Tagasi Sigatüükasse.

[Ashley-Jy Granger]

Jy astus rongi, lehvitades oma emale. Seejärel asus ta vabat kupeed otsima. Niipea, kui selle oli leidnud, istus ta akna alla ning jäi ootama, et keegi temaga liituks. Tüdruk võttis enda asjade hulgast välja raamatu, mis rääkis võlukunsti ajaloost, kuid ta ei suutnud keskenduda. Neidis pidi kogu aeg rahvast jälgima, et näha tuttavaid.

[tyler]

Tyleriga ei olnud keegi kaasa tulnud. Ükskõikselt tiris ta kohvrit enda taga ning astus siis lõpuks rongi peale. Nooruk sisenes kupeesse, kus oli vaid üks inimene. "Tervist" lausus ta kohati kavalalt ning maheda häälega, kuid samas kohati ükskõikselt. Tyler tõstis oma kohvri ülesse, resti peale ning istus siis tüdruku vastu, jäädes teda silmitsema, ilma mingisuguse emotsioonita.

OT, olen vahepeal siin, vahepeal eemal.

[Ashley-Jy Granger]

Jy vaatas sisenejat. Oota, ta teadis seda noormeest, ta oli ennegi teda näinud Sigatüükas. "Tere, sa peaksid vist olema Tyler. Eks ole? Sa oled see Slytherinist," ütles tütarlaps sõbralikult. Tal ei olnud põhjust eemale slytherinlastest hoiduda, kui nad talle midagi teinud ei ole. Nüüd silmitses Ashley juba põhjalikumalt noormeest, samal ajal pani ta raamatu kõva pauguga kinni ning vaatas uuesti Tylerit.

[tyler]

Üllatunult kergitas nooruk hetkeks kulmi, kuid langetas need peagi. "Ma ei arvanud, et ma kohe nii kuulus olen" vastas Tyler seepeale. "Ja sinu nimi on ..?" küsis slytherini prefekt, jättes lause lõpu poolikuks, et too tüduk selle lõpetada saaks.

[Ashley-Jy Granger]

Ashley muigas. "Ashley-Jy Granger, see on mu täisnimi," lausus neidis sõbralikult. "Ootad juba kohale saabumist? Mina igatahes ootan," küsis Jy oma tavalisel hääletoonil.

[lal]

Dominic astus veidi pahaselt perroonilt rongi, lastes enne ikka daamidel ees minna. Ja see daam oli Leandra, tema väike kasuõde, kellega tegeledes tundis Dom end nagu lasteaiakasvataja. Lea oli ju üksteist ning tema oli kaheksateist. Või õigemini.. Kaheksakümmend neli, kui nüüd välimust mitte arvestada. Ei, ta ei tundnud ennast pensionärina. Kõik tema liigesed töötasid väga kenasti ning tal ei olnud millegi üle kurta.

Ta tõstis kaks kohvrit, üks pisem kui teine, samuti rongi ja kõndis Leandrale järgi, kohvreid enda järel vedades, mis ei valmistanud talle mingeid raskusi. Kohvrid olid mõlemad kokku nii rasked nagu üks A4 valge paberileht. Või vähemalt Dominic'le tundus nii. Loomulikult, ta oli ju vampiir. Ning vampiirid suudavad isegi puid maa seest lahti tõmmata, rääkimata siis kahest kohvrist.

Leandra valis ühe tühja kupee välja ning Dominic oli kohe sellega nõus. Oleks võinud nüüd veel ka nii olla, et rohkem ei tulekski keegi nende kupeesse. Seda möla on siis ju terve ruum täis ning Dom peab magamist teesklema, et teised veidigi vaiksemalt räägiksid. Tal ja Leandral olid vägagi tundlikud kõrvad. Ning inimeste rääkimine tundus neile nagu rokk-kontserdil olemine. Nii vali..

Vampiir tõukas mõlemad kohvrid pingi alla ning maandus siis ühele kahest pingist istuma, kirtsutades samas ka nägu. See oli ebamugav, kõva.. Dominic oleks hea meelega enda kohvrist padja (kes teab, millal tal seda vaja läheb) võtnud ning selle pingi seljatoe ja enda vahele pannud, aga ta ei tahtnud imelikuna näida. Kes teab, mida mõni inimene, kes sellest kupeest mööduks ja ühe pilgu sinna heidaks, arvaks. Võib-olla seda, et Dom'l on juba seljavalud?

Ta ohkas vaikselt ning jäi tühja pilguga aknast välja vaatama, tegemata enda kasuõest enam väljagi. Mees nägi, kuidas paljud emad nutavad ja enda esimese klassi lapsi rongi saadavad. Tahtmatult libises tema pilk selle mõtte peale Lea'le ja ta muigas kergelt, kuid peatselt oli tema eemalolev pilk tagasi perroonil, jälgides hoolikalt inimesi. Inimesed polnud temaarust kunagi huvitavad olnud, kuid mida muud siis tal sel hetkel vaadata oli?

