Päikeseloojang ning mõtted

[Ferdinand la Coiré]

Jyrki edukast kontsertist, mis Ferdinandi jaoks oli lõpenud katastroofiga, oli juba mõned päevad ning selle aja jooksul ei olnud noormees Kat-iga rääkinudki. Jah, ta oli teda näinud tundides, kuid tal polnud võimalust tütarlapsega rääkida. Noormees oli äärmiselt endasse tõmbunud ning nüüd, üle pika aja, otsustas ta lossist välja astuda.
Päikese viimased kuldsed kiired hakkasid metsatuka taha vajuma, kui noormees enda käed sügavale tumerohelistele kitsade teksade taskutesse pani. Ta kandis tumehalli kapuutsiga pusa ning ketse, mis pusaga samat värvi olid. Noormehe elektrisiniseid silmi varjasid suurte raamidega nohikuprillid, mis pidid olema viimaseks moeröögatuseks, ning tema tumepruunid juuksed olid kuklal sassis. Pilk maha viidud, jalutas ta mööda kitsast jalgrada metsa poole, vajudes viimaks ühele kännule istuma. Ta pööras enda pilgu virvendavale taevale ning vajus mõttesse.

[Kat Lust]

Päikeseloojang ei olnud mitte ainult koolivanema välja meelitanud, vaid samuti ka prefekti, kes vaikselt mööda metsaäärt kõndis. Tütarlapse pilk oli maha surutud ning kulmude vahel oli pisike kurd, mis oli tekitatud mõtlemisest. Tegelikult oli ta pärast kontserdeid lihtsalt kohutavalt kartma löönud. Ta oli näinud Ferdinandi klassides, mida ta oleks siiski suutnud vältida, ning puhketoas. Kuid viimane oli lihtsalt vältimatu osa tema päevast. Kuid sellejuures oli ta hakanud ennast raamatukogus peitma ja raamatute varjus lihtsalt nutma. Tüli nende vahel, kui seda nii võis nimetada, oli enesekindla ja tugeva tütarlapse rööpaist välja löönud. Mis temaga lahti oli?
See ei saanud olla see, mida ta kõige enam kartis siin ilmas. Ta ei saanud ega tohtinud noormehesse armunud olla! Kuid miks ei suutnud ta seda suudlust unustada? Miks? Kat needis ennast iga päev, et ta oli laskunud nii madalale.

Tütarlapse prefekti märk sätendas süsimustal taustal, kui ta oma hoogsatel sammudel edasi astus, mandel taga voogamas. Tema käed olid taskutes ning siis kramplikult rusikasse surutud. Samuti kattis tema nägu nüüd ka raudne mask. Kuid vaid tema silmad peegeldasid seda muret ning meeleheidet, mida keegi ei suutnud meigist läbi näha. Tema mõtted olid taas kõiksugu suitsiidsust täis. Mis siis, kui ta pooks ennast siin metsas üles? Keegi ei märkaks nagunii, et ta järsku kadunud on. Pealegi langeks tema laip ilmselt metsloomade saagiks. Järelikult miks ka mitte? Rahvas võiks oletada, et ta lihtsalt põgenes!
Kuid tema mõtted katkesid siis, kui ta kellegile otsa põrkus ning siis paar sammu tagasi vaarus. “Vabandust, ma ei vaadanud...“ alustas ta, kuid jäigi oma õlga masseerima, kui ta pilgu tõstis ja vaatas otsa Ferdinandile, kellele ta oligi otsa jooksnud.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand lasi kuuldavale kerge karjatuse, mis oli tingitud ehmatusest, kui miski ta kännult maha tõukas ning ta enda pea tugevalt vastu puujuurikaid ära lõi. Ahhetades libistas noormees enda käe juuste varju ning eemaldas selle siis, tuues nähtavale õrna verepiisa. Koheselt libistas ta aga teise käe juustesse ning eemaldas selle samuti, kuid seekord verd ei olnud. Libahundid paranesid äärmiselt kiiresti, eriti veel sellistest tühistest kriimustustest.
Alles siis pööras ta enda sinised silmad üles, vaadates tõtt tüdrukuga, kellest ta just mõelnud oli. Kat. "Pole viga," sõnas ta tasaselt, ajades end viimaks nõtkelt püsti, masseerides hetkeks veel enda pead, kus nüüd muhkugi polnud. Ta seisis näitsiku vastas, vaadates tema silmadesse. Ta ei pidanud seda tüliks, mis neil olnud oli. Tegelikult ta teadis, et nii pidigi kõik olema. Kat-il oli kindlasti palju austajaid, seega miks oleks ta pidanud noormehe valima? Pealegi teadis ta, et ta oleks neiule liialt ohtlik. Mis siis, kui mingi hetk on täiskuu ning ta end ei kontrolli? Ta ei suudaks selle teadmisega elada, et on tüdrukule midagi teinud. Kui ta vaid teaks, kui valus Kat-il hetkel oli - poiss oleks siis ammu juba kaugele ära sõitnud, et tüdruk enam tema pärast kannatama ei peaks.

