Öösel vihmaga.

[Samara Soul]

Sel hilissügisel oli täielik torm. Üks puu oli otse Samara jalge ees langenud ning üks oks oli tütarlapse põske kriimustanud. Pealmine kriimustus, kuid see oli siiski punane ning veritses õrnalt. Enda kätt põsel hoides kiirustas tütarlaps Seapea suunas, et seal kehakinnitust saada. Väljas oli väga külm ning tütarlaps jõudis kõrtsi just siis, kui vihma kallama hakkas.

Seapea ei olnud küll luksuslik, kuid see-eest oli see koht praegu väga soe. Tütarlaps tõmbas nahkmantli luku eest lahti ning suundus letini, tellides Võiõlle. Ta teadis, kui soojaks see seest võtab. Maksnud joogi eest mõned sirbid ja knutid, suundus näitsik diivanini, mis oli üsna logu, kuid mis asetses kamina ees. Võtnud mantli seljast, vajus tütarlaps diivanile istuma ning avas pudeli. Libistanud pudelisuu huultele, rüüpas ta sellest mõned sõõmud, pilk kinnitunud kaminale.


OT: Teema Jyrkile.
Ning Sami välimus ja riietus -
i232.photobucket.com/albums/ee92/wishingforpurpleblood/amy%20lee%20and%20evanescence/Amy_Lee_015.jpg

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki jalutas mööda tänavat kui järsku lihtsalt täiesti suvalisel hetkel hakkas vihma kallama. Noormees ütles mõned mahlakamad sõnad oma emakeeles ja jooksis Seapea kõrtsi poole. See oli juba teine kord, mitte väga pika aja jooksul, kui ta sinna pages ja just järsult tulnud vihma eest.
Brad avas ukse ja libistas end selle vahelt sisse. Ta raputas oma pead nii, et ta mustadest juustest pritsis natuke vett. Nooruk kõndis tanksaabaste tümpsumise ja tasase ketikõlina saatel leti äärde ja tellis endale ühe tuliviski, mille eest ta ka kohe maksis.

Noormehel oli peal musta värvi jakk, mille küljes olid ka mingid haaknõelad. Selle all oli tal musta värvi triiksärk, jalas olid musta värvi nahkpüksid, mille küljes olid ketid ja nagu eelnevalt ka mainitud siis olid jalas ka musta värvi tanksaapad.

Jyrki võttis oma pudeli ja vaatas kuhu istuda. Ta nägi eemal ühel diivanil ka Samarat. Noormees läks tema poole. "Iltaa! Kas võib suga ühineda?" küss ta näitsikult, nägemata kohe ta kriimustust.

[Samara Soul]

Samara oli vahepeal mantli taskust võtnud sarlakpunase siidist taskusärti, mida ta nüüd enda põsele libistas ning sellega seal silmi kokku pigistades tupsutas. See oli üsna valus. Kriimustus kipitas päris retsilt nagu kriimustus ikka.

Kui ta järsku kellegi tuttavat ning meeldivat häält enda kõrval kuulis, langetas ta enda käe ning pööras pilgu hääle suunas. Ta naeratas koheselt, kui noormeest nägi. Ta pidas Jyrkit enda kõige paremaks meessoost sõbraks. Neil lihtsalt oli, millest rääkida. Pealegi suudles noormees kuratlikult hästi, seda teadis tütarlaps omadest kogemustest Hurtsikus olevalt läbult.

"Jyrki, sina siin! Tere, jah," sõnas ta naeratades, tõmmates diivanil koomale, et nooruk sinna istuda saaks. Hetkeks oli ta unustanud oma haavatud kahvatu põse. "Muidugi võid, mis küsimus veel. Kuidas sul läheb?"

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrkil oli ka Samaraga paljustki rääkida. Nad lihtsalt olid vägagi sarnased ja see oli tore, kuna koolis oli ka palju inimesi, kellest Jyrki erines lihtsalt täiesti nagu 180 kraadi.
Noormees võttis diivanil istet ja jõi lonksukese oma pudelist. "Mul läheb üsna hästi. Aga sul endal?" küsis ta.
Jyrki silmitses Sam'i nägu ning märkas kriimustust. "Mis sul veel juhtunud on?" küsis ta, hääles kostmas ka veidi murelikkuse nooti. Nooruk võttis oma jaki põuetaskust võlukepi ning suunas selle neiu kriimustusele. "Episkey!" sõnas ta vaikselt aga enesekindlalt ning jälgis, kuidas haavake kokku kasvas. Brad muigas rahulolevalt ja pani võlukepi põuetaskusse tagasi.

