Igavusest

[Alexander E. Deveraux]

Keelatud mets on alati õpilasi lummanud just sellepärast, et nad sinna minna ei tohi. Kui sul aga see luba olemas on siis muutub see koht õige pea sinu jaoks täiesti tavaliseks metsaks. Samamoodi oli Alexiga. Ta oli selle koha nii mitu korda läbi käinud, et asi muutus igavaks lihtsalt. Täna öösel oli ta seal järjekordsel jalutuskäigul kuid mitte inimese, vaid hiiglasliku musta kassina, kelle kollased silmad helendasid pimeduses. Peaaegu kuuldamatul sammule liikus ta rahulikult edasi metsa sügaviku poole ronides aega-ajalt üle mõnest suuremast puujuurest.

[Leandra LeStrange]

Nagu mainitud, oli keelatud mets justkui vili, mida ei tohtinud puutuda ega vaadata. Veel vähem tohtis üldse selle lähedale minnagi.
Kuid Leandra, kui pisikese ja uudishimuliku vampiiri jaoks need reeglid eriti tähtsust ei omanud. Ta soovis välja uurida Miks see mets keelatud oli ja mis seal veel olla saab? Pealegi ei saaks ju olendid talle kuigi palju liiga teha. Neidis oli vampiir, surematu olend, olgugi, et ta kasvab veel. Tõsi, puhtaverelised vampiirid olid pisut teistsugusemad kui tavalised muudetud.
Viimaks jõudis ta puudeni ja vaatas kõrgeid latvu. Siis langetas ta pilgu ja silmitses porist rada. Enda pisikeste ketsidega, mis ei sobinud kohe üldse tema põlvini ulatuva puhvis gootikleidiga oleksid muutunud otsemaid poriseks ja ilmselt oleksid need ka katki läinud, kui ta läheks siit edasi. Jah, ta oli ettevaatamatu. Veel.

[Alexander E. Deveraux]

Mets oli endiselt igav. Ei ühtegi libahunti, kentauri ega muud müstilist olendit. See ajas haigutama. Silmitsenud korra puid, mis ümberringi kõrgusid tegi ta ühe hüppe ja ronis ühele madalamale oksale, jäädes sinna saba välkudes lesima. Äkitselt nägi ta aga eemal liikumist ning see kupatas ta oma mõnusalt asemelt maha. Arendanud oma kõnni sörgiks oli ta õige pea ühe väikese gootikleidis jõmpsika juures, kellega ta oli loomana peaaegu ühte kasvu.

[Leandra LeStrange]

Kuuldes krabinat pea kohal, vaatas Leandra üles. Kuid nägemata enam kedagi, liikus ta vaikselt edasi kuni ta taas mingisugust heli kuulis. Järsku ta võpatas kui nägi hiiglaslikku kassi enda ees seismas. Alguses vaatas ta looma uurivalt, kuid siis lõid ta silmad särama ning ta astus loomani. "Tere, Kiisu," lausus ta rõõmsal toonil. Viimaks oli ta loomani jõudnud ning siis asetas ta oma jäise käe looma pea peale ning patsutas seda õrnalt. Ükskõik kui hästi tema veri praegu ka ei lõhnanud, oli Leandra praegu ametis gepardi uurimisega.

[Alexander E. Deveraux]

Kaslane tõi kuuldavale turtsatuse ning raputas siis ägedalt pead kui jõmpsikas seda patsutama hakkas. Astunud paar sammu tagasi hakkas loom muunduma ja õige pea kõrgus pisikese plika ees slytherini koolivanem. Poiss kummardas pisut ja jäi tüdrukule silma vaatama:"Mis majas sa käid ja miks sa siin oled? kas sulle pole öeldud, et ilma loata siia tulla ei tohi?" küsis ta kulmu kortsutades.