[Kat Lust]

Tütarlapse jaoks oli see justkui hoop südamesse, kui ta vaatas noormeest, kes oli pikali kukkunud. Ta soovis aidata teda, kuid kartus ning hirm olid teda lihtsalt paigal hoidnud. Ta värises jubedalt, kui nägi verd. Kat oli ise vigastanud teda, ning see pani teda veel hullemini tundma. Aeglaselt jälgides iga liigutust mida Ferdinand tegi, seisis ta hetk hiljem noormehega vastamisi. See tunne oli veider, kui ta seisis talle nii lähedal, kuid ometigi tundus, et nende vaheline sein oli üha laiemaks kasvanud. Polnud mitte mingisugust võimalust, et Kat suudab selle ise lõhestada. Mitte ilma Ferdinandi abita.
Need sõnad, mida noormees lausus, ei rahuldanud teda üldse, kuid ta pidi tegema nägu, et teda ei huvitanud. Ta teadis nüüd isegi, et tegelikult koolivanem ei salli teda. Vihkab. Väldib. Kuid tegelikult oli tema ju ise see, kes oli hakanud põgenema kõige ja kõigi eest.
“Anna andeks,“ lausus ta veelkord vaikselt, ning astus siis edasi, soovides siit minema saada. Mis oleks teda praegu peatanud enesetapust? Mitte miski!
Kui ta koolivanemast möödus, särasid tema silmanurkades taas pisarad, mis peaaegu kogu mööda tema kaameid põski allapoole voolasid, ajades musta meiki laiali.

[Ferdinand la Coiré]

Noormehe silmad jäid vaatama toda täppi, kus oli Kat veel mõni aeg tagasi seisnud. Kus oli olnud tema kaunis nägu ning ilusad silmad. Kuid olgugi, et ta nägi puid ja põõsaid, oli seal poisi jaoks tühjus, kui polnud näitsikut seal seismas ning kõike seda kaunistamas. Prefekti sõnad kummitasid tema peas. Mille eest ta vabandas? Ta tegi, mida oleks pidanud tegema ning tütarlapse asemel oleks ta ennast lausa peksnud, mitte lihtsalt talle kogemata otsa kõndinud.
Ilmselgelt vältis tütarlaps teda meelega, olgugi, et just Ferdinand oli see, kes oli lihtsalt ära kõndinud. Kuid miks olekski ta pidanud seal edasi olema ning hilisevaid süüdistusi või enesehaletsust kuulma? Ilmselt oleks neid teda tõesti löönud pärast suudlust, kui koolivanem oleks talle ainult võimalust selleks andnud.
Noormees oleks tahtnud rusikaga vastu enda kõrval olevat puud lajatada, kuid selle asemel pööras ta end ringi ning palus: "Kat?!"
Ta neelatas ning kiirustas tütarlapsele järgi, tõkestades tema tee. "Palun anna sina mulle andeks," sõnas ta kiiruga, kuid siiski tasaselt, lastes enda silmadel üle tütarlapse näo ringi rännata, et viimast korda meelde jätta see kaunis olevus, kes oli tema südame endale võitnud. Ilmselt ei olnud armastus temale, sest esimene kord oli teda nagu koera maha jäetud teise ning ilmselgelt parema kuti pärast ning teisel korral ta lihtsalt rikkus tunnete väljendamisega kõik ära. Oh, Kat...!
"Ma poleks pidanud viimane kord midagi ütlema. Unusta lihtsalt ära see. Sa ei pea end millegi pärast süüdi tundma, sest see on minu mure. Minu probleem!" Muidugi oli see Ferdinandi probleem. Ega Kat palunud seda, et ta hufflepufflasele meeldiks. See kõik oli libahundi probleem ning ta ise pidi sellega silmitsi seisma.

