Õhtul.

[Ashley-Jy Granger]

Jy sammus metsa poole, kuid metsas polnud ta enam tavaline inimene ega võlur. Ta oli emahunt. Emahunt uuris metsas ringi ega kedagi seal veel pole. Samal ajal nägi ta aga mingit kiskjat metsas, kes hakkas lähenema, hunt hakkas jooksma, kuni jõudis ühe puu juurde, kus ta ka maha viskus ning puhkas. Ta kuulatas, kikkis kõrvadega, aga vaenlane oli läinud.

[Samara Soul]

Ash ei olnud ainus hunt, kes praegu ringi luusis. Mööda metsa jalutas üks ronkmust paksu ja koheva karvkattega hunt, kelle hambad olid nõelteravad. Ka emahunt. Tema punased silmad vaatasid välkudes ringi, kui ta viimaks maha istus ning enda pilgu puude suunas pööras. Miski liikus seal, kuid mis? Ta ei suutnud praegu midagi ega kedagi eristada...

[Ashley-Jy Granger]

Emahunt kuulis peagi samme, ta tuli puu varjust välja ning jäi nähtavale kohale kivi juurde istuma. Nähes, et seal lähedal on emahunt, läks ta natuke lähemale. Seejärel jäi ta paar meetrit teisest hundist eemale istuma ning silmitsema teda. Ashley oli teda ka ennem näinud, kui ta oli hundiks kehastunud, aga ta ei teadnud täpselt, kes see, nii tuttav oli.

[Samara Soul]

Ronkmustaks hundiks muundunud Samara tõusis püsti, kui ta teist emahunti nägi. Ta vaatas talle enda veripunaste silmadega otsa ning taganes paari sammu võrra, ise pinevalt enda pilgu temal hoides. Kuid tema ei teadnud, et see on hoopis hundiks moondunud inimene. Tema pidas seda loomaks ning sellepärast ta veidi kartiski. Ta ei kohtunud just iga päev teisi kiskjaid, kes temas võibolla konkurentsi nägid.

[Ashley-Jy Granger]

Emahunt kallutas pead paremale poole, kuid pilk püsis ikkagi teise emahundi peal. Korraks mõtles ta hambad paljastada ja teise minema hirmutada, kuid miski temas ei lasknud seda teha. Mõne hetke pärast vajus ta pea longu ning ka tema taganes. Paraku tõmbas ta ühe kiviga, millele ta just peale astus, oma käpa katki. Hunt viskus kohe lamama ja oma käppa lakkuma. Kuigi ta oskas inimesena väga hästi inimesi ravitseda, tegelikult ka loomi ravitseda, ei riskinud ta praegu, igaks juhuks.

[Samara Soul]

Must hunt silmitses looma, kes oli viga saanud. Ta tundis, kuidas ta peab teda aitama, kuid ta teadis, et see oleks ääretult loll mõte. Siis oleks loom kohe aru saanud, et too on kõigest üks ohutu inimene ning oleks ta kohe tapnud.

Selle asemel ootas ta veidi, ise enda nukrate silmadega vaadates, kuidas teine emahunt enda käppa lakub. Viimaks aga kõndis ta nõtkelt käppadel temani. Ta tonksas teda õrnalt enda koonuga ning hakkas seejärel isegi tema käppa lakkuma. Inimesena oleks ta inimest samuti aidanud. Mitte küll lakkudes, aga näiteks sideme võlumisest vms.

[Ashley-Jy Granger]

Peagi sai hundi käpp parema ilme, kuid emahunt pidi ikkagi tagasi inimeseks muunduma. Ta tõusis püsti ning läks kiirema jooksuga edasi, jooksu peal muundudes tagasi inimeseks. Ashley vaatas tagasi teise emahundi poole ja tänas teda vaikselt. Seejärel istus ta kännule, võttes taskust välja võlukepi ning lausus: "Episkey!" Jy nägi kuidas haav paranes ning ohkas õnnelikult, kuid tal tuli meelde, et teda jälgis teine emahunt. Ashley vaatas uuesti klaasistunud pilguga hunti, pannes samal ajal võlukeppi tagasi taskusse. Tüdruk arvas, et nüüd on hunt kindlasti hirmunud, kui teine seda kõike pealt nägi.

