Direktori ukse taga/Loll nali.

[Gabriel Saatusleid]

Väike esimese klassi tatikas Gabriel jalutas kindlasuunaliselt ja süütukese näoga direktori kabineti juurde. Peatudes vaatas ta hoolikalt ümbruskonda, et selle ala tühjuses kindel olla. Poiss naeratab ja võtab taskus siis prinditud sildi 'Arstikabinet' ja asetab selle 'Direktori kabinet' asemele.

Poiss on omaarust hullult äge nüüd ja paneb uhkusest käed puusa ja kuuleb mingit sahinat. Ehmudes jookseb ta ühe tugitooli taha peitu, siis tuli välja, et see oli kõigest tema hiir Johnny, kes oli vahepeal ta taskust põgenenud. Kergenatult jäi Käbi seina najale istuma ja vahtis enda "kunstiteost".

[Samara Soul]

"Väga armas," sõnas viimaks üks sarkastiline hääl. "Nüüd võtad sa selle sildi ning vahetad ümber, kui sa just jamasid ei taha." See hääl kuulus muidugi Samarale, seitsmeteistkümne aastasele tütarlapsele, kes oli tüdruku kohta liiga pikka kasvu ning kelle pihani ulatuvad ronkmustad juuksed olid kardinatena ümber tema kaame näo. Tema smaragdrohelised silmad puurisid pahaselt noormeest ning käed olid rinnal ristis. Tütarlapse koolivormi peal asetses küll hõbedane märk, mille peal oli KV, kuid rüü hõlmade vahelt võis näha selle süütu koolivanema tegeliku siietus: võrksukad, Gryffindor'i värvides põlvikud, pannalde ning metalse ninaga tanksaapad, must pluus, mille kaelusest paistis Gryffindor'i värvides lips ning veinipunane korsett, mis oli ümber näitsiku niigi saleda piha tõmmatud.

"Noh, kas sa võtad selle sildi ära ja paned eelmise tagasi?" päris ta kannatamatult. Tavaliselt ei torkinud ta teiste asju, kuid vaatamata kõigele oli ta koolivanem ning poiss oli talle vahele jäänud. Samara oli teinud enda igaõhtust patrulli, kui ta täpselt nägi, kuidas seesama väike poiss sildid ära vahetas. Mis hea pärast? Niisama lolli mängimiseks? Mõni vanem õpilane poleks selle õnge läinud, sest enamik neist teadsid, kus asub Haiglatiib, kuid mõni esimese või teise klassi naga oleks raudselt õnge läinud.

[Gabriel Saatusleid]

Gabriel jõllitas enda totrust ja lootis, et saaks oma silmaga näha, kuidas mõni tatikas lonkab haledalt direktori ukse taha. Tavaliselt lähevad temavanused haiglatiiba täiesti tühiste asjadega nagu näiteks tuima peavalu või veidi kriimustatud põlvega, seda saab ju ühe viipega parandada, aga nmh..kes see ikka tervendamistunnis tähele midagi viitsib panna. Ega Käbi ise ka ei viitsiks, aga ta vanemad on lihtsalt selle tunni osas eriti nõudlikud, väidetavalt tuleb sellest palju kasu, aga nmh..jamh..võimalust pole tekkinud, et midagi ägedat terveks teha.

Poiss kuulis enda kõrval häält ja ta süda jättis löögi vahele...oh crap, nüüd tuleb suur jama, mõtles poiss. Aeglaselt pööras ta enda pea hääle suunas ja ajas siis oma koivad alla. Kui Käbi nägi, kes tema ees seisab oli ta üllatunud ja vaatas seda..asja kortsutades kulmu, sest see tšikk nägi tõsiselt välja nagu Koljat..või..tema naine õigemini. Igatahes..mingi suur karnevali kostüümis veidrik, kuid siiski ta oli aastaid poisist vanem ja ta ei tahtnud jamasid. Aga ikkagi..Käbi jõudis hetkeks mõelda, et äkki on ta stiilipäeva maha maganud või midagi.

Igatahes...poiss sai aru, et tuleb end olukorrast välja rääkida, kuidagi. Ta vaatas süütute silmadega tüdrukule otsa ja ütles:"Ma tulin siia ainult selleks, et plaastrit enda sõrmele panna." Gabriel oli käed selja taga endale pika ja terava pöidlaküünega haava teinud sõrmele, lootes, et tüdruk ei taipa vererada otsima hakata, sest veretilgad tilkusid ju ainult tema jalge juures. "Ma otsisin arstitiiba, aga see uks siin on lukus ja ma tõesti ei saa aru, mida ma vahetama pean?"

[Samara Soul]

Samara vaatas poissi ning turtsatas vaikselt. "Ma n ä g i n su väikest haledat trikki," sõnas tütarlaps rangelt, meenutades kohati juba professor McGonagalli. Ta muigas vaikselt ning ajas rinna kummi, et tema läikiv Koolivanema märk ikka ilusti ning kaugele säraks. Kui poiss üldse teadis, kes koolivanem on ning mida see tähendab. Pidi teadma.