[Kat Lust]

Hoolimata sellest, et teda hüüti, ei pööranud neidis ennast ümber, vaid sammus kangekaelselt edasi. Ta ei tahtnud siin olla. Ta tahtis surra ja Üksi! Mida kiiremini, seda parem. Pisarad voolasid taas mööda tema põski ning tütarlaps lubas rahulikult mustadel juttidel tekkida tema silme alla.
Ta kiirendas sammu, üritades kiiresti eemalduda koolivanemast, soovides leida vaid üksindust ning pimedust sellest metsast. Kuid järsku ta ahhetas valjusti ning vaatas Ferdinandile, kes oli ühtäkki tema ees ning palus vabandust. Tütarlaps hingas värisedes sisse, taganedes temast kartlikult, justkui tõesti peljates teda praegu rohkem kui eales varem.
Siis raputas ta vaid pead, võttes kokku oma vähese enesekindluse, mis tal alles oli, ning tõstis oma tumedad silmad, vaadates talle julgelt otsa. “Sina ei ole millegis süüdi. Anna andeks, aga ma ei suuda enam. Ma... ma ei taha,“ lausus ta väriseval häälel, lastes sellel ka katkeda, tundes ennast äärmiselt lõhestatuna.
“Anna andeks,“ kordas ta kolmas kord, langetades oma pilgu. “See pole sinu probleem, Ferdinand. Ma ei kavatse seda kõike enam kannatada,“ sõnas ta murduva sosinaga ning kiirustas noormehest mööda, kadudes tihedate puude vahele.
Ei, ta ei suutnud ega tahtnud enam elada ja kannatada. Mitte siis, kui ta pidi elama nii, nagu teised tahtsid ja heaks pidasid. Ta oli ära tüdinenud sellest kõigest. Endast, maailmast, sigatüükast... Kõigest! Ning alati see, mida tema soovis, oli kõikide keerukustega.
Üleni värisedes, ei teinud ta välja sisselõikavatest okstest, mis tema mantli rebestasid ja tema nahka lõikusid. Samuti ilmusid ka kriimud tema kaelale ja säärtele, kui ta jooksis läbi põõsaste, okste ning möödus puudest. Viimaks ta peatus ning õhku ahmides, toetus ta seljaga vastu puud ja libistas ennast istuma.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand vaatas neiule otsa, taevalikud sinised silmad nüüd tormised ning ookeanikarva. Ta raputas pead. Kas Kat siis tõesti ei mõistnud, et Ferdinandi see ei huvitanud! Tal oli täiesti ükskõik, mida oli minevik neiult võtnud või pakkumata jätnud. Ta ei tahtnud end talle peale suruda, kuid ta tahtis talle näidata, et ta tõesti soovis tagasi võtta enda sõnad, mis nii palju kahju olid tekitanud ning olla temaga sõber nagu varem. Ta ei tahtnud Kat-i ju kaotada, las ta olla siis vähemalt sõbra eest.
Kuid mis siis, kui prefekt seda ei tahtnud? Mis siis, kui tema jaoks oli Ferdinand vastuvõtmatu? Mis siis, kui ta sooviski tema eest põgeneda? Ei. Ta ei teeks ju nii. Kui talle miski ei meeldiks, oleks ta ju noormehele seda öelnud ning andnud talle võimaluse kõige muutmiseks, kas pole?
Poiss silmitses kaugenevat tüdrukut, kes mõne aja pärast jooksis ning puude vahele kadus. Koolivanem ohkas raskelt ning võttis ninalt enda prillid, mille ta teksade tagataskutesse libistas. Ning järgmisel hetkel ta karjatas ning lõi rusikaga vastu üht vahtrapuud nii, et selle tüvi keskelt pooleks murdus ning üks pool sellest raksatusega maha langes.
Silmitsenud hetke enda punaseid sõrmenukke, pööras libahunt enda pilgu metsa poole ning hakkas seejärel jooksma, nuusutades tütarlapse jälgi. Tema jooksusamm kiirenes ning peagi oli see loomalikult kiire. Instinktid muutusid tugevamaks, Kat ei olnud enam kaugel. Ning lõpuks ta nägigi ühe puu all oma majakaaslast istuma.
Noormees jäi tütarlapsest umbes nelikümmend meetrit eemal seisma ning silmitses teda. Ka tema nägu oli kriimuline, kuid mõne aja pärast kadusid kriimud, jättes endast maha punased jutid. Ta astus nõtkel sammul ning tasaselt tüdrukuni ning põlvitas ta ette istuma, libistades veidi kõhklevalt enda käed näitsiku põlvedele.
"Kat," alustas ta tasaselt. "Palun räägi minuga. Ütle mulle, mida ma valesti tegin? Ma tean, et ma rikkusin ära kõik, kui ma sulle ütlesin, et sa mulle meeldid. Kuid kui sa tõesti soovid, siis ma eiran seda ning üritan su unustada. Kas sa seda soovid? Kas sa tõesti tahad, et ma jätaks su rahule, sest kui sa seda soovid, luban ma sulle, et sa ei pea mu lõusta enam iialgi nägema."