[Samara Soul]

Hunt silmitses nüüd inimest. Ta oli väga üllatunud. Veel üks animaag, kes muundus hundiks? Seda ei kohanud iga päev.
Mõne aja pärast oli ka musta hundi asemel tüdrukukogu. Sihvakas pikkade ronkmustade juustega neidis, kelle saledat keha katsid musta värvi riided, vaatas kulmukortsutusega tüdrukut. "See oli päris ohtlik. Ma oleks võinud su maha murda," sõnas koolivanem õrna muigega, vaadates kohta, kus tüdrukul ennist haav oli olnud.

[Ashley-Jy Granger]

Ashley vaatas taas hundi poole, kuid too polnud enam hunt vaid inimene. "Ma tean, kes sa oeld. Sa oled vist Samara? Ma ei teadnudki, et sa oled...animaag," lausus tütarlaps kohkunult. Tõepoolest oli Jy olnud surmasuus, kaks hunti ei tähenda alati sõprust, sest kui animaag on juba hundiks moondunud, siis ei ole tal enesekontrolli vahel.
Siiski nüüd ta teadis ja tundis ka kergendust, et ta ei olnud ainuke animaag. "Mis sa siin metsas tegid, õhtul?" küsis Ashley juba uudishimulikumalt.

[Samara Soul]

Samara muigas endamisi, vajudes viimaks kännule istuma, masseerides enda punaseks tõmbunud nukke. Ka tema oli enne veidi viga saanud, kuid mitte väga hullult õnneks. Ainult väiksed kriimustused, kui ta ühe karu eest ära jooksis. Mis ajast karud hunte taga ajasid, seda Samara ei teadnud.

"Ma ei kuuluta seda just igaühele. Ma arvan, et sina samuti mitte," sõnas koolivanem sünge muigega, tõstes viimaks enda silmad tüdrukule. "Jalutasin. Niimodi on hea jalutada ilma, et mõnele professorile vahele jääks. Ma arvan, et samal põhjusel oled sinagi niimodi siin, kas pole?" Ta turtsatas pead vangutades. Kui kaval...


OT: Kahtlane on hästi läbi saada xD

[Ashley-Jy Granger]

Jah, olen küll tegelikult samal põhjusel siin. Kuigi mul polnud kavaski veel ühe animaagiga kohtuda," naeris Ashley. "Sa oled kellegile öelnud, et sa oled animaag? Välja arvatud mina muidugi," päris Jy. Tema ei olnud seda ohverdust teinud ja ta ei tee ka seda lähiajal.
Tüdruk vaatas ringi ning silmas taas kedagi puude vahel liikumas. Karud... Jy ohkas ning pööras pea taas Samara poole.


OT: Ma tean ja.

[Samara Soul]

Ka Samara pööras enda pilgu häälte suunas ning väristas hetkeks enda õlgu. Karud tõesti. Need võisidki olla need karud, kes olid teda taga ajanud. Võibolla tulid nad lõhna nuhutades talle järgi ning nüüd olid nad Samara ju leidnud...
Kuid tüdruk ei pööranud hetkel sellele tähelepanu, vaid vaatas ravenclaw'lase poole. "Ainult Hayley teab. Mu parim sõbranna, ma mõtlen," sõnas ta selgitusega. Muidu polekski Hayley seda teadnud, aga kuna too oli tema parim sõbranna, usaldas ta tüdrukule kõike. Ka enda saladuse.

[Ashley-Jy Granger]

"Las ma arvan, mis sa seal metsas tegid. Üritasid mingit jahti kellegi peale pidada, näiteks jänese?" küsis Ashley. Ise oli ta üritanud korraks mingit saaki leida, kuid tal ei olnud eriti kõht tühi. Teda pani mõtlema see et, kas Sigatüükas võib olla keegi veel animaag peale tema, Samara ja McGonagalli? Seejärel hammustas ta huulde, kui kuulis uuesti häält. "Sa ajasid vist karud vägagi närvi..," lausus Jy sellepeale, omaette naerdes.