[Samara Soul]

Samara kehitas õlgu. "Kooliga on raskusi, aga muidu on kõik normis," sõnas tütarlaps õlgu kehitades. Ta jättis osa asju rääkimata. Suhted. Ta ei teadnud, kas oli õige Ethaniga salaja kohtuda, sest see salatsemine ja varjamine käis närvidele. Ning ta teadis, et ei vääri noormeest, kuid ta ei hakanud seda kõike hufflepufflasele rääkima. Oli lihtsalt asju, mida pidi ka omateada jätma.

Näitsik tundis jahedust enda põsel, kui Jyrki tema põske tervendas. Koolivanem libistas sõrmedega üle enda põse, mis veel veidi punetas, kuid millel enam haava ei olnud ning naeratas tänulikult. "Aitäh. Ma unustasin enda võlukepi Sigatüükasse," sõnas ta vabanduseks. Kuna ta oli mugu, oli harjumatu endiselt kogu see võluvärk ning sageli unustas ta ära asjad, msi võlumaailmas nii elementaarsed olid. Näiteks võlukepi kaasaskandmine.

[Jyrki Bradley Sulonen]

"Kool, kool, kool.. See on ikka juba täielikuks peavaluks kujunemas," tõdes Jyrki ohates. "Minu loogika on, et õpetajatele makstakse kuu palka selle järgi kui mitu õpilast nad hulluks ajada suudavad," lisas ta ja naeris kergelt enda üle. "Ja tegelikult on see ka väga jabur loogika."
Ka Jyrki poleks arvatavasti oma suhetest eriti kellelegi rääkinud, kuna ega see isegi ei huvitaks ju kedagi. Muidugi tal ka polnud mingitest suhetest rääkida ja seega oli asi ka mõnes mõttes lihtsam.

"Eipä kestä!" sõnas Jyrki sõbralikult naeratades. Ta unustas end vahel täiesti ära ja unustas ära ka selle, et kõik ju ei osanudki soome keelt. "Vabandust. See tähendab pole tänu väärt.. Ja eks me kõik oleme vist millalgi võlukeppe maha unustanud," lausus noormees.

[Samara Soul]

Samara turtsatas. Kui palju Sigatüükas professorid üldse raha said? Professor Lupin ei olnud endale kuidagi uut rüüd saanud soetada, seega võis arvata, et see palk oli üsna väike. Kooli eelarve ei võimaldanud neile vist suuremat palka soetada.

Ta kuulas noormehe juttu edasi ning ohkas vaikselt. Ta jumaldas Soome keelt. Ta ei osanud seda küll üldse, kuid see kõlas väga omapäraselt. "Sa võiks mulle kunagi oma emakeelt õpetada. Noh, natuke või nii," sõnas ta põgusa naeratusega lootes, et liiga palju küsitud ei olnud. Tegelikult oleks tema palve just võinud noormeest meelitada, sest Samara tundis huvi Soome vastu.

Tütarlaps võttis laualt enda Võiõllepudeli, ise imestades, et ta nii lahjat jooki sel nädalavahetusel joob. Seks, alkohol ja rock'n'roll käisid tema elustiili juurde ning nüüd jõi ta Võiõllet samal ajal, kui Jyrki kaanis Tuliviskit. Samara muigas enda mõtete peale ning libistas pudeli huulile, rüübates enda lahjast õllest mõned soojad sõõmud.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Professor Lupin ei ajanud kedagi ka ju eriti hulluks. Seega polnud ka ime, et tal ikka vana rüü oli.
Jyrki jõi lonksu oma joogist ja muigas. "Ikka võin õpetada. Lihtsalt, et soome keele ja inglise keele hääldused on väga erinevad ja kui ma algul isegi inglise keelt õppisin siis see tekitas mulle raskusi ja mõneti tekitab ka siiani, kuna ma olen siiski rohkem soome keelega harjunud," selgitas noormees. "Ma pean muidu mainima, et mu ema oli tegelikult inglanna ja isa soomlane, aga kuna ma kasvasin enamuse ajast üles Soomes siis on peamiseks keeleks rohkem nagu siiski soome keel," lisas ta.

Brad jäi mõtlikuks ja ta rüüpas taas ühe lonksu oma joogist. Põhjus, miks ta jõi tuliviskit ja mitte midagi lahjemat nagu võiõlu oli see, et ta oligi lihtsalt kangema joogiga harjunud ja võiõlu oleks talle olnud rohkem nagu täiseti null kraadine limonaad.

"Tead.. Ma õpetan sulle kohe midagi," ütles ta kindlalt. "Esimeseks sõnaks oleks kiitos. See tähendab aitