Algus

[Samara Soul]

Oli alles septembrikuu algus, aga juba olid ilmad sombused ja jahedad. Paksud poritükid jäid Samara Souli saabaste taldade külge kinni, kui ta enda käest nahksed kindad võttis ning need kätte libistas. Ta oli alati külmavares olnud. Lükanud käega enda pikad ronkmustad juuksed kahvatu näo eest kõrvale, naeratas ta endamisi, kui eemal paistvat järve silmitses. Hea oli taaskord Sigatüükas olla, nüüd juba seitsmendat ning kahjuks ka viimast aastat.

Ta vaatas veidi järve ning lõpuks otsustaski ta enda sammud sinnapoole viia. Mööda kitsast jalgarada mööda kõndis ta veekoguni, ise hoolega jälgides, et ta ei koperdaks. See neetud pori oli ka väga libe.
Jõudnud lõpuks järveni, jäi ta selle kaldal seisma, pilk sillerdaval veel. See oli ilus.


OT: Teema kinni..

[Leandra LeStrange]

Algus. See kõlas Leandra jaoks sobivalt. Ta oli kõik need aastad oodanud Sigatüükasse tulekust ning siin ta nüüd on! Selles maagilises koolis ootasid teda tarkused, mõistatused ning palju maagiat ja võlukunstilist ilu, millele mõtlemine pani juba enesest pisikese vampiiritirtsu silmad särama.

Sügisene sombune ilm polnud asi, mis oleks neidise tuju rikkunud, olgugi, et tema õhukesed ketsid plärtsusid ning muutsid tema valged sokid pruunikaks, ei osanud Leandra kahtlustadagi, et inimesekd jääksid praegu haigeks. Tütarlaps kandis pisikest kleiti, mille puhvis seelik ulatus kuni tema kondiste põlvedeni. Tema pisikesed õlad olid kaetud õhkõrnade varrukatega.

Selles õhkõrnas korsettkleidis ei suutnud Leandra isegi mõista tegelikult, et väljas oli külm. Ta oli tähele pannud, et inimesed kandsid sellel ajal juba jopesid, kuid tema ju ei tundnud ei sooja ega külma. Ning kes ikka temast välja teeks? Pealegi oli ta lühikest kasvu ja Ravenclawlane pealekauba. Paljudele jättis see tuupuri mulje ning enamasti seetõttu vanemad õpilased ei rääkinudki eriti temaga.

Viimaks jõudis ta koolialale ning vaatas seal ringi. Ta isegi ei osanud unistada, et kool omas selliseid puhkepaiku. Ning ta oli kuulnud, et vahepeal saab külastada ka Siganurme, kuid seda alles kolmandast klassist.
Tuul pani tema tumepruunid juuksed ning kleidiserva õrnalt voogama, kui ta taas edasi astus ning uudistavalt ringi vaatas. Ta möödus mõnest üksikust puust, kuni jõudis viimaks sillerdava veekoguni.

Pisut madalamale kummardudes, libistas ta oma pisikese valge käe vette ning pritsis seda igasse ilmakaarde. Ise ta muidugi ei tundnud seda jäiset silitust enda kivikülmal ning läbitungimatul nahal, kuid talle pakkus selline tegevus lõbu ja huvi. Jah, see oli lapsik, kuid ega Leandra oligi veel pisike ja noor.

[Samara Soul]

Samara judistas enda õlgu, kui üks jahe tuuleiil tema konte läbis. Ta kandis küll maani nahkmantlit, mille suurt kapuutsi oleks ta vajadusel võinud silmini tõmmata, kuid siiski kahetses ta sügavalt, et ei olnud mantli ajja mõnd dressikat või midagi pannud. Ainult musta värvi maika, mille peale oli tõmmatud veinipunane korsett. Puhvis seelik paistis oma musta värvi satsidega mantli hõlmade vahelt ilusti palja ning seda tegi ka tema jalg, mida kattis ainult võrksukk, triibuline põlvik ning meeletult robustne tanksaabas.

Kuid Samarale nii meeldis. Talle meeldis erineda hallist massist, olla omaette. Ning teda ei huvitanud karvavõrtki, mida teised sellest arvasid. Tema ei olnud enda nina kunagi teiste asjadesse toppinud, seega miks oleks ta nüüd pidanud erandi tegema? Seega oleks olnud tore, kui ka teised oleks enda nõmedad ning alaväärsed kommentaarid endale jätnud. Kuid kui tihti seda juhtus? Väga harva. Alalõpmata oli kellegil midagi Samara kohta kobiseda. Algul ajas see tüdrukut vägagi närvi, kuid nüüd oli tal suva. Ta teadis, et on neist kõigist peaaegu üle.

Ta kummardas ning võttis siiski ühe nahkkinda käest, kui ta enda sõrmed vette kastis. Tema küll tundis selle jahedat temperatuuri. Kuid üks asi pani teda kulmu kortsutama. Mingid lainetused... Ta kallutas veidi enda pead ning viimaks märkas ta endast mitte väga kaugel üht ääretult väikest, ääretult õhukeselt riides ning ääretult kondist tüdrukut. Ta oli nii kahvatu, et Samara oleks võinud vanduda, et nägi tema veresooni läbi. Ega ta ometi haige pole? Kuigi see ei oleks mingi ime, arvestades seda, mismoodi ta sellise ilmaga ringi käis.

[Leandra LeStrange]

Neidis tõstis oma ümara näo, mida raamisid tema kastanipruunid juuksed ja ta pööras oma tumedad silmad korraks metsa poole. Ta oli andnud omale lubaduse, et hoolimata sellest kas see on keelatud või mitte, astub ta kunagi puude piirist läbi ja siseneb sinna maagilisse metsamaailma!

Siis kuulis ta vaikset suplsatust. Pisike vampiiritar pööras pilgu kõrvale ning vaatas eemaloleva õpilase poole. Ka tema tundus olevat pisut liiga tumedalt riietatud. Tütarlaps kallutas pea pisut küljele, vahtides päranisilmi koolivanemat, tema riideid, nägu ning musti juukseid, mis loorina langesid ühele tema näopoolele, varjates seda täielikult.

Seejärel tõusis ta aeglaselt püsti ning pühkis oma pisikesed käed vastu puhvis seelikut kuivaks ning keksles sinnapoole. Jah, ta oli uudishimulik ja mitte vähe. Kes oli see neiu ning miks ta Üksi siin oli? Leandral oli vabandus olemas. Ta oli uus ning alustuseks soovis ta kõik ise üle vaadata enne kui ta oma klassikaaslastega tutvusi tegema läheb.

Viimaks ta peatus neidise juures ning sirutas oma valge käe välja, ise laialt naeratades. Tema põskedele tekkisid sügavad vaod, põselohukesed, millega ta küll tavaliselt ei uhkustanud, ent enamasti oli see toiminud kui inimeste magnetina. Paljudele meeldis tema naeratus, seega miks mitte seda kasutada uute tutvuste tekitamisel?
"Tere," lausus ta rõõmsalt ning ootamata eriti vastust, haaras ta ise neidise käest ja surus seda õrnalt.

[Samara Soul]

See kõik oli Samara jaoks liiga kiirelt toimunud. Juba koheselt kuulis ta kellegi peenikest häält ning külma kätt enda peos, mis oli küll jahe, kuid selle tüdrukuga võrreldes täiesti kuum. Samara vaatas pärani silmi neiu poole, keda välimuse põhjal oleks võinud tema õeks nimetada.

Ta pigistas õrnalt tüdruku kätt, ise endiselt teda jõllitades. Mida see kõik tähendas? "Tere jah," kogeles koolivanem üllatunult. Ei juhtunud iga päev, et keegi teine oleks ise temaga suhtlema tulnud. Jah, ta suhtles küll inimestega, aga ainult siis, kui temaga tuldi suhtlema ja seda juhtus harva, mis tähendas, et enamiku ajast oli ta üksi, ninatpidi raamatus või mängides enda suupilli või viiulit, mis talle meeldis. Ta armastas muusikat!

Ta libistas mõne aja pärast tagasihoidlikult enda käe tüdruku haardest, masseerides seda õrnalt. Ilmselt oli tüdruk üksi, sest miks ta muidu kellegagi koos ei olnud? Praegu eriti käisid õpilased kambakesi ringi, mitte ei uudistanud ihuüksi lossi ümbrust nagu Samara. "Kas sa oled uus? Alles tulid siia, Sigatüükasse?" päris Sam näitsikult, kui oli mõtteid tema vanust üritanud ära arvata.

