Evening.

[Lily Trescott]

Päike oli enam-vähem loojunud, kuid säras veidi veel purpursetes toonides küngaste taga. Õhk oli üsna jahe, kuid tuult oli üsna vähe. Ilm oli päris ilus, sest sügisele kohaselt lendasid ringi punakad, kuldkollased ja säravrohelised lehed, mis langesid aegajalt puudelt. Sigatüüka koolimaja oli sellisel ajal samuti ilus.

Kell oli just üle kooli kaheksa löönud, seega võis veel lossis ringi jalutada, kuid välja oli keelatud minna. Siiski sammus sealt ühel hetkel välja tütarlaps, kellel polnud seljas midagi peale õhukese jaki ja teksapükste. Loomulikult ei olnud tal külm, sest tema rass oli vampiir. Aga vähe sellest, et ta liikus valel ajal välja, võttis ta suuna Keelatud Metsa poole; kuhu oli ilmselgelt keelatud minna.

Lily hammustas õrnalt huulde, kuid ta Hagridi majast mööda jooksis ja rohetavasse metsatukka kadus. Ta ei kavatsenudki väga kaugele minna, niisiis peatus ta üsna varsti peale seda, kui ta oli üle konarlike okste ja kivide roninud. Nii imekspandav kui see ka polnud, oli ta kuue aasta jooksul ainult ühe korra seal metsas käinud. Teda kummitas lihtsalt fakt, et seal ei tohtinud olla ja ta kartis, et keegi satub talle peale.

Veidi aja pärast vajus ta maapinnale istuma; mitte, et ta oleks väsinud olnud. Isegi tavainimene poleks nii lühikese maaga väsinud, aga ta eelistas lihtsalt istumist seismisele. Ta nõjatus vastu krobelist puutüve ning sulges hetkeks silmad, kuid avas need kiirelt uuesti. Seejärel jäi ta lihtsalt ümrust uurima.

[lal]

Dominic surus käed taskusse ning sammus inimliku kiirusega Hagridi majast mööda ja otse Keelatud Metsa poole. Ta tundis üsna värskeid jälgi, aga siiski ei läinud ta sama teed pidi. Ta pidi sööma. Ning seepärast võttiski Dom suuna ühe lagendiku poole, kõndides ikka inimliku kiirusega. Tal ei olnud kiiret kuhugi, sest väga näljane ta ei olnud. Aga siiski oleks ta parema meelega enda kõhu täis söönud, kui järgmisel päeval mõned õpilased ohtu seadnud. Kes teab, millal tema enesekontroll teda alt veab.. Pealegi, äkki võis mõni õpilane tema siniste silmaümbruste järgi arvata, et ta tarbib uimasteid?

Üsna peatselt jõudis Dom ühe lagendikuni, kuid ta jäi puude varju, sest märkas lagendikul kahte hirve. Ta lasi enda silmahammastel pikemaks kasvada ning koheselt laienesid ka tema pupillid, kui ta juba mõtteis ette kujutas, kuidas ta tolle suurema hirve verd joob. Erinevalt mõndadest teistest vampiiridest oli Dominic juba üsna kaua harjutanud seda, kuidas tuli verd juua. Vanasti, kui ta enda janu kustutas, nirises veri mööda tema lõuga alla ning määris tema pluusi ära, aga nüüdseks võis öelda, et ta oli sellel alal juba professionaal. Peale janu kustutamist ei olnud Dom'i näol ühte veretilka ka.

Ning järsku.. Dominic oli kadunud. Võis ainult kerget tuuleiili tunda, kui mees välgukiirusel priskema hirve juurde jooksis ja enda hambad tema kaelaarterisse lõi, hakates tema maitsvat verd jooma.

[Lily Trescott]

Kui Lily mingil hetkel samme kuulis, võpatas ta kergelt, sest tema esimene mõte oli, et see on mõni õpetaja, koolivanem või prefekt, kellele ta vahele jääb ja kes talt majapunkte maha võtab. Seega tõusis ta välgukiirusel püsti ning hiilis ainult vampiirile omase vaikusega kaugemale. Talle välgatas hetkeks pähe mõte, et see on mõni teine õpilane, kes lihtsalt jalutab, kuid see jäi siiski tagaplaanile. Rohkem tõenäolisem tundus näiteks Slytherini koolivanem.

Siiski sai uudishimu tüdrukust võitu ning Lily astus hääletult üle kuivanud oksaraagude ja käbide, et lähemale jõuda. Kuna tema rass juba selline oli, siis oli tegelikult raskem vahele jääda, sest tavainimene ei tohiks teda nii märgata. Kui ta oli aga pahaaimamatult lagendiku lähedusse jõudnud, silmas ta juba eemalt poissi, kellega ta Sigatüükasse sõites ühes kupees oli istunud. Slytherinlane. Siis polnud ta aga millegipärast aru saanud, et ka too on vampiir.

Üsna hämmastunud näoga astus ta lähemale, jäädes siiski ühe hiiglasliku puu tüve varju. Nüüd oli selle, et ta tabatakse, protsent suurem, sest noormees oli samast rassist ning ülitundlike meelte abil võis ta tütarlast vabalt märgata. Lily aga jälgis üsna rahulikult tolle tegemisi ega ei oleks kuidagi saanud pahaks panna. Koolis ei jäänud temalgi muud üle, kui vahete-vahel mõni metsloom kinni püüda ja tema verd juua. Tavaliselt ta lihtsalt riskis ja toitus kiirelt metsa serval ning mitte väga tihti, sest keegi ei tohtinud teada saada, kes ta on.