[Kat Lust]

Tütarlapse käed värisesid, kui ta käe taskusse libistas ning sealt taskunoa välja libistas. Tema truu ja ainus taskunuga, millega ta on nii palju koos läbi elanud! Pisarad voolasid aga üle tema põskede kuni kaelani, sealt aga haavadele, mis kipitama pistsid. Nahk oli maha kriibitud ning tema kõri kohal oli samuti kriimustus, mis ohtralt valutas. Ta soovis vaid siit ära saada, muud ei midagi. Kallutades pea kuklasse, ahmis ta jäist õhku ning sulges oma silmad, kui ta varruka ülespoole kääris ja noa käsivarrele surus. Huuled peenikeseks kriipsuks surunud, lõikas ta endale sisse, tõmmates juti küünarnuki suunas, kus asusid veenid. Valu pani ta õhku ahmima ning isegi korraks ka valjusti ohkama, kuid see ei olnud asi, millega ta rahuldus. Ta soovis veel rohkem tunda valu, nautida, kuid samas ka piinelda selle käes.
Säravpunane veri voolas mööda tema käsi alla, tilkudes kuivadele lehtedele. Kui ta aga lähenevaid samme kuulis, tõmbas ta oma varruka alla ning pistis noa tagasi taskusse. Siis peitis ta oma pea lihtsalt käte vahele. Ta ei soovinud Ferdinandile isegi otsa vaadata. Ta ei olnud ju millegis süüdi, kuid mida ta tegi? Ta süüdistas ennast mitte millegis!
Sõnad kohutasid teda ka jubedalt. Kuna noormees oli talle enda käsi näidanud keldri juures, kartis ta praegu kõige hullemat. Milleks oleks tema võimeline? Tapma ennast? Kat teeks sedasama, sest teadmine, et tänu tema otsusele on keegi enda elu lõpetanud, rusuks teda kohutavalt. Ning juba ilma jäämine kellegist nii siirast, tapaks ta lihtsalt.
Ettevaatlikult ja aeglaselt langetas ta oma käed, vaadates talle pisarais silmadega otsa. “Sa ei mõista. Ma muudaks su elu totaalseks põrguks. Ma kardan, et ma ei suuda sind piisavalt hästi rahuldada sõnadega ja sellega, et olen sinuga koos. Ma olen mõttetu ja sa tead seda. Miks sa teed mulle nii? Ma ei ole sugugi parem kui sinu endine tüdruk!“ lausus ta nuuksete vahelt. Ning ta oli ennast ju tapmas. Kas see oli tõesti mida Ferdinand soovis? Kat oli sõltuvusse langemas narkootikumidest ja alkoholist. Kas ta tõesti tahtis näha kedagi enda lähedal suremas?
Neidise pilk väreles, kui ta langetas oma silmad ja vaatas oma põlvede poole, kus ta ka Ferdinandi käsi silmas. Ettevaatlikult tõstis ta oma käe, mis ei olnud vigastatud, ja silitas õrnalt noormehe omi. See kõik oli lihtsalt nii vale ja ebaõiglane. Kat ei väärinud kedagi ega midagi. Miks teda nii karistati? Oli see lihtsalt veel suurem tõuge enesetapuni?

