Päikeseloojang ning mõtted

[Kat Lust]

Tundes ennast paremini kui enne, kergitas ta ennast pisut, kui Ferdinand ta sülle haaras ning ta lasi ennast juhtuda puu juurde, kuhu nad istusid. Ta libistas käe noormehe juustesse, suudeldes teda endise kirega, kuni noormees ise eemaldus, pannes Kat'i pisut pettuma, kuid selle asemel, et lasta emotsioonidel taas endast võitu saada, naeratas ta koolivanemale. Kõige rohekm soovis ta praegu unustada kogu selle jama, mis mõni minut tagasi oli, vaid lihtsalt... lõdvestuda. Õrnalt mängeldes noormehe tumedate juustega, libistas ta teise käe Ferdinandi põsele ja silitas õrnalt pöidlaga tema alahuult, jälgides samal ajal ainult tema silmi.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand vaatas näitsiku silmadesse, ise tundes, kuidas hingehaavad kokku kasvasid ning süda neiu nime karjumise asemel hoopis laulma hakkas. Ta hoidis näitsikut turvaliselt enda käte vahel ning keeldus teda lahti laskmast. Mõne aja pärast ei mallanud ta aga enam oodata ning kirg sai temast võitud, kui ta tormilisemalt, kui enne, enda huuled tütarlapse omadele surus ning neid õrnalt enda keelega lahku ajas. Tavaliselt ei olnud ta selline, kes oleks nii kergelt kellegagi nii intiimselt koos olnud, kui ta praegu mõtles, kuid praegu ei olnud ka tavaline olukord. Moraalsed tõekspidamised ning põhimõtted kadusid, sest vaatamata kõigele oli ta ju siiski mees, kellel olid ka vajadused. Juba Hurtsiku peol oli ta üsna taltsustamatult vaadanud, kuidas Kat Samaraga aeleb. See vaatepilt ajas ilmselt iga noormehe hulluks ning see mõte kummitas poissi tema mõtetes.
Ta ei julgenud siiski käike edasi lükata, sest kartis olla pealetükkiv. Oli ta ju rikkunud ära kõik, kui oli neiule tunnistanud, et too talle meeldib. Mis sõda oleks siis veel juhtunud, kui ta oleks tütarlapse paljast ihu julgenud puudutada?

[Kat Lust]

Näitsikul ei jäänud muud üle kui lihtsalt naeratada. Aga ega ta tõesti enam midagi teha ei soovinud. Kui nad taas suudlesid ja Kat tundis, kuidas Ferdinand seda kirglikult teeb, mängles neidis tema huultega, sättides ennast samal ajal mugavamalt noormehe sülle istuma. Judinad jooksid üle tema selja, kui ta tajus üha rohkem kirge, mida ta suudluses tundis. Samas jagas ta seda ka Ferdinandiga ise, lõpetades hetk hiljem ka suudluse. Kergelt naeratanud, liikus ta oma suudlustereaga mööda põske kuni allapoole, jõudes tema kaelani. Kergelt naeratanud, tundis ta sooja nahka oma huulte vastas, enne kui ta kerge suudlustereaga jätkas, endal silmad suletud. Ta tundis ka pulssi, mis tema huulte vastas tagus. Õrnalt hellitas ta kellega arterit, kus ta teadis värsket verd leiduvat. Mitte, et ta nüüd vampiir oleks, kuid ta lihtsalt soovis natukenegi õrritada noormeest, kui too seda soovis.

[Ferdinand la Coiré]

Nüüd oli Ferdinandi kord pettuda, kui tütarlaps enda huultega temast eemaldus. Ta palus mõtteis, et too ei lahkuks nüüd. Et ta ei ütleks, et see on nüüd kõik ning rohkemat pole noormees väärt. Poiss oleks siis üsna ahastuses olnud. Ei, ta poleks endale viga teinud, aga ta oleks end kirunud, et oli lasknud tüdrukul alateadlikult end õrritada ning asja kaugemale viia.
Kuid Kat ei lahkunudki vaid liikus hoopis enda huultega poisi kaelale. Koolivanem vaatas tardunud pilguga üle tüdruku õla üht puud, hoides hinge kinni. Tema süda tagus meeletult ning poiss oli üsna kindel, et näitsik tunneb pulsi meeletut tukslemist enda huulte all. Koolivanem libistas enda käed näitsiku õlgadele, üks käsi viimaks tema kuklale rändamas. Ta sasis õrnalt enda sõrmede all prefekti pehmeid juukseid, ise viimaks neelatades ning enda pilgu temani langetades. Oi, kuidas talle see tüdruk meeldis!