[Leandra LeStrange]

Leandra surus kätt nii kaua kuni tüdruk viimaks sellest ise lahti lasi. See üllatas teda isegi, et temaga nii leebelt praegu läbi käidi. Tavaliselt oleksid inimesed teda vaid juba kehatemperatuuri tõttu eemale lükatud. Ta oli ju külmem kui jää ning tema nahk oli kõvem kui kivi.

Ta langetas oma käe ning asetas selle oma puusa juurde, kallutades pea taas küljele. Ta silmitses huvitatult vanemat õpilast, teadmata tegelikult isegi mis majast ta on. Veel vähem teadis õpilane aga tiitlist. Tal ei olnud isegi embleemi, mis tunnistaks, et ta koolivanem on!
Kui neidis viimaks rääkima hakkas, noogutas Leandra kiirelt. "Jah. Esimene klass, Ravenclaw," sädistas ta oma peenikesel häälel, mis meenutas kevadiste lindude laulu.

[Samara Soul]

Samara toetas enda käed põlvedele ning naeratas, kui enda silmad tüdruku omadega vastakuti libistas. Samara oli ebamääraselt pikka kasvu. 186 cm. tüdruku kohta oli üsna palju ning lisaks kõigele kandis ta jalas paksutallalisi tanksaapaid. Ta meenutas juba kergelt hiiglast.

Ta vaatas neidu ning muigas vaikselt. "Ma käin seitsmendas, Gryffindori majas," sõnas ta. Ta ei käitunud temaga nagu titega. Iga 11. aastane oleks pidanud juba teadma, kuidas asjalood olid, sellepärast ei tekitanudki ta olukorrale piinlikust. "Mu nimi on Samara," tutvustas ta end viimaks. Too tüdruk tundus nii üksi olevat. Samara nägi millegipärast tema silmis valu ning sellepärast ei saanudki ta lihtsalt ära kõndida.

[Leandra LeStrange]

Kuna temaga käituti nii nagu oleks ta olnud neljandas või viiendas klassis. See tekitas temas ainult heameelt. Ning samuti olid lood ka sellised, et ta tundis reegleid. Nendest pole ta veel üle astuma pidanud, kuid ilmselt varsti ta peab seda tegema. Teiste õpilaste nimel muidugi. Keegi ju ei soovinud, et ta mõnda õpilast oma nälja tõttu purema hakkaks.

"Mul on meeldiv tutvuda," vastas ta vaiksel toonil, tehes kerge kniksu koolivanema ees, langetades seejuures oma tumedad silmad. Korraks vaatas ta ka näitsiku saapaid, mis panid teda kulme kergitama. Jah, ta austas inimesi kellel oli eripärane stiil ja kes julgesid erineda hallist massist, kuid need tundusid liiga... ekstreemsed olevat.

[Samara Soul]

Samara kortsutas pahaselt kulmu, kui tüdruk kniksutas. Talle ei meeldinud see. Ta ei olnud tema isand, et ta oleks pidanud seda tegema, sõnadest piisas. Kuid ta ei hakanud tüdrukuga ometi kurjustama, vaid pööras enda pilgu enda pannaldega veidi poristele saabastele, mille metalsed ninad päikese käes vastu särasid.

Koolivanem tundis end ebamugavalt. Ta ei tahtnud Leandrale halba eeskuju avaldada, kuid ta ei hakanud sellepärast ka end muutma. Võibolla oleks ta lihtsalt pidanud lahkuma? Kuid kuidas sai ta lahkuda, kui ta oli koolivanem. Nii irooniline, kui see ka poleks olnud, pidigi ta eeskujulik olema.

"Mis sinu nimi on?" päris ta, ise mõeldes, et mõnelt endavanuselt poleks ta elusees seda küsinud. Vähemalt mitte nii.

[Leandra LeStrange]

Tõstes enda kahvatu ning ümara näolapi taas, et koolivanemale otsa vaadata, pilgutas ta veidike silmi. See võis kõlada iroonilisena küll, kuid ta oli liiga võlutud nendest ekstreemsetest saabastest, mille platvorm oli hiiglaslik. Pealegi tundus koolivanem talle enesest pikka kasvu olevat.