[Leandra LeStrange]

Leandra kõndis väikeste, kuid kiirete sammudega mööda koridori edasi ning nagu mainitud, oli tema see, kes valis ühe inimtühja kupee välja. Kui nad mõlemad sisse astusid, sulges ta uksed ning siis ronis ta ühele istmele istuma. Ta pööras pilgu oma kasuvennale, keda ta oli harjunud juba pidama oma pärisvennaks.

Jah, ta oli harjunud nägema Domincu juba aegade algusest. Täpsemalt sellest ajast kui ta siia ilma sündis. Noormees kohtles teda samuti nii, nagu oleks Leandra tema pärisõde olnud. Ning see meeldis tüdrukule. Vähemalt tal oli keegi, kelle peale sai loota!

Ta sättis pisut enda puhvis ning satsilist seelikuosa ja kinnitas juukseklambriga oma tuka nii, et see tema kahvatut ja ümarat nägu ei kataks. Siis tõstis ta oma jalad istmele ja vaatas venna poole, huuled taas naeratuseks kõverdunud. Tema pisikesed, ent teravad silmahambad olid selgesti näha kui ta suud kergelt paotas, et rääkima hakata:"Ma oleksin tahtnud, et ema ja isa meid ka saatma tuleksid," lausus ta vaikselt ning pööras siis pilgu aknast välja.

Ta silmitses pikalt õpilasi ja vanemaid, kes omavahel hüvasti jätsid. See oli tema esimene kooliaasta ja temagi oleks soovinud jätta emaga hüvasti nii hellalt ja soojalt, nagu seda inimlapsed tegid. Siis pööras ta oma pilgu kõrvale ja ohkas samuti. Vähemalt oli ta lubanud, et kirjutab neile iga nädalavahetus ja teavitab uudistest. Samuti olid ka LeStranged Leandra rahakukru täis puistanud, seega ei teki temal majanduslikke probleeme.

[lal]

Dominic kortsutas Leandra sõnu kuuldes kulme. Loogiline, Leandra oli veel väike ning see polnud üldse mingi halb asi, et too enda ema ja isaga hüvasti jätta tahtis ning neid kindlasti ka varsti igatsema hakkas. Aga ajapikku see tunne peaks kaduma, sest Lea hakkas varsti juba suureks kasvama. Dom'l endal oli enda kasuemast ja isast üsna ükskõik. Ta teadis, et nendega poleks saanud midagi juhtuda, sest ometigi olid ju ka nemad vampiirid. Ning kes oleks saanud vampiiridele haiget teha? Ainult need vereimejad ise või libahundid. Dominic'u tutvusringkonnas polnud libahunte ning ta oli näinud vaid ühte libahunti - professor Lupinit.

Viimaks pööras Dominic pilgu tagasi väikesele õele. Ta ei saanud talle halvaks panna seda, mida Leandra tahtis ning ta ei hakanud ju ometigi Lea'le enda arvamust peale suruma. Ja tema arvamus oligi - tal oli ükskõik. "Sa ei suuda silmagi pilgutada, kui see kooliaasta juba möödas on. Nii et sa näed neid üsna varsti jälle," vastas ta, hääletoon ükskõikne nagu see tavaliselt on. Ei, Dominic pole mitte kunagi olnud lohutaja tüüpi. Ta lihtsalt ei osanud öelda ilusaid sõnu. Tema mõtetes oli ainult ükskõiksus, majakarikas ja majakarikas.

[Lily Trescott]

Lily astus mööda perrooni edasi, tema jaoks sulgkerged kohvrid taga kolisemas. Need polnud ka tavainimesele eriti rasked; seega vampiiritarile olid need veelgi kergemad. Väga palju sodi ta kaasa ei vedanud. Jätnud ema-isaga hüvati, sammus ta muigega rongiukse poole, pea mõtteid täis. Õde oli juba enne teda rongi jooksnud, et ta oma sõbrannadega sädistada saaks.

Ta ei suutnud kohati uskuda, et tal Sigatüükas juba seitsmes aasta läheb. See tähendas, et järgmine aasta ta enam selle ekspressi peale ei astu. Järgmine aasta ta sinna võlukunstikooli enam ei sõida. See fakt tegi teda kohati kurvaks, aga ta rõõmustas end sellega, et siis hakkab ta sellest viimast võtma. Majakarikas oli vaja ju kätte saada.

Tütarlaps jalutas mööda kitsast käiku edasi, kuni põrkas järsult vastu käru. Hetk hiljem ta turtsatas kergelt; kuidas sellist asja on võimalik mitte märgata? Naine teisel pool kommikäru heitis Lilyle veidi pahakspaneva pilgu, kuid muutus moment hiljem tagasi sõbralikuks ja manööverdas tüdrukust mööda. Too jäi hetkeks sinna seisma ja teed blokeerima, et mõelda, miks see müüa nii vara juba ringi jookseb.

