Astronoomia torni avastamas

[Leandra LeStrange]

OT: Teema kinni

Juba nädal aega oli möödunud esimesest septembrist ning Leandra jaoks polnud Sigatüügas kuigi palju avastatud. Tegelikult leidis ta, et see kool on täis kõiksugu paiku, mida võib kasvõi mitu korda külastada ning seda muidugi väsimatult. Ka klassiruumid olid huvitavad.
Loomulikult, ta oli ju alles esimest aastat siin koolis!

Peagi avas ta enda ees raske astronoomiatorni ukse ning astus edasi, hoides seelikuserve kahe sõrme vahel. Seekord oli tal seljas veripunane korsettkleit ning sellele vastavalt ka ketsid. Punakad ning mustad võrksukad. Tema pead ehtis pisike tiaara, jättes mulje nagu oleks ta mingisugust muinasjutust põgenenud printsess.

Hääletult edasi astudes, jõudis näitsik hiiglasliku aknani ning ronis aknalauale, vajudes seal põlvili istuma. Ta armastas ööd ning ta armastas ka seda, mida see tume päevaaeg inimestele kinkida sai. Tähed sirasid alati taevas, muutes selle veelgi võrratumaks!
Aeglaselt libistas ta oma sõrmed aknaklaasile ja sealt edasi pisut allapoole, kuni tema pikad sõrmed kobasid käepidet. Siis, hinge kinni hoides, tõmbas ta akna lahti ja kummardus ettepoole.

Värske ööõhk lõi talle justkui rusikana näkku, olgugi, et tüdruk ise püsis paigal. Ta armastas seda kõike. Jah, ta ei tundnud eriti seda kõike, kuid ta teadis, et see on värskendav tunne. Leandra paotas pisut oma huuli, ahmides jäist õhku enda kopsudesse ning siis kummardus ta taas pisut ettepoole, piiludes allapoole.

Maa tundus olevat igati kutsuv. Kasvõi hüppaks sealtsamast alla. Tema ei saaks nagunii liiga. Võimalik, et isegi luumurd, mis tal tekiks paraneks järgmiseks päevaks ära.

[Elisabeth Naylor]

Elisabeth jalutas aeglaselt mööda kooli ringi. Jõudnud astronoomiatornini, otsustas tüdruk sinna üles minna. Elly lükkas ukse lahti ja hakkas mööda treppi üles sammuma. Kui Elisabeth üles jõudis, märkas ta, et seal oli juba keegi. Üks tüdruk seisis akna all. "Tere." ütles Elly ja astus lähemale.

[Leandra LeStrange]

Leandra vaatas ukse poole ning ronis aknalaualt maha. Ta mõõtis pilguga lähenevat tütarlast ja noogutas talle elavalt. Ta ei olnud just paljudega jõudnud tutvuda selle lühikese nädala jooksul ning ta oli väga õnnelik, kui keegi üldse vaevus sellisel kellaajal kohale tulla, kuigi aeg ei olnud hiline. Kõigest pool üheksa!

"Tere," lausus ta ning sirutas enda käe välja, haarates sellega tüdruku omast kinni. Seda õrnalt enda külmade sõrmede vahel hoides, surus ta neidise kätt:"Mina olen Leandra," tutvustas ta ennast, ise elevusse sattudes.

[Elisabeth Naylor]

"Elisabeth." vastas Elly. "Mida sa sellisel kellaajal veel siin teed?" uuris tüdruk teiselt ja istus pingile akna ääres.

[Leandra LeStrange]

Leandra lasi Elizabethi käest lahti ning keksles ise samuti akna juurde. Ta ronis taas aknalauale ning heitis jalad üle ääre, kiigutades neid nii. Oleks tulnud vaid mõni suurem tuuleiil, oleks Leandra ilmselt koheselt alla lennanud, kuid tema kümme küünt hoidsid kiivalt puust kinni.

Kuuldes küsimust, vaatas ta tähtedest sirava taeva poole, silmad peegeldamas igat pisidetaili sellest. "Ma olen uus ja tulin kooli uurima," vastas ta vaikselt. Pealegi polnud see kuigi hiline kellaaeg ning ta saaks väga kergelt üles otsida Ravenclawi puhketoa, kui see praegu vajalikuks osutuks. Siis pööras ta kulme kergitades pea küljele, vaadates üle õla oma vestluskaaslase poole. "Ja sina?" tundis ta samuti huvi.

[Elisabeth Naylor]

"Esimeses klassis?" küsis Elisabeth. "Mul hakkas lihtsalt igav. Ma olen muidu kolmandas." ütles tüdruk siis vastuseks.

[Leandra LeStrange]

Neidis noogutas kergelt. Esimene klass see oli! Ta kõigutas jalgu endiselt üle aknaääre ning pööras pilgu taas taeva poole, silmitsedes tumedal taustal siravaid tähti. Isegi oma vampiirisilmaga poleks ta suutnud neid kokku lugeda. Vähemalt mitte praegu!
"Mis majast?" tundis ta endiselt huvi. Pealegi polnud uudishimu patt.

[Elisabeth Naylor]

"Gryffindoris." vastas Elisabeth. "Ja sa ise?" uuris tüdruk kohe vastu. Kuid vastust ootamata küsis ta kohe uue küsimuse. "Mida sa sealt aknast nii huvitavat näed?" küsis Elly. Tüdruk naeris oma küsimuse peale ise ka.

[Leandra LeStrange]

"Ravenclawis," vastas näitsik ning pööras pilgu taas üle õla, kui Elizabeth uue küsimuse kuuldavale tõi. "Tule ja vaata," pakkus ta, pöörates oma silmad tagasi tähtede poole.
"Ma imetlen tähtede ja kogu taeva ilu. Ilu, mida inimesed sageli armastavad vaadata, kuid väga väike osa neist on armunud sellesse jäädavalt," vastas ta vaiksel ja õhkaval toonil. Just, ta oli armunud siravatesse tähkestesse ning öösse.

[Elisabeth Naylor]

"Olgu." nõustus Elisabeth. Tüdruk ajas end püsti ning sammus akna juurde. Siis toetas Elly end vastu seina ja vaatas aknast välja. "Mulle meeldib öö, aga tähtede vahtimine nii huvitav ei ole." ütles Elisabeth.