Küsimust kuuldes, naeratas ta taaskord, kuid seekord pisut õrnemalt ja sõbralikumalt. "Leandra... LeStrange," tutvustas ta ennast. Ta teadis isegi, et see perekond ei omanud kuigi head muljet. Mitte enam. Kuid ta austas oma suguvõsa, ükskõik milline ajalugu sellel ka poleks olnud. Ning ta oli kindel, et ta ei tee samasugust viga nagu seda Bellatrix LeStrange teinud oli. Ta ei pöörduks kunagi pimeduse poole.

[Samara Soul]

Samara nägu kivistus hetkeks, kui ta kuulis tüdruku nime. Muidugi ei olnud tüdruk loll ning oskas kaks ja kaks kokku panna. Kuid ometi oskas ta realistlikult mõelda ega hakanud kohe oma järeldusi tegema, nagu mõni teine seda kindlalt teinud oleks. Kuna tüdruk oli Ravenclaw's, siis kindlalt oli ta palju teistsugusem, kui too Bellatrix...

"Noh, Leandra," alustas Samara, sirutas end viimaks, surudes käed sügavale taskutesse. Ta oli tüdrukust vägagi palju pikem, kuid ta ei muretsenud eriti sellepärast. Vähemalt nii palju, kuni ta ise end ebamugavalt tundma ei hakanud. "Oled sa juba siin ümbruses ringi ka vaadanud? Oled leidnud endale äkki mõne koha, kus sulle meeldiks käia?" päris koolivanem abivalmilt. Tal poleks midagi selle vastu olnud, kui oleks saanud giidi mängida.

[Leandra LeStrange]

Tütarlaps ei pööranud pilgu hetkekski kõrvale. Ka siis, kui ta nägi muutust koolivanema näos pärast seda, kui oli teada andnud oma perekonnanimest. Jah, LeStrange. Seesamune kurikuulus perekonnanimi. Bellatrix oli ajalukku läinud kui ühe lojaalsematest Lord Voldemorti kummardajatest. Ning samuti oli ta korda saatnud palju kurja. Kuid Leandra teisest käest, ei saaks seda kunagi teha. Jah, ta oli küll vampiir, kuid ta tundis isegi piire.

Kui koolivanem püsti tõusis, tegi sama ka tüdrukutirts, kes pidi Samarale alt ülesse vahtima. Praktiliselt ajas ta pea kuklasse, et näha nägu, mis tema pea kohal kõrgus. "Ma olen ainult järve ääres käinud," vastas ta. Järve ääres. Kuid ega siingi ei olnud ta saanud täielikku rahu ja vaikust nautida. Ta oleks soovinud siin oma viiuliga kääksutada, kuid alati leidus keegi, kes satuks peale kuulama. Seejärel järgneksid kas pilkavad kommentaarid või teda hakatakse edasi nohikuks nimetama. Ainult kaks varianti. Kuid ega see tüdrukut eriti ei kõigutanud. Ta armastas muusikat ja ta nautis sellega tegeleda. Ta oli kõigest kaheksa aastat viiuliga tegelenud.
Jah, ta sai kolmandaks sünnipäevaks viiuli ning seejärel alustas ta koheselt harjutamist. Alguses ei jaganud ta sellest kuigi palju matsu, kuid praegu suutis ta nii mõnegi klassikalise viiulipala kuuldavale tuua.

Hetke kaalutlenud, ta kehitas pisut õlgu. "Ma olen kuulnud sellisest kohast nagu Siganurme," alustas ta kaalutlevalt. Tegelikult oli ta ka lugenud sellisest kohast ning näinud pilte ajakirjadest ja muudest võlumeedia kohtades. Samuti oli ta ka kursis, et just Siganurme läbi said mõned õpilased oma elu päästetud. Nimelt liikusid nad ju läbi maali Sigatüükast minema! "Ma tean, et esimese klassi õpilasel on keelatud seal käia, kuid ma olen lihtsalt uudishimulik," tähendas ta vaikselt. Korraks langetas ta ka oma pilgu, üritades mõelda õigeid sõnu. Ei, ta ei soovinud hakata koolivanemale pugema. Tal polnud see üldse kavaski. Ta oli lihtsalt uudishimulik!
"Kas sa oleksid nii lahke ja räägiksid, mis Siganurmes on?" küsis ta viimaks otse välja.