Viimaks jõudis ta kupee juurde, kus ta oli istunud viimased kolm aastat ning kavatses ka seekord istuda, aga selle olid hõivanud üks Slytherini poiss ja tüdruk, keda ta ei teadnud. Too paistis olevat esimesest klassist, aga Lily ei teadnud mis majast. Teinud hetkeks grimassi, libistas ta kupeeukse lahti ja pistis pea sisse, et küsida: "Kas ma võin siia istuda?" Ta oleks leppinud ka "ei või"-ga, sest teda eriti ei huvitanud, kus ta istus, aga kui võimalus oli, siis eelistas ta seda kupeed.[/i][/color]

[tyler]

Tyler noogutas kõigile, kes sisse tulid. Tal oli ausaltöeldes ükskõik kes sinna tulid, väljaarvatud dorklased. "Tyler McDeli" tutvustas ta end kõigile, viisakusest. Jah, ta oli slytherinlane, kuid viisakas oli ta siiski. Ta oli ju prefekt.

[Leandra LeStrange]

OT: Tyler, tegelikult tuli ta meie kupeesse... Loe postitust. Esimese klassi tüdruk.

Leandra ei vastanud midagi vaid maigutas suud. See kooliaasta ei pruukinud nii kiiresti minnagi... Kuid õnneks olid veel ju ka vaheajad ning ta teadis, et ta saaks siis kodu külastada. Pealegi oli veel olemas ka öökullipost. Nii ta saaks kindlasti hoida ühendust vanematega ja uurida ise ka uudiseid.

Kui kupeeuks avanes taas, vaatas ta sisseastunud tüdruku poole ja noogutas ta kiirelt:"Muidugi," lõõritas ta oma laulval häälel ja nihkus veelgi rohkem akna poole. Väljas enam päikest ei paistnud ja ta sai vabalt ringi vaadata.

[Lily Trescott]

Tüdruku nõusoleku peale heitis Lily siiski küsiva pilgu noormehele, kelle nime ta siiski ei teadnud, kuid loobus ootamisest. Vahet ei ole, kuigi ta ei paistnud eriti suhtleja tüüp olevat, oli tüdruk seda lubanud. Noormees oli slytherninlane; mida sa ikka ootad. Hammustanud õrnalt huulde, astus neiu sisse ja tõmbas kupeeukse järsult kinni.

Vaevata tõstis ta pagasi pea kohale ja vajus siis tüdrukupoolsele istmele, mis osutus üsna kõvaks, kuid Lilyl oli üsna ükskõik. Mingit personaalset istet ei hakka ju tellima. Silmitsenud veidi aega väljas sebivaid lapsi ja vanemaid, silmitses ta siis teisi. Tutvustada või mitte? Sisseharjunud viisakusega lausus neidis siiski: "Mina olen Lily." Kuigi ta kahtles sügavalt, kas need üldse teada tahtsid, kes ta on.[/i][/color]

[lal]

Kuuldes, kuidas nende kupeeuks avanes, pööras Dominic enda igavleva pilgu sinna, mis muuutus mõnevõrra erksamaks, kui ta ühte neidist nägi. Liigikaaslane. Väga armas. Kas seal tõesti libahunte ei olnud? Peale professor Lupini, loomulikult. Oleks tore mõne sellisega kohtuda. Dom pidi tõdema, et see näitsik oli kena. Kuid ta ei viitsinud teda kauem kui paar sekundit vaadata. Või tähendab, ei tahtnud, sest muidu oleks asi juba imelikuks kiskunud.

Ta noogutas vaid kergelt nõusoleku märgiks, seirates samas perroonil sagivaid inimesi. Dominic oleks võinud nende igat sõna kuulda, kuid ta ei tahtnud ning seepärast ta lülitaski end sellest maailmast välja, kuulates nüüd vaid nende kolme hingamist. "Dominic," tutvustas ta hetke pärast ennast, silmi nüüd tagasi Lily'le libistades. Too küll dorklane ei olnud. Dorklased ei oleks vist isegi nende kupeessegi astuda julgenud.

[Lily Trescott]

Lily noogutas ja naeratas kergelt. Millegipärast ei taibanud ta, et istub liigikaaslastega ühes kupees, seega käitus ta täiesti tavaliselt. Kuulnud noormehe nime, ketras ta mõtetes kõik läbi, kuid ei teadnud ühtki Dominic'i koolis. Kuigi ega ta nii võimekas ka ei olnud, et ta oleks absoluutselt kõiki õpilasi koolis peast teadnud. Tegelikult ei olnud ta enam kindelgi, kus majas poiss käib.

Kergelt ohanud, viis ta pilgu noormehele ning silmitses teda veidi, kuid üritas seda teha võimalikult märkamatult, sest see oleks lihtsalt veider tundunud, kui ta oleks tükk aega tollele otsa vahtinud. Lõpuks keeras ta silmad uuesti perroonile, kuid ei leidnud sealt midagi huvitavat. Ta kaalus mõtet magada, lugeda või midagi muud teha, kuid kõik paeluvam variant tundus teistega suhelda.

"Mis majas te käite?" küsis tütarlaps enamajagu rõõmsalt, kuid ka veidi ettevaatlikult. Ta ei üritanud meeleheitlikult mingit sõprussuhet luua, aga tal oli lihtsalt kohutavalt igav ja see lärm käis talle kõrvadele, seega leevendas ta seda ise rääkimisega. Millegipärast oli see alati aidanud. Neiu lootis vaid, et ta liiga tüütu ei tundu.[/i][/color]