"Seega ära hakkagi mulle valetama. Ning sellise asja eest," ta võttis õrnalt poisi käe enda kätte, "ei ole vaja proua Pomfrey'd küll tülitada. Tal on targematki tegemist." Ta võttis kätte enda lumivalge ning jumaliku võlukepi, mis oli teda truulilt aastaid teeninud ning lausus ühe lihtsa loitsu. Väike haavake kadus võluväel ning ei jäänud armi ega midagi. "Näed sa, kõik ongi korras," sõnas ta.

"Vaheta nüüd need sildid ära, enne, kui sa oma majale jamasid kaela tõmbad. Sa ju ometi ei taha majakarikast ilma jääda, ega?" päris ta poisi käest lahti lastes niong võlukepi tagasi enda põuetaskusse pistes. Ta ristas käed rinnal taaskord vahelti, vaadates altkulmu noormehe poole, siidised ronkmustad juuksed kahvatu näo ees. Ta näis küll üsna range ning õel, kuid tema silmad särasid. Tal oli väga hea meel, et sai viimaks ometi kedagi paika panna. Ta lootis siiralt, et see poiss on slytherinlane.

[Gabriel Saatusleid]

Silmade pööritamine ja tuim kehahoiak. Ta ei viitsinud seda näägutamist kuulata. Ikkagi üritas ta vaadata tüdrukule silma..võinh..ta sai vaadata kardinaid ainult.

Ta ehmatas, kui tüdruk ta käe haaras. Aga jamh..keegi siiski tervendamisest teadis midagi. "Ma tegelt oleks saanud seda ise ka teha.", pomises ta omaette. Võttis siis lohakalt sildi viskas selja taha maha ja asetas ilusti õige sildi oma kohale.

Kui poiss kuulis Koljatari majakarikast rääkimas, vastas ta ...vist tüdrukule:"Majakarikas...c'mon..mul on alles esimene klass, mul on selleks väga palju aega, et selliste asjade pärast muretseda. Aaga..ma lihtsalt ei saa enda suud kinni hoida ja vabandan juba ette..igaks juhuks. Tahaks küsida, miks sa selliselt riides käid, nagu sa läheks kommijahile??"

[Samara Soul]

Samara kergitas õrnalt kulme. "Jah, kuidas? Minnes haiglatiiba?" päris ta kulme kergitades, kui too ütles, et oleks saanud ka ise selle ära parandada.

Ta kuulas veel poissi, kes talle vaevu rinnuni ulatus. Samara oli ebaharilikult pikka kasvu ning ta kandis ka tanksaapaid, mis andsid tema pikkusele veelgi rohkem vürtsi juurde, kuid tal ei olnud sellest midagi. Kunagi ei olnud teda huvitanud teiste arvamus, seega miks oleks nüüd pidanud see muutuma? Ta kavatses jääda iseendaks, maksku, mis maksab.

"Majakarikas antakse aasta lõpul välja ning see semester on juba kolm nädalat kestnud, nii et..." pomises tüdruk muigega. Kui ta aga poisi küsimust kuulis, oleks ta justkui karvapalli alla neelanud. Ta vaatas kivistunult noormehele otsa ning pahvatas viimaks naerma nii, et terve koridor tema häält täis oli. Seejärel lõi ta kiire käeviipega juuksed seljale. "Ma olengi kommijahil," sõnas ta irvitades. Absurdne küsimus. Kahjuks või õnneks oli ta selliseid küsimusi liiga tihti ja palju kuulnud.

[Gabriel Saatusleid]

Gabriel jälle..pööritas silmi ja vastas siis:"Ma usun, et taipad isegi, et mul oli mingit vabandust vaja, et välja rääkida end olukorrast, aga kahjuks oled sa veidi liiga taibu. Tunda, et Gryfikas." Pisike vaatas kõrvale ja ronis siis ühele pingile, et tüdruku nägu ka veidike näha, muidu jääbki siin kas rindade või kardinatega rääkima.

Kuuldes seda naeru, kohkus poiss, sest ta jäi mõtlema, mis seal naljakat oli. Ja jälle latrab tšikk vahepeal majakarikast..Käbi ei vaevunud vastamagi, vaid vaatas sel ajal kõrvale. Kommijaht...tüdruk siis on kommijahil..poiss arvas algul, et tüdruk veidikenegi mõistlik, kuid nüüd arvas, et ta on tõesti tsirkusest jooksu pannud. "Kui tõesti tulid kommijahile, siis siin on sul väga vähe õnne ja nmh..kes sulle ikka suvakal päeval hilpude selga panemise eest komme annab. Sorri, kui ma liiga ülbe olen..ma vahel...kipun enda arvamust liiga tihti välja ütlema, aga sa võid öelda, kui ma natuke liiale lähen...ma väga palju ei viitsi jamasid kaela tuua. Aga jmh...las see riietus siis olla. Veider minu arvates ikkagi."