[Kat Lust]

Jõudes suudlustega ühele poole, vaatles Kat mõnda aega noormehe kaela, silmitsedes roosakaid jälgi, mille ta oli enda järel jätnud. Ta naeratas endamisi ning suunas oma silmad Ferdinandile, ise värisedes ja sügavalt õhku ahmides. Seejärel jäi ta liikumatult paigal püsima, silitades endiselt noormehe alahuult, käitudes temaga õrnalt, üritades olla hell ja armastav. Kuid viimaks, suutmata kuigi palju vastu panna, kummardus ta taaskord, suudeldes noormeest õrnalt, nihkudes talle kogu kehaga lähemale.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand judistas enda õlgu, kui näitsik viimaks tema kaela rahule oli jätnud. Ta vaatas hetk neiu silmi, kuid juba mõne aja pärast paitas ta taaskord enda huultega prefekti omi, keerates end talle peale, hoides õrnalt ühe käega tütarlapse pead. Teise käega silias ta tütarlapse põske, ise samal ajal teda suudelde. Mõne aja pärast hakkas aga tema vaba käsi majakaaslase põselt rändama mööda tema käsivart tema küljele ning sealt viimaks ülespoole, nihkudes ettevaatlikult ning õrnalt neiu rinnani. Midagi nii õndsat ei olnud Ferdinand kaua aega tunda saanud. Tunda enda vastas sellist keha, mis iga mehe pea hulluks ajaks. Ning nüüd oli tal võimalus seda keha tunda, kui Kat ainult lubab.

[Kat Lust]

Külmajudinad jooksid üle Kat'i keha, kui nad vahetasid kohad ja Ferdinand asus oma kätega tema keha hellitama, liikudes viimaks ka ülespoole. Selle asemel, et paanitsedes ja hirmunult eemale tõmbuda, suudles ta aga vastu. See pärispatt oli juba liiga loomulikuks saamas, kuigi ta ei suutnud endiselt harjuda mõttega, et tänu kergele avalikustamisele, oli temast saanud meeste objekt, mis oleks ajanud pea igaühe ihu kõvaks. Ka sisimas ei oleks saanud öelda, et ta tundis uhkust selle üle, et iga tüüp, kes näeb, et ta kannab avara dekolteega pluuse, oletavad, et ta magab igaühega. Nii see ei olnud. Tegelikult oli tal vahekordi olnud ainult kaks. Ja sedagi siis, kui ta oli täis ning ei mäletanud hiljem kuigi palju. Kuid see kõik oli minevik ja ta kahetses seda kõike.
Aeglaselt, kuid kannatlikult, libistas ta oma käed üle noormehe rindkere, jättes need siis kõhule puhkama.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees hellitas tütarlapse huuli enda omadega, tungides nahaalselt enda käega tütarlapse riideeseme alla, katsudes kõike, mis neiu rindkerel oli. Tema huuled libisesid viimaks mööda prefekti põske allapoole, peatudes viivu kaelal, mida ta magusalt suudles, kuid kaua ta seda ei teinud. Juba mõne aja pärast liikusid tema huuled veelgi rohkem allapoole, kuid enne, kui ta jõudis tütarlapse ihu näksida, tõstis ta enda pead ning vaatas enda vaibuvate siniste silmadega tüdrukule otsa. "Ütle, kui sa tahad, et ma lõpetaks," sõnas ta tasaselt. Tal olid küll omad rahuldamata vajadused, kuid see ei tähendanud, et ta tüdrukuga arvestanud poleks. Kat oli kõige tähtsam!
Noormees paljastas tütarlapse rindkere riietest, kuni alles jäid ainult kopsukad. Ta vaatas veel hetke küsivalt neiu poole, kuid viimaks mudis ja näksis Ferdnand kordamööda tütarlapse vorimaid ning küpseid rindu.

