Öisel ajal ringi kolamas

[Samara Soul]

Umbes nädal aega oli jäänud selleni, mil Sigatüüka Ekspress oleks väljunud Londonist. Nädal aega enne seda stressi ning selle nädal aega kavatses Samara lõbusalt ära kasutada. Ta oli täna Siganurme jõudnud, et veidi aeg maha võtta ning nüüd, ööhakul, kavatses ta seda ka teha. Ta oli algselt mõelnud Tuliviski ostmisele, kuid seda ta ei teinud. Selle asemel liikus ta hurtsiku poole, must mantel taga vuhisemas. Jõudnud Hurtsikuni, vaatas neiu tabalukke ning kette, mis ustele ette löödud olid. Turtsatanud vaikselt, tõmbas Samara võlukepi abil mõned lauajupid akna eest ning viskas need maha. Seejärel ronis ta aknast sisse. Süüdanud võlukepi otsas heleda tule, vaatas ta ringi. Kõik oli täpselt selline, nagu ta mäletas - tolmune ning lagunenud.

Näitsik suundus kamina juurde ning kontrollinud veidi selle vastupidavust, manas ta sinna tule, mis koheselt tervet ruumi hubaseks muutis. Sam muigas ning võttis kamina ees oleval logul diivanil istet, kloppides selle eelnevalt tolmust puhtaks. Võlukeppi justkui trummipulka enda sõrmede vahel keerutades jälgis neiu tuld, ise lootes, et mõni ämblik tema silme ette ei sadanud. Ta vihkas ämblikke...


OT: Teema Fred'ile.

[Frederick Thompson]

Noormees kortsutas kulmi, kui kuulis, et keegi all midagi tegi . End veidi aeglaselt nihutanud augu poole, et midagi alla näha tundis ta kuidas põrand temajaoks Samara jaoks lagi pragunes . Hambad risti vajutanud liikus ta siiski edasi, ta lootis et kes iganes seal all ka ei oleks, arvaks too, et tuul on väljas tõusnud . Silmad lõpuks alla viia suutnud kortsus noormehe kulm veel enamgi, mingi neidis oli ta nüüd selles kindel . Järgmisel hetkel noormehe näol polnud aga muigest jälgegi . Põrand ta all oli veel enam kolisema hakanud, ning koos laudadega ta ka alla lendas . Otse kamina ees maandudes, haaras ta kätega jalgadest, ja jäi puhkides maha lebama .

[Samara Soul]

Samara vaatas rahulikult tuld, kui järsku mingit heli ülevalt kuulis ning enda pilgu sinna viis. Ta pigi enda silmad kõvasti kinni pigistama, kui krohvi ning muud jama talle silma sadas ning ta tõusis püsti, et seda enda riietelt maha pühkinud. Mida kuradit see tähendama pidi?

Ning ei läinud kaua aega, kuni lõpuks 1/3 teisest korrusest esimesele korrusele kukkus. Tüdruk karjatas ning taganes kiirelt paar sammu, koperdades diivani otsa ning kukkudes sellili maha. Kuid ta taastus kiirelt, kui nägi rusude all üht noormeest. "Issand.." pomises ta vaikselt, tõustes kärmelt püsti, suundudes noormehe juurde. Ta kükitas tema ette maha, julgemata puudutadagi. Viimaks aga katsus ta õrnalt tema põske, justkui tahes teada, kas ta on elus. "Vabandust, kas sinuga on kõik korras?" küsis ta murelikult ja paluvalt.

[Frederick Thompson]

Noormees avas vaikselt oma silmad, kui oli tundud kellegi sooja kätt enda näo vastas, mis nüüd marraskil ja tolmuga kaetud oli . Silmi kiirelt pilgutanud üritas ta taibata, kes mis ja kui vana see neidis ta ees on . Kuna Freddyl endal olid seljas tavalised riided, ei saanud Samara teada, ka midagi tema päritolust . Hakanud suud avama, tundis ta aga sees keevat valu, mistõttu suu kinni pigistas, ning silmi sulgedes, end rusude all keeras .

[Samara Soul]

Samara otsaesine oli murest kiprast, kui ta poissi ahastunult vaatas. Muidugi ei teadnud ta, kes ta on. Enda arust ei olnud ta kunagi teda näinudki. Ka tüdruk kandis vaba aja rõivaid, kuid kuna ta oli koolivanem, teadis noormees kindlasti teda.

