Lilled.

[Kat Lust]

Prefektikohustusi täites oli ka Kat leidnud, et on mõni tunnike aega veel, enne kui ta peab tagasi kooli siirduma ja seal masendavat Hufflepuffi seltskonda nautima. Ei, ta ei pidanud ennast kõrgemaks kui tema majakaaslased. Ta lihtsalt ei pidanud ennast isegi nende vääriliseks. Nad olid kõik nii rõõmsad, sõbralikud ja omavahel avarad, kui Kat oli samal ajal vaikne, eemalviibiv, kuid truu ja alati oma sõpradele nutuõlaks, kui see vajalikuks osutus.

Seekord oma ketid puhketuppa jätnud, kõndis ta kui hääletu varjuna üle pisikese raja, mis viis kasvuhoonete juurde. Tema mantel voogas olematu tuule käes, kui ta hoogsate sammudega edasi kõndis, peatudes järsku. Ta oli jõudnud roosiaeda, kus teda ümbritses veripunaste ning lumivalgete rooside ookean.

Taimi silmitsedes, tundis Hufflepuffi prefekt taas, kuidas ta sees justkui sulama hakkab. Kohe kooliaasta alguses oli ta hakanud siin käima. See oli ainus koht kus ta sai mõelda ning vaikselt olla. Jah, ta armastas taimi ja roosid meeldisid ilmselt igale naisele. Need lilled olid lihtsalt vaimustavalt ilusad ning kuninglikud! Taas edasi astunud, libistas ta sõrmedega õrnalt üle õite, veepärlid niisutamas tema pikki sõrmi.

[Sebastian Quinton]

Sebastian surus käed taskusse, ise roosiaias edasi kõndides. Ta polnud küll mingi naine (tavaliselt käivad ainult naised roosiaias), aga talle meeldisid taimed väga. Need olid justkui Seb'i jaoks midagi maagilist.. Mis sest, et taimed ei saanud nii liikuda nagu loomad ning neil polnud käsi ja jalgu. Või käppasid. Aga need taimed liigutasid end märgatavamalt kui tavalised lilled.

Seb sai veel nii kaua roose imetleda kuni ta kellelegi otsa põrkas ning siis tardunult seisma jäi. "Eee.. Tere, Hufflepuffi prefekt! Andke andeks aga, ma ei märganud teid ja seepärast teile otsa jooksingi," sõnas ta, hääl vabandav. Tõsi, lilled olid teda niimoodi paelunud, et ta polnud prefekti märganudki ning loomulikult ta arvas, et ees on vaba tee.

[Kat Lust]

Kat võpatas ning ta haaras paaniliselt roosivarrest kinni. Koheselt tundis ta ka kipitavat valu, kuid tegemata piiksugi, surus ta alguses oma huuled peenikeseks triipsuks ja alles seejärel pööras ta ennast ringi, vaadates oma majakaaslase poole. "Tere," lausus ta vaikselt ning noogutas kiirelt. "Ei-ei, sellest pole midagi," kinnitas ta, libistades käe samal ajal taskusse. Endamisi oli ta isegi kindel, et mõni okas võis tema pihku kinni jääda!

Kuid endiselt muretut nägu tehes, silmitses ta noorukit pealaest jalatallani. Kena. "Oh... Ja mis teid siia toob?" küsis ta viisakalt, üritades eirata põletavat valu oma käes. Tema sõrmed kleepusid verest, kuid ta ei soovinud ka näidata, et oli nii hale ja tõesti pistab kellegi ees pillima.

[Sebastian Quinton]

Seb'i üks kulm kerkis teisest mõneks sekundiks kõrgemale, kuid siis ta juba muigas kergelt. Talle ei jäänud ka märkamata neiu hindav pilk ning see panigi teda muigama. Või noh, ta muigas tavaliselt ka. "Umm.. Taimed. Ja teid ennast?" küsis ta ka viisakalt vastu. Olenemata sellest, et Seb väga lõbus ja alati elurõõmus on, on nooruk veel ka väga viisakas. Kuid võib-olla oli lihtsalt asi selles, et tema ees seisev isik oli ikkagi prefekt ning veel ka tema enda maja. Sebastian poleks ju tahtnud neiule endast halba muljet jätta.

"On ikka kõik korras?" küsis ta hetke pärast, mõlemad kulmud nüüd kergelt kortsus. Talle ei jäänud ju ometigi tähele panemata see, kuidas näitsik roosivart pigistas ning seejärel käe taskusse surus. Ning kui Sebastian sellele mõtles, et mõni okas oleks näiteks võinud end neiu pihku haakida, hakkas tal endalgi juba valus. Need olid ju tegelikult täiesti tavalised roosid, aga need olid loitsuga veel suuremaks paisutatud. Ja sama ka okastega.

[Kat Lust]

Vaikselt ohanud, Kat noogutas. Ükskõik kas tegu oli majakaaslasega või mitte, ei kavatsenud ta kellegile oma valudest kurtma hakata. "Mõtted," vastas ta vaikselt ning pööras noormehele selja, hakates edasi minema. Samal ajal võttis ta taskust oma võlukepi välja ning siis võttis ta ka käe taskust. Nüüd ainsana mida ta nägi, oli veri, mis kogu tema käsi kaunistas. Samuti paistsid sealt välja ka mitmed teravad okkad, mis olid otsapidi ja üpriski sügavale kätte sisse läinud.

Kauem enam kannatamata, läks ta ühe pingi juurde ning asetas võlukepi sellele, ise istudes selle kõrvale. Siis hakkas ta ogasid enda käest välja tõmbama, visates need lihtsalt maha. Samal ajal pigistas ta oma hambad tugevasti kokku, üritades valust mitte karjuda. Jah, see oli tõepoolest valus, kui roosiokkad, mis on sama teravad, kui noad, lõikuvad kätte ning need on üle kahe sentimeetri pikad.