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand vaatas tütarlapse silmadesse mõistmata, miks ta nuttis. Kui tal tõesti oli nii ükskõik, siis miks ta end piinas nii? Miks ta piinas noormeest? Kas näitsik tõesti ei mõistnud, et näha teda nutmas lõhestas poissi? Justkui mingi terav asi oleks tema hinge verele kriipinud. Tema süda niigi karjus meeletult Kat-i nime.
Ta kuulas tema sõnu ning raputas pead. "Ma ei palugi, et sa minuga oleksid. Ma ei tahaks, et sa teeks midagi sellist, mida sa teha ei taha," lausus ta raskelt, kuid nii see oli. Tal oli tunne, et Kat oli temast täiesti valesti aru saanud. Ta muidugi oleks tahtnud neiut endale, hoida ja armastada teda. Teha talle tulevikus abielu ettepanek ning temaga naituda siis, kui neiu viimaks täisealine on. Kõik oleks pidanud olema õige. Kuid ta ei julgenud lootagi mitte millelegi sellisele, sest ta teadis, et see kõik niikuinii täide ei lähe, seega milleks end hellitada nende unistustega?
Poiss tundis, kuidas värinad mööda tema selga alla jooksid, kui ta tundis tütarlapse puudutust. Tema nukrad silmad liikusid majakaaslasele käele, mis tema käele peatuma jäi. Poiss silitas seda õrnalt pöidlaga. "Ma tahaks, et sa unustaks mu sõnad," kordas poiss nüüd juba sosinal, ise tundes, kuidas see talle haiget teeb. Ta vihkas seda tunnet, sest alati läks tal sellega persse. "Ma tahan, et sa õnnelik oleks. Ma tahan, et sa eluga rahul oleks. Ma tahan... Ma tahan.." Ta ei lõpetanud enda lauset, vaid tõstis enda pilgu tagasi neiu sl´ilmadele. Üle kõige tahtis ta Kat-i ning seda ta laususki endale oma mõtetes. Kuid miski rebis ta nendest mõtetest eemale. See lõhn. Noormees ei läinud küll vere lõhna peale hulluks nagu vampiirid, kuid ta tundis seda sellegi poolest väga erksalt. Liigagi. Poiss lootis sügavalt, et täna täiskuu pole. Ta peab sealt jalga laskma! Igaks juhuks ning jällegi! Ta tõesti ei teadnud, mis saama hakkab.
Koolivanem võttis enda käed tütarlapse põlvedelt ning võtnud neiu haige käe oma kätte, kääris ta sellelt midagi ütlemata varruka üles. Pilt, mida ta nägi, ajas ta südame iiveldama! "Kas ma peaks nüüd sama tegema?" päris noormees, tõstes enda silmad tagasi neiule, haarates taskust võlukepi. Ühe lihtsa loitsuga olid haavad tema käel kadunud. Järgi jäi ainult punane laik ning õrn arm. "Kas ma peaks ka end lõikuma? Peaks ma tõesti mineviku juured üles otsima või mis veelgi hullem - end ära t a p m a? Sest ma näen, kuidas ma sulle mõjun!" lausus ta nüüd taaskord selge häälega, lastes tüdruku käest lahti. Ta pööras end ringi ning asus juba minekule, kuid selle asemel seisis ta, käed kindlalt taskutes ning pea kuklas. Ta uuris taevast, mis aegamööda hämardus ning tumedamaks muutus.

