Öösel..

[Kat Lust]

Viimaks tõmbas Kat oma käe Sebastiani juustest ära ning lasi sellel oma sülle langeda. “Ma ei varjagi seda, et ma alaealine olen,“ sõnas ta ükskõikselt, kehitades õlgu. Ta ei kartnud kunagi oma vanust ning ta ei teinud eriti midagi selle varjamiseks. Nagunii kedagi ei huvitanud see, sest nagu mõni pakkus juba tema välimust vaadates, võis ta väga kogenud välja näha. “Viisteist,“ lausus ta kerge naeratusega.

[Sebastian Quinton]

Sebastian kergitas esmalt kulme, kui ta Kat'i vanust kuulis, kuid juba varsti hakkas ta vaikselt, omaette naerma. "Viisteist on ju üsna noor minu jaoks. Aga noh, mis see kolm aastat ikka teeb," vastas ta irvitades, ise samas lootes, et Kat nüüd ei solvu ja minema ei kõnni. See oleks üsna nõme olnud. Seb ütles seda ju lihtsalt nalja pärast. Aga kes teab.. Kat oli ju väga kena tüdruk. Ja vanus ei loe. Kuid asi oli selles, et kas Kat üldse tundis midagi tema vastu?

[Kat Lust]

Näitsik kehitas vaid õlgu. Mis siis, et ta oli liiga noor? Teda vanusevahe ei ole eriti kunagi huvitanud. Ta oli liiga palju lugenud romaane selleks, et nüüd tagasi astuda. Pealegi nägi nooruk ilus ja keha välja. Miks ka mitte? “Kas ma näen välja, nagu see mind huvitaks?“ küsis ta kulmu kergitades. See kõlas nagu ultimaatumina, kuid pigem oli see lihtne väljakutse.

[Sebastian Quinton]

"Sa oled tõõõeesti nii ükskõikne?" küsis Sebastian, vaadates suurte silmadega Kat'le otsa ja teeseldes imestust. Muidugi oli see vaid kõigest üks näitemäng. Ja näidelda oskas Seb üsnagi hästi. Ta oli pärinud selle kasuliku oskuse enda isalt.

"Aga kas mina sind siis huvitan?" päris ta uudishimulikult, pead viltu kallutades. Teda küll Kat huvitas. Too oli ju selline omapärase välimusega ja vägagi huvitava iseloomuga.

[Kat Lust]

Alguses oli Kat täiesti vait. Ta vaatles vaid noormehe nägu, silmi, huuli, mida ta on mitmeid kordi suudelnud ning juukseid, mis olid küll sassis, kuid armsad. “Mida sa selle teadmisega teed, kui ma Jah ütlen?“ küsis ta, kallutades pea teisele küljele, uurides nüüd tema emotsioone.

[Sebastian Quinton]

Sebastian muigas, kui lühike vaikus tekkis. See tähendas, et Kat oli kahevahel. Või mõtles hoopiski midagi muud välja. Ja Seb ei seganud teda, sest ta oli vägagi kannatlik. Olenes muidugi ka olukorrast. Kuid praegu mees tundis, et Kat vajabki mõtlemisaega ja seega ta ootas neiu vastust rahulikult, vaadeldes samal ajal tema nägu. "Vaatan veel," vastas ta põgusalt muiates Kat'i küsimusele. Ega ta tegelikult ei teadnudki, mida ta peale hakkaks.

[Kat Lust]

Kat kaotas oma muige ja ta vaatas tõsiselt Sebastianile otsa. Muidugi ei omanud see eriti vahet, kas ta meeldib noormehele või mitte, aga ta oli oma arvamuses kindel, et Sebastian on enamat kui kena. Hingates sügavalt sisse, suunas ta oma pilgu aknast välja, silmitsedes taas taevas siravaid tähti. Tundus, et neid oli miljoneid, kuid sisimas sai prefekt vaid oletada, et neid oli rohkem kui välja paistis. Must miljon poleks isegi õige sõna selle kõige jaoks. Samal ajal lubas ta enese jaoks rusuval vaikusel mõlemale raske tekina peale langeda, tegemata midagi, et seda lõhkuda.

[Sebastian Quinton]

Sebastian viis pilgu samuti aknast välja, kui märkas Kat'i silmi samuti sinna ekslevat. Ka tema ei teinud esialgu midagi, et seda vaikust katkestada ning ta seedis veidi neiu öeldud sõnu. "See oli siis "jah"?" küsis ta viimaks, tahtmata anda Kat'le sellist võimalust, et tal hakkab igav ning lihtsalt läheb ära. Võib-olla oli neiu arust see vaikus ebameeldiv, kuid Seb'i arust küll mitte. See oli pigem meeldiv. Olenemata sellest, et ta Kat'ga rääkis, püsisid tema tumepruunid silmad kindlalt õues.