Samara võttis rüü vahelt enda lumivalge võlukepi ning imekiirelt võlus ta klaasi veega. Seejärel üritas ta poisi pealt eemale lükata lauajupid, mis teda pooleldi varjasid. Ta ahhetas vaikselt valust, kui üks roostes nael tema kätt kriimustas. Kuid sellest ei teinud ta väljagi.

Teda ei huvitanud, mis mulje võib jääda. Ta teadis ainult seda, et pidi seda poissi aitama. Ta ei saanud teda lihtsalt ju sinna rusude alla lamama jätta ja ise minema jalutada!
Ta tõstis noormehe pea ettevaatlikult enda sülle. "Ürita juua," sõnas ta tasaselt, libistades klaasiääre tema huultele, kallutades väga aeglaselt ja ettevaatlikult vett poisi suhu. "Ole rahulik. Sul võib midagi tõsist viga olla," sõnas ta tasa. "Saad sa rääkida? Kust sul valus on?"

[Frederick Thompson]

Silmi uuesti avades ei suutnud ta uskuda, et ta oli ise need talad läbi saaginud, ja nüüd ise nende alla jäänud . Siiski ei saanud ta ka tänu valule alakõhus hästi aru, mis toimub, ning ta silme eest virvendas . Kui vesi noormehe huuli puudutas hakkas veri temas taas ringi liikuma . Noormehe pilk oli nüüd kindlalt suunatud neidisele, kes teda aitas . Alles nüüd sai Freddy aru, et tegemist on Gryffiga, kuid teda see hetkel eriti ei kõigutanud, mis vahet sel on kes ta on, peaasi et Fred ise terveks jääb ja puhta nahaga sellest segadusest pääseb . ''Frederick .'' Lausus ta pomisedes, kuid arusaadavalt, kui oma silmad nüüd Samaralt hetkeks kõrvale viis, sest ta ei tahtnud enam juua . Välja hingates, oli veel natuke valus, kuid juba oli noormehel parem hakanud. Freddyparem jalg oli aga tala vahel kinni, ning see tegi endiselt valu, mis oli nüüd Freddy põhi mureks saanud, kui ta kätega end sealt lahti kaevama hakkas, kuid nagu selgus polnud noormehel jõudu enam mitte raasugi alles .

[Samara Soul]

Samara vaatas noormehe silmadesse ning eemaldas viimaks veeklaasi tema käest. Frederick... See kõlas justkui 'aitäh' ning see mõte pani tüdruku õrnalt naeratama. Kuid selleks ei olnud aega. Ta ei lausunud midagi, isegi mitte enda nime. Noormees ilmselt seda ei teadnudki, kuid praegu ei tulnud see tal ka mõttesse.

Klaas põrandalt haihtus samamoodi nagu oli see tekkinud ning tüdruk tõusis nüüd püsti, vaadates noormeest ning seejärel ta mõistis, et tema jalg oli ühe tala all kinni. Samara pillas maha enda võlukepi ning kiirustas noormehe jalgade juurde. Ta haaras ühest talast kinni, langetas pea ning sikutas, kuid tulutult. See palk või tala vms oli nii kuradima raske, et ta tegi enda kätele veelgi rohkem haiget.

Viimaks võttis ta kätte enda võlukepi ning vaatas seda. Võljaspool Sigatüügas oli keelatud võluda... Ah, persse. Ta oli siiski täisealine. "Wingradium Leviosa!" hüüatas tüdruk. Tala ragises ning viimaks kerkis see noormehe pealt ära. Hoides kahe käega võlukepist kinni, lennutas tüdruk tala toa teise nurka ning kui loitsu mõju kadus, maandus see suure kolinaga laua peale, lömastades selle pooleldi. Tüdruk ohkas väsinult ning vajus diivanile istuma.

[Frederick Thompson]

Jälgides neiu edasist käitumist noormehe valu justkui kadus, mis seal imestada ta mõtted oli juba mujale rännanud . Noormehe pilk liikus kaasa ka võlukepiga, mis alguses maha kukkus, kuid kui Samara hakkas tala üles tõstma, tundis ta esialgu kergendust allpool oma vööd, kuid lõpuks, kui noormees end sealt püsti ajas suunas ta silmad ringi liikuma . Nad ei tohtinud ju väljaspool kooli võluda, kuid äkki ei käinudki too koolis . Endiselt ei saanud Freddy millestki täpselt aru, ei see tüdruk pidi koolis käima, ta oli ju teda näinud . Kiirelt ohanud surus ta mõtted tagasi oma jalale, ning suunas silmad neidiselt, kes diivanile langenud oli tagasi endale . Jalg polnudki eriti viga saanud, kuid veidi marraskil ja püksid olid muidugi kohe eriti puruks rebitud . Ta vajus vaid pikali, ning sulges silmad . Freddy ei osanud midagi lisada .