[Kat Lust]

Suudlustereaga kaelal, tundis Kat ennast enam kui lihtsalt hulluks minemas. Tema silmad olid kinni ning ta ahmis kopsudesse värsket, kuid jahedat õhku, mis pani tema sisemuse kogu selle ekstaasiga põlema. See oli hea ja hulluks ajav samal ajal. Ta asetas oma jalad ümber Ferdinandi omade, ise noogutades, kui ta noormehe sõnu kuulis. Ta tundis endiselt põletust kohtadel, mida noormees ennist mudinud oli ning ta võis kindel olla, et niipea seda 'Ei' ei ütle.
Jahe õhk lõi tema rindkere kerge rusikana, muutes ta korraks hingetuks, ent juba ahhetas ta valjusti, selg pisut kaardus. Endiselt sügavalt ja katkendlikult sisse hingates, libistas ta viimaks oma käed koolivanema pükste poole, tehes need kiirelt lahti. Kui teda nii hellitati, siis miks ei võinud tema samaga vastata?

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand oli rahul, kui seda Ei-d niipea ei tulnud. Ta ei leppinud enam sellega, et oli kopsukad lihtsalt üles tõmmanud, nüüd eemaldas ta need täiesti, kuid tema pilk püsis nüüd oma pükstel, mille Kat ilma erilise vaevata lahti sai. See ajas noormehe veelgi rohkem pöördesse. Oli lootust, et tema õnn saab täna olla täielik.
Päike oli juba ammu loojunud ning nüüd oli kõikjal pime. Puude latvade vahelt kiirgas kuuvalgus ning poiss võis tänada jumalat, et oli noorkuu. Mitte miski ei saanud hetke rikkuda.
Nüüd, kui ta oli tütarlapse rindkere paljastanud, vaatas koolivanem seda enda ahnete silmadega. See oli täiuslik! Kuid täiuslik oli Kat ka sisemiselt. Ta oli hea tüdruk, selles oli noormees kindel. Muidu polekski ta seal koos neiuga olnud. Vähemalt mitte nii. Poiss ei olnud seelikukütt ning ta ei mänginud nendega nagu paljud seda tegid. Kuid Kat meeldis talle, seega miks mitte temaga koos olla?
Noormehe vaba käsi rändas viimaks Hufflepuffi prefekti rinnalt allapoole, kus ta jäi pidama tütarlapse imtiimpiirkonnal. Neetud püksid ikka, mis takistuseks olid! Kuid mitte kauaks, seda Ferdinand lubas.

[Kat Lust]

Külm õhk pani Kat'i kergelt judisema, kuid ta hoidis ennast vapralt tagasi. Samal ajal tegutses ta osavalt juba noormehe pükste vahel, häbenemata kordagi seda, et ta juba puudutas meheau. Kuid tema jaoks olid ilmastikunähtused täiesti viimasel kohal praegu.
Viimaks avas ta oma silmad ning vaatas vaid taeva poole, kartes, et kui ta noormehe suunas vaatab, võib ta oma unenäost ärgata. Seda ta lihtsalt ei soovinud. See uni oli liiga magus ja hea tema jaoks. Ning see muutus üha paremaks, kui ta tundis noormehe käsi oma alumises osas. Ta hingas sügavalt sisse, naeratades endamisi seejärel. Samal ajal tõstis ta viimaks ühe käe ja tõmbas noormehe täiesti enda peale, vaadates talle väljakutsuvalt otsa.

