Vana vorm oli talle väikseks jäänud, seega oli uut vaja. Pealegi vajas ka tema väike õde rüüd ning Lily oli sunnitud selle ostma. See muutus juba tõesti tüütuks, kui tema suurema osa õe heaks pidi tegema. Vähemalt polnud Alice'i tema kõrval kekslemas. Pisut tüdinud pilguga siirdus tütarlaps Gringottsi poole.
Mingil hetkel põrkas ta aga vastu kedagi teist. "Vabandust!" oli tema esimene reaktsioon, kuigi tema oli see, kes oli suutnud käpuli käia. Ta oleks tõsiselt tahtnud vanduda, kuid piirdus siiski nina krimpsutamisega; tema uus rüü oli maha kukkunud ja arvatavasti määrdunud. Viimaks tõstis ta pilgu ja nägi jaapanlasest noormeest, kui pööras silmad kiirelt tagasi maha, et rüü üles korjata.[/i][/color]
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 19:03:14 GMT 3
Ethan oli just tänavale jõudnud ning vaatas imestunult seda tänavat, ise ikka kõndides. Ta ei vaadanud ise ka ette, seega ei märganud ta tüdrukut, kes talle otsa kõndis.
"Vabandust," oli ka noormehe esimene sõna ning ta kummardus, et aidata tüdruku asjad üles võtta. Neiu rüü käes, tõusis ta püsti ja pakkus oma käe, et tüdrukut püsti aidata.
Tundus, et temagi oli õpilane. Ning kui juba Inglismaal siis arvatavasti Sigatüüka õpilane. Milline vedamine, kohata kedagi koolist juba enne, kui ta kooli jõudis. Ja veel kedagi nii kenat...
|
|
|
|
Post by Lily Trescott on Mar 27, 2010 19:29:24 GMT 3
Lily hammustas tugevalt huulde ning tõmbas end siis poisi käe abil püsti. Ta ei tundnud otseselt häbi, sest igaüks võis koperdada, eriti rahvarohkel tänaval, aga ta tundis ennast siiski kuidas lollisti. Võtnud noormehelt ettevaatlikult rüü, uuris ta seda mõnda aega ning avastas õnnega, et rüül on vaid üks tolmukübe.
Hetk hiljem taipas ta, et käitub ebaviisakalt ja tõstis kiirelt pilgu, et end tutvustada. Ta polnud kindel, kas ta üldse noormeest veel kunagi näeb; nime ütlemine oli rohkem sisseharjunud viisakus. "Mina olen Lily," lausus ta viimaks ning vaagis mõtet ulatada oma käsi, aga otsustas siiski, et see oleks üsna mõttetu.[/i][/color]
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 19:32:57 GMT 3
"Ma olen Ethan. Meeldiv," tutvustas noormees end vastu ning kummardas kiirelt. See oli tema kodumaa tava ja samamoodi nagu valgenahalised kippusid kõik kätt suruma, siis jaapanlased kummardasid viisakuse märgiks.
"Kas kõik on korras? Ma oleks pidanud rohkem ette vaatama," vabandas ta siis veelkord. Ta oli tõesti olnud nii ametis kogu selle pildi sisseahmimisega, et ei olnud vaadanud, et tüdruk tema poole tormas.
Nüüd sai ta lõpuks ka vaadata, kes talle otsa jooksnud oli. Inglise tüdruk arvatavasti. Armsa välimusega, ning kena. Ethan ei olnud küll väga pinnapealne inimene, kuid ka talle meeldisid ilusad tüdrukud, nagu igale teiselegi poisile.
|
|
|
|
Post by Lily Trescott on Mar 27, 2010 20:43:22 GMT 3
"Jamh," pomises Lily vastuseks ning leidis end jälle ebaviisakana. Kloppinud rüü kergelt puhtaks, lükkas ta juuksed silme eest ära ja hingas sügavalt sisse. "Ei ole midagi. Mina oleks ka pidanud ettevaatlikum olema," lausus ta rahulikult ja muigas kergelt.[/color]
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 27, 2010 20:52:04 GMT 3
"Mul on hea meel," ütles noormees ning kummardas neiule veelkord. Tal oli küll tahtmine veel tüdrukuga juttu rääkida, kuid ta ei olnud kindel, kas see oli nüüd ikka sobiv.
Seega kõhkles ta hetke veel oma kohale, enne kui ta neiule noogutas ning edasi kõndima hakkas.
Sellest oli kahju, kuna ainuke põhjus, miks ta neiuga edasi ei rääkinud oli kartus rahvuste tekitatud barjääri ees. Ja pealegi võis neiul kiire olla, kui ta juba tormas. Poleks kena tüdruku aega veeta, kui tal vaja kuhugi minna.
|
|
|
|
Post by Lily Trescott on Mar 28, 2010 16:42:54 GMT 3
Lily noogutas kergelt, kuid poiss talle uuesti kummardas. Võõramaa kombed, millega tütarlaps harjunud polnud ja ajasid pisut naerma. Mitte halvas mõttes; pigem sõbralikult, kuid noormehe täiesti teistsugused käitumismaneerid oli harjumatud, seega ta lihtsalt pidi naerust turtsatama.
Kui poiss minema hakkas, kõhkles neiu hetke ja mõtles järgi. Teoreetiliselt polnud tal midagi teha, aga ta oli kohustatud mingi aeg kodus ka olema, seega väga kaua ei saanud ringi jalutada. Siiski oli tal veel aega ja niimoodi ära minnes, tundis ta end taas veidi lollilt ja ebaviisakalt. Niisiis pöördus ta välgukiirusel ringi ja leidis rassile omase hea nägemismeelega Ethani massist üles, kiirustades talle järgi.
"Vabandust, aga kui sul kuhugi väga kiiret pole või kui sa kuhugi minema ei pea, siis ma tahaksin paari asja küsida. Kui võib," vuristas Lily kiirelt ja tundis, kuidas tema põsed õhetavad. Tundus ülimalt veider minna võõra inimese elu kohta uurima, aga millegipärast järeldas ta, et poiss käib Sigatüükas, seega võis ju lähemalt tutvuda ikka. Sõpru on ikka hea leida, kuigi tal oli neid juba üsna palju.[/i][/color]
|
|
|
|
Post by Ethan Ryuk on Mar 28, 2010 18:24:33 GMT 3
Ethan oli rahulikus tempos edasi läinud, endiselt imetledes selle tänava elu. Kõik oli maagiaga seotud. Noormees ei olnud sellises kohas varem kordagi olnud ja nüüd oli ta vaimustuses. Kõik inimesed kandsid võlurirüüsid ja olid sellised, kelle peale tavalisel tänaval imelikult vaadatud oleksid. Siin paistis Ethan silma, kuna oli ilmselgelt muguriietuses.
Ühel hetkel ta aga peatus, kuna kuulis häält, mis kuulus ilmselgelt tüdrukule, kes talle äsja otsa jooksnud oli. Ta pöördus ning kui neiu sõnu kuulis naeratas rõõmsalt. See tegi asjad lihtsaks. Pealegi selle aja siin Diagonil ka huvitavamaks. Nüüd ei pidanud ilmselgelt muretsema selle pärast, et ta tüdrukut tüütaks.
"Jah muidugi, " vastas noormees avalalt naeratades. See oli vedamine. Tõeline vedamine.
|
|