[Samara Soul]

Samara lesis mõni aeg diivanil, pilk laele kinnitatud. Viimaks aga vaatas ta lamavat noormeest ning ohkas raskelt. "Kas sa oled muidu viga ka saanud?" küsis ta ettevaatlikult. Ta parem ei hakanud teda läbi otsima. Põhjus oli ilmne - see oleks liiga kummalisena paistnud. Ta oli alati hoidunud füüsilisest kontaktist inimestega. Ta isegi ei teadnud, miks. Lihtsalt nüüd oleks harjumatu ja veider teisiti käituda.
Tütarlaps masseeris veidi enda käsi, mis endiselt palgi tirimisest kipitasid ning vaatas neid. Need olid punased, aga midagi hullu küll ei olnud. Hea seegi.

[Frederick Thompson]

Noormees oli olnud seni ametis enda rahustamisega, ning veendunud, et tal midagi viga pole .Ainult mõned marrastused, mis talle täiesti kohased olid, kuid siiski olid need veidi hullemad kui tavaliselt . Põsk oli isegi kergelt verega kaetud, kuid see selleks, enam eriti miski ei valutanud, kuid jõudu tal ei tundunud enam üldse olevat . Sellegipoolest sai noormees end üsna varsti püsti aetud, ning end tolmust puhtaks raputatud . ''Ei tundu olevat jah, aitäh sulle .''

Sõnas ta vaikselt, kui oma silmad nüüd neiule kinnitas . Lõpuks ilmus ka noormehe näole tagasi muie, mis seal tavaliselt just sellepärast oli, et tal oli mingi lollus plaanis, kuid hetkel oli see iseenesest sinna tulnud, ning ega Freddy just kade polnud, ta võis seda muiet ju hetkel selle Gryffiga jagada, kuigi poisil polnud õrna aimugi, et Gryff ta elu päästnud oli .

[Samara Soul]

Samara silmitses endiselt kahtleva pilguga noormeest, justkui kartes, et too võib vabalt suvalisel ajal, kui ta ise seda tähelegiei pane, kokku kukkuda ning verest tühjaks joosta või krampidesse sattuda või midagi. Tüdruk tundis alati muret, kui ta nägi, et keegi tundis end halvasti ning ise end aidata ei saa. Mõni lähedane sõber oli Samarale öelnud, et too on liiga emalik, kuid tütarlaps oli selle väite heaga maha laitnud. Ei, ta ei olnud emalik. Tegelikult kahtles ta sügavalt, kas ta kunagi üldse lapsi tahtiski. Ta ei saanud üldse aru, miks kõik pidasid neid nii armsaks, kuigi tegelikult olid nad kortsus ja kiilakad, meenutasid vanureid. Kas vanurid olid siis armsad?

Alles siis, kui Frederick enda riideid kloppima hakkas, langetas näitsik enda smaragdrohelised silmad, silmitsedes hetkeks enda käsi, mis tema süles lebasid ning õrnalt värisesid. Ta tõesti oli ennist arvanud, et poiss on surnud. kunagi varem ei olnud ta ühtki surnud inimest näinud. Tema vanemad olid noored ning hea tervise juures ning muid sugulasi ta ei teadnudki. Kuid mida oleks ta siis teinud, kui Frederick polekski üles tõusnud? Või veelgi hullem, mida oleks Samara pidanud siis tegema, kui noormees oleks tema silme all otsad andnud? Tüdruk oleks vist hulluks läinud. Ta oli küll muidu vaimselt vägagi tugev inimene, kuid selline asi lööks isegi teda rööpast välja.

Kuuldes slytherinlase sõnu, tõstis tütarlaps enda mureliku pilgu tagasi noormehele ning hingas sügavalt sisse. "Kindel?" küsis ta vaikselt, ise end koheselt siunates. Muidugi oli temaga kõik korras! Ta ju seisis ning võibolla suutis ta ka käia! Senikaua, kuni ta seda tegi, ei olnud eriti muretsemiseks põhjust. Ta turtsatas vabanduseks enda peale ning vangutas pead. "Mis kuradi asi sind sinna teisele korrusele viis? Kas sa siis ei mõelnud kordagi, et see võib lihtsalt... laguneda?" päris ta lõpuks mõistmatult.