[Ferdinand la Coiré]

Noormeest pani üllatama neiu julgus, sest alles hetk tagasi oli neil olnud hetk, mis oleks võinud lõppeda tema kaotusega. Kuid poisil oli heameel, et läks hoopis risti vastupidi - tal oli võimalus saada Kat-iga lähedamaks, kui ta üldse kunagi olnud oli.
Ta hingas sügavalt sisse, hääl veidi värisemas, kui ta neiu kätt ümber enda kõva mügariku tundis, kuid see just andis talle hoogu juurde. Kiire liigutusega tõmbas ta alla neiu püksid ning kobas enda tagataskust kondoomi. Pole vaja hetkel riskida. Noormees liibus enda huultega tütarlapse kaela külge, imedes sinna jõulise maasika nagu vampiir, ise samal ajal enda väikemehele kaitsevahendit peale rullides. Kui ta sellega ühele poole oli saanud, võttis ta tütarlapse randmetest kinni ning surudes tema käed prefekti pea kohale, vastu maad, surus noormees end õrnalt kuid tungivalt näitsiku sisse.

[Kat Lust]

Ise väga üllatunud sellise järsu liigutuse peale, kui noormees tema püksid alla surus, naeratas ta endamisi väga laialt, tundes peatselt taas, kuidas tema kaela suudeldi. See teitas temas veel suuremaid judinaid, kui ta enda kohal noormeest tundis ning järsku jäi tal hing kinni. Tütarlaps hingas paar korda sügavalt sisse, tundes noormeest endas. Ta ei oleks öelnud, et oli seda tunnet igatsenud. Pealegi oli see üldse esimene kord kui ta kaitsevahendiga kellegiga vahekorda astunud oli. Kuid siiamaani pole temaga veel midagi juhtunud, ent õnnest ei saanud ju midagi veel vedada.
Seejärel asus ta oma puusi liigutama, hingamine üha katkendlikumaks muutumas.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees oli alati väga korralik olnud, seepärast kandiski ta igaks juhuks alati kaitsevahendit kaasas. Mitte, et tal oleks lapse vastu midagi olnud, kuid Kat oli veel liiga noor ning tal oli kool veel pooleli. Eelkõige pidi ta neiu peale mõtlema. Noh, ja muidugi aitas kumm kauem vastu pidada, sest poiss oli tõesti üsna kaua ilma olnud ning ilma kondoomita poleks üle kahe minuti ilmselt asja saanudki.
Endamisi muiates hakkas noormees tempot mõnevõrra hoogsamaks ning jõulisemaks muutma, et ta aina kõvamini ning sügavamale tütarlapse sisse saaks. Ta otsaesine toetus neidise kaelale, kui ta õrnalt tema kätest lahti lasi ning enda ülakeha viimaks oma lihasteliste käte abil veidi ülespoole lükkas. Viimaks eemaldus ta ka enda peaga tüdrukust, olles nüüd, jalad laiali, põlvili. Ta hoidis kätega tüdruku jalgu enda puusade ümber, ise endiselt teda rammides. Selle aja jooksul hoidis ta koguaeg enda pilku neiul.

[Kat Lust]

Ka Kat'il poleks tegelikult lapse vastu midagi. See muudaks ta pisut vastutustundlikumaks ning kooli saaks ta jätkata hiljem. Umbes siis, kui pisipõnn on piisavalt suur selleks, et ise käia, süüa ning natukene ka rääkida. Ta saaks ju lapse oma kasuvanemate juurde jätta, kes rõõmsalt ja kohe kindlasti tema eest hoolitseksid. Kuid samas ei osanud ta ju Ferdinandi mõtteid lugeda. Kui ta vaid teaks, et noormees on sellega nõus, teeks Kat kõik, et juhtuks nii, et mõlemad oleksid rahul.
Hoides käsi tugevasti ja kramplikult ümber Ferdinandi, hingas ta valjusti ja sügavalt sisse, ise liigutades oma puusi samas rütmis edasi. Hoogsus lisas ka talle pisut adrenaliini juurde, pannes ta unustama kus nad praegu viibivad. Tundus, et kogu ümbrus oli vaikseks jäänud just nende kahe jaoks.
Poosivahetust ei pannud ta ka pahaks. Ta vaid naeratas ning kergitas ennast ise, lükates koolivanema ise pikali. Hetk hiljem oli ta taas Ferdinandi süles, juhtides ta endasse tagasi sisse ning laialt naeratades, liigutas ta oma puusi hoogsalt, ratsutades noormehe peal, käed tema rindkerel puhkamad, silmad suletud.