[Kat Lust]

Tütarlaps vaatas sõnatult noormeest, julgemata enam midagi öelda. Tema sõnad olid justkui mulin tema kõrvades, kuigi verekaotus polnud tegelikult ju nii suur. Ta lihtsalt kartis, pelgas, hirm kasvas temas üha rohkem, kui ta Ferdinandiga koos oli ning kui tema samaga vastas. Pidi ta kogu selle jama hullemaks ajama? Ta ei suutnud leppida ka teadmisega, et niisama naljalt ei hoiaks ta noormehest eemale.
Tugevalt pigistades noormehe käsi, ei suutnud ta peatada Ferdinandi varruka üleskäärimisest. Ettevaatlikult ja kartlikult jälgis ta noormehe näoilmet, leides sealt korraga ilmselt nii pahameelt, kui ka pettumust. Kes ei oleks pettunud, kui ta näeks oma majakaaslast oma veene nüsimas? Kui valu kadus ja haav paranes, oli ta tegelikult tänulik, et ei pidanud seda kaua kannatama, kuid ta ei julgenud taas oma suud paotadagi, et sositada need tänusõnad, mis ilmselt vaevukuuldavad oleksid.
Kui noormees viimaks püsti tõusis ja eemaldus, oletas neidis, et ta lahkubki, kuid tema enese üllatuseks, oli ta lihtsalt eemale läinud. Ettevaatlikult ajas ta ennastki püsti ning hõõrus oma käsivarsi, mis olid okste kriimustusi täis. Ta oli ausalt öeldes üllatunud, et Ferdinand polnud nii haavatud kui tema, kuid tal ei olnud mahti sellele mõelda.
“Ei. Ma tahan, et sa oleksid õnnelik. Palun vabandust, et ma su elu nii rikun. Ma ei... taha lihtsalt... Ma ei suuda seda kõike kannatada,“ sõnas ta vaikselt, seistes seljaga endiselt vastu vana mändi.
“Kas sa nüüd näed, mida peidab endas 'tüdruk, keda kõik mehed ihaldavad'? Näed? Ma kardan seda kõike ja mitte keegi ei mõista,“ lausus tütarlaps, suunates pisarais silmad samuti taeva poole.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees ei suutnud isegi mitte mõrult naeratada. Ta ilme püsis emotsioonitu ning silmis peegeldus valu, kui ta endiselt taevast silmitses. Kat-il oli nii pagana lihtne seda kõike öelda nind mõelda. No muidugi. Tema ei olnud ju see, kes oli Ferdinandi pärast arust ära, mis temal siis olla.
"Peale minu," sõnas ta tasaselt, pöörates end viimaks ringi, kuid ta ei läinud enam neiu juurde. Mitte enne, kui tema ise temaga distantsi lõhkuda ei soovinud, kuid seda vaevalt, et kunagi üldse juhtuski. Noormees vihkas end seepärast, et oli kõik hea ja ilusa nii lihtsalt ühe neetud lausega rikkunud. Enam ei ütle ta neid sõnu kunagi!
"Sa ju tead, et ma olen ise samasugune ning nüüd tead sa ka neid põhjuseid. Kuid ära muretse, sa ei pea end süüdi tundma. Nagu ma ütlesin, on see minu probleem," sõnas ta ning alles nüüd naeratas ta irooniliselt. Kui kuradi loll ta oli olnud! Mida ta üldse sellega saavutada oli tahtnud, kui oli neiule enda tunnetest rääkinud? "Ma parem lihtsalt lähen. Las ta olla nii enne, kui ma kõik ära rikun." Ta ilme muutus tõsiseks ning silmad hakkasid mittepilgutamisest valutama. "Ma soovin sulle alati kõike head, Kat. Ning ma mõtlen sinule, ükskõik, kus... kus ma siis ka poleks." Ta jättis hüvasti. Tal polnud mingit tahtmist ega vajadust lõpetada Sigatüügast. Ta tahtis lihtsalt ära enne, kui ta enda ja Kat-i elu täiesti ära rikub. Noormees hakkas tütarlapse poole sammuma, kuid peatus ning selle asemel, et teda emmata või teha midagigi, noogutas ta ainult, vaatas viimast korda enda armsamat ning hakkas seejärel mööda oksi ning kände minema kõndima.

[Kat Lust]

Kat'i ilme oli muutumatu, kui ta vaatas Ferdinandile otsa. Ta oli ennast vaevunud ümber pöörama, ning mida neidis seal nägi? Raudset maski! Maski, mille osas tema ise oli alles mõni hetk tagasi alla andndu ning nüüd oli ta lõhestatud. Leebelt öeldes. Pärljad pisarad voolasid jälle, kui ta kuulas noormeest, ise sõnatu ja vapustunud olles. See ei olnud tema probleem. Miks Ta ennast süüdistab? Kat oli see, kes reageeris üle, see, kes näitas oma tõelist loomust. Loomust, mida kõik mehed ihaldasid. Ainult tema keha pärast. Kui ta ei kannaks nii avalikustavaid riideid, poleks keegi tema poole kunagi vaadanudki!
Sõnatult ja üleni värisedes, vajus ta seljaga vastu puud ning sulges silmad, üritades nüüd mõelda. Tema pea valutas juba nutmisest ja hapnikupuudusest, kuid mida tema soovis? Ta soovis kõike muud peale selle, mis praegu toimus! Tütarlaps surus käed rusikaisse, tundes, kuidas pikad küüned lõikuvad peopessa, tekitades sinna sügavad vaod. Ta ahhetas vaikselt, kuid ilmselt mitte piisavalt kõvasti, et näidata Ferdinandile, et tal oli valus.
Endiselt sõnatu olles, jälgis ta, kuidas noormees temast mööda kõnnib. Ta ei ole kedagi siin ilmas ära teeninud ning talle rõhutati seda teistmoodi. Vaikselt, peaaegu häält tegemata, astus ta ühe sammu kõrvale ning pööras ennast ümber, vaadates kaugenevat selga. Kuhu ta läks? Kas ta lahkub sigatüükast?
Kui jah, siis tütarlaps ilmselt ei elaks seda üle. Ta ei kannataks välja hetkegi, olles hiljem teadmatuses. Veel vaid mõni hetk... vaid mõni hetk ja ta teadis, et jääb Ferdinandist ilma alatiseks. Kuigi ta ei teadnud täpselt, mida ta noormehe vastu tundis, ei suutnud ta enam seista nii ja teha nägu, nagu polekski ta Ferdinandi kunagi kohanud.
Oskamata enam kalkuleerida ja järeldada nii nagu varem, tõukas tütarlaps ennast puust eemale ja jooksis koolivanema suunas. Temani jõudes, haaras ta lihtsalt mõlema käega noorukist kinni, emmates teda tugevasti, silmad vaatamas aga tühjusesse.

[Ferdinand la Coiré]

OT: Awwwww... nunnud emod.