[Leandra LeStrange]

Leandra krimpsutas nina kui loom pead raputas. Vere lõhn tungis talle tahtmatult kopsudesse ja see pani tema silmad tumedaks muutuma. Kui loom paar sammu taganes, jäi Leandra liikumatult paigale seisma, kuni viimaks enda ees Slytherini koolivanemat nägi, kes tema kohale kummardus, et talle silma vaadata.
Siis ta aga naeratas laialt, paljastades enda perfektselt sirge ja valge hambarea:"Ravenclawist," vastas ta, silmad endiselt säramas.

Ta polnud kunagi animaagi näinud ning see tekitas temas huvi. Kuidas nad üldse muutusid? Oma tahtele vastavalt või nagu libahundid? Siis kallutas ta pea veidike küljele, lastes oma lühikestel tumepruunidel juustel pool näost katta. "On küll," vastas ta rahulikult. Kuid samuti oli ka Dumbledore kursis asjaoluga kes ta oli ning ka see, et tal võib vajalikuks osutuda metsas käia.

[Alexander E. Deveraux]

Alex vahtis veel mõnda aega jupsikuga tõtt ning ajas nii end taas sirgu näol muie:"Kahju. Ma juba lootsin, et sa oled mõni Gryffindorlane ja siis saab sult selle eest punkte maha võtta aga kuna sa taibude majas käid siis pole sellel mingit võlu." ütles ta ja pööras seejärel jõmpsikale selja hakates metsa sügavuste poole kõndima.

[Leandra LeStrange]

Leandra krimpsutas taas nina, seistes täiesti tikksirge seljaga. Kui noormees talle selja pööras, ohkas tütarlaps vaikselt. "Õpilased ei tohiks metsas käia," lausus ta vaikselt, kui nägi kuhu noormees läks. Üldse, kust tema pidi teadma, et tegu on koolivanemaga? Ta polnud selle süsteemiga veel tuttav. Ilmutades ennast taas Slytherinlase seljataha, vaatas ta tema seljatagant pimedusse.

[Alexander E. Deveraux]

"Ma olen koolivanem ja mina võin teha kõike mida tahan." kostis Alex seepeale ning pööras siis end tüdruku poole tagasi:"On sul midagi vaja põngerjas?" küsis ta jahedal toonil silmitsedes nüüd taas kulmukortsutusel enda ees seisvad päksi.

[Leandra LeStrange]

Leandra surus huuled peenikeseks valgeks kriipsuks, kui ta järgnevaid koolivanema sõnu kuulis. Ta oleks soovinud talle nähvata ja väita, et nii see tegelikult ei ole, kuid hoidis oma suu kinni. Äkki tõesti eemaldab veel tema majalt mõned punktid. Kuid siis võttis vampiiritirts oma julguse kokku ja noogutas. "Ma tahan metsa minna," lausus ta vaikselt. Ilmselgelt oleks ta saanud seda ka ilma koolivanema loata. Tal oli vaja ju verest toituda. Kuid siiski soovis ta näha ka kellegi teise reageeringut selle teema üle.

[Alexander E. Deveraux]

Miksipärast oli Alexil täna hea tuju ja ta oli nõus tegema midagi alandavat ja lolli korraga. Peale selle tundus tüdruk ka lahe olevat. Väike küll aga samas kummaline:"Hüppa selga siis." sõnas ta ja muutus tagasi jaaguariks jäädes ootama, et päks talle selga roniks.

[Leandra LeStrange]

Leandra pilgutas silmi kui ta koolivanema sõnu kuulis. Seekord polnud need üldse jahedad vaid pigem soojad ja sõbralikud. Hetk hiljem seisis noormehe asemel must jaaguar. Korraks kõheledes, hüppaski ta kaslasele selga, maandudes pehmelt ning nii, et tal valus ei oleks. Selle jaoks kasutas ta vampiirilikku graatsiat. Kiiresti sättis ta oma kleidisaba nii, et tal oleks jooksu ajal mugav ning vaatas siis hiiglaslikule kaslasele otsa.