[Sebastian Quinton]

Sebastian ei kavatsenud majakaaslast olenemata tema noogutusest rahule jätta. Ta jalutas neiuga kaasa, ise hoolikalt jälgides, et ta temast ikka väga maha ei jääks, sest seal oli üpriski kerge teineteist kaotada. Või ära eksida. Roosid olid ju ikkagi väga kõrged, kuskil kahemeetrised ning üle nende polnud võimalik näha. Isegi Sebastiani kasv ei ületanud kahte meetrit. Ta oli hoopis 193 sentimeetrit pikk ja enda kasvuga väga rahul. Kuid sel momendil ta leidis, et oleks võinud tol hetkel ikka üle kahe meetri olla küll.

Ta ahhetas vaikselt, kui majakaaslase kätt nägi. Okkaid oli ikka päris palju.. Ja verd niisamuti. "Andke andeks," vabandas ta uuesti. Siiski oli ju tema selle valu põhjustajaks. Tema oli see, kes neiule otsa koperdas ja tema pärast too ehmatas ning pigistas kogemata ühe roosi vart.

Sebastian kõndis samuti pingi juurde ja maandus sellele istuma, ise neiu kätt vaadates. Ta oleks tahtnud midagi teha, kuid ta ei teadnud, mida.

[Kat Lust]

"Sellest pole midagi. Kõigil juhtub," kehitas prefekt vaid õlgu. Ka temal oli kahju, et see nii kujunenud oli. Viimas tõmbas ta oma käest viimase oga välja, heites selle lihtsalt üle õla. Verd immitses endiselt tema haavadest, muutes käe üha tumedamaks. Viimaks haaras ta oma võlukepi ja suunas selle käele. "Episkey," lausus Kat vaikselt. Verejooks lõpetas ning siis lausus ta veel ühe loitsu, kadus veri tema peopesalt.

Siis tõstis ta oma käe ning silmitses seda igast küljest. Pisikesed armid olid endiselt alles, kuid ülejäänu oli ju kõik korras. Ta isegi ei tundnud enam valu. "Nagu uus," lausus ta uhkelt ja pööras pilgu majakaaslasele, kes abitult tema kõrvale istuma tulnud oli.

[Sebastian Quinton]

Hufflepuffi prefekti viimase kommentaari peale vaatas Sebastian esmalt vägagi üllatunud pilguga talle otsa, kuid siis puhkes ta juba naerma. Nagu uus.. Vot see oli nüüd küll hästi öeldud. "Täitsa uus kohe.." pomises ta lõpuks, kui oli naermise lõpetanud, silmitses siis veidi aega näitsikut ja tema kätt, kuid pööras siis üsna varsti pilgu eemale, et mitte imelik tunduda. Sebastian poleks küll tahtnud, et neiul ebamugav hakkaks. See oleks küll üsna nõme olnud.

[Kat Lust]

Kat muigas kergelt ja noogutas. Siis libistas ta oma võlukepi tagasi taskusse ja sirutas käe välja, vaadates majakaaslase poole:"Kat Lust," tutvustas ta ennast, teadmata, kas noormeheni on üldse tema nimi kohale jõudnud.

[Sebastian Quinton]

Sebastian lubas enda näole ühe kerge muige, kui siis pilgu tagasi prefekti poole pööras ja teda vaatlema jäi. Kuid siis otsustas too neidis juba end tutvustada. Nimi oli tuttav. Ning pole ka ju ime, too on siiski Hufflepuffi prefekt. Ta noogutas kergelt, jättes näitsiku nime endale meelde ja surus siis kergelt tema kätt, lastes kahe sekundi pärast sellest lahti. "Mina olen Sebastian.. Quinton," ütles ta, otsustades kõigepealt vaid eesnime kasuks, kuid siis tuli talle meelde, et ka Kat ütles enda perekonnanime ning seepärast tegi seda ka Seb.

[Kat Lust]

Prefekt noogutas kergelt. Tema nimi oli kerge ning lühike. Samas see kõlas inglise keeles nagu kass, kuid see selleks. Talle meeldis see. Kõla oli kerge, olgugi, et vahepeal vägagi ülbe ja sarkastiline. Ning see sobis isegi kokku tema välimuse juurde.

Ta langetas oma tatoveeritud käe, jättes selle sülle lebama. "Meeldiv," vastas ta, kasutades endiselt oma viisakat kõnepruuki. Prefektina pidi ta tõesti ju hea mulje jätma. Ei saa ju jätta arvamust, et Dumbledore valis taas mingisuguse matsi prefektiks! Ei. Ja muidugi oli Kat ju ka uhke selle tiitli üle, kuid sageli üritas ta ka mitte üle pingutada.

[Sebastian Quinton]

Sebastian noogutas kergelt selle peale. Kat oli viisakas. Aga loogiline ju ka - ta oli Hufflepuffi prefekt. Kuid Seb'le oli sellegipoolest neiust hea mulje jäänud. Kat oli vist küll täiesti perfektne selle tiitli jaoks, aga tegelikult ei teadnud Sebastian näitsikust mitte väga palju. Kuid too käitus juba ju nii.. Korralikult ja viisakalt. Just nagu prefektid käituma peavad.

"On küll," vastas ta viimaks, teadmata, kuidas juttu jätkama peaks. Sebastian'l olid alati mingid teemad, kuid nüüd oli tal justkui keel kurku kinni jäänud. Seepärast vaataski ta lihtsalt Kat'le otsa.