Noormees jätkas kõndimist, käed sügavale taskusse surutud ning pilk maas. Ta kõndis Sigatüüka suunas, sest vaikselt oli tal plaan, mida ta edasi teeb. Ta võtab enda asjad ning lahkub koolist. Ta käib ära juveeliäris ning laseb teha hõbedase medaljoni enda pildi ning initsiaalidega ning saadab selle võõra öökulliga neiule. Seejärel ta läheb välismaale, kus keegi teda ei tunne ning tapab end. Temast ei jääks midagi järgi peale selle medaljoni, mille ta justkui enda mälestamiseks oleks neiule jätnud. Pärandus.
Kuid enne, kui ta jõudis otsustada, mismoodi ta täpselt endale lõpu peaks tegema, tundis ta pehmeid käsi enda ümber. Tänu enda mõtetele ei olnud ta kuulnudki neiu samme või tundnud tema meeldivat lõhna.
Ta jäi seisma, süda ärevalt puperdamas ning viimaks põimis koolivanem enda käed neiu ümber ning surus enda põse tema juustesse, keerutades teda ühe koha peal. Ta ei teadnud, mis just juhtunud oli. Kas ta kujutas seda ette? Võibolla oli ta Kat-i unes näinud ning teda ei olnud tegelikult olemaski? Võibolla oligi see hüvastijätt? Kui nii, siis oli see üks kõige ilusamaid ning samas ka valusamaid hüvastijätte üldse.
Noormees asetas tütarlapse viimaks õrnalt jalgadega maapeale, hoides endiselt tema ümbert kinni. Ta vaatas hetke siiralt tema silmadesse ning riskides taaskord kõigega, surus ta õrnalt enda huuled näitsiku omadele.

[Kat Lust]

OT: On jaa ^^

Alguses neidis arvas, et noormees lihtsalt jätabki ta sinna, pöörates talle selja. Kuid nii see ei olnud. Selle asemel keerutati teda koha peal, kuid Kat'il oli silmi vaid Ferdinandi näo jaoks. Ta isegi ei hakanud küsima temalt, et kuidas ta jõudu sai, et teda järsku ja nii tugevasti tõsta sai. Tütarlapse käed olid aga tugevasti ümber nooruki, pigistades teda tugevasti enda vastas.
Kui tema jalad taaskord kindlat pinnast puutusid, naeratas ta kergelt. Tundes taas Ferdinandi huuli enda omadel, tajus ta alles nüüd, kui väga ta oli seda igatsenud. Ta libistas oma käed edasi, kuni tema õlgadeni ning siis kaelani, tõustes ise kikivarvule, et noormeest sama kirglikult vastu suudelda, kui too seda tegi.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees tundis tohutut õndust, kui tütarlaps teda vastu suudles. Ta t õ e s t i suudles teda vastu! Järelikult pidi noormees talle kasvõi natukenegi meeldima. Ta tõsiselt kahtles, et neiu tema tunnetega niimodi mänginud oleks, too oli selleks liiga hea vaielgu näitsik nii palju, kui tahtis. Ning üks asi oli kindel - nüüd ei lahkunud Ferdinand kuskile. Nüüd, kui prefekt teda vastu suudles, lubas noormees, et ei anna enam alla. Ta võidab veel selle tüdruku südame! Ning selle medaljoni saab ta ka, nii pea, kui võimalik.
Ta võttis nõtkelt tütarlapse sülle, hoides endiselt enda huuli tema omadel ning tundmata mingit raskust. Ta kõndis koos tütarlapsega sinna puu alla, kus nad ennist koos olid olnud ning istus selle alla taaskord maha, hoides näitsikut endiselt enda süles ning enda sooja keha vastas. Viimaks eemaldus ta enda huultega tütarlapse omadelt ning silitades õrnalt pöidlaga tema põske, vaatas koolivanem seleamatu ilmega majakaaslase silmadesse. Ilmselgelt soovis ta nüüd selgitusi, kuid ta ei tahtnud olekut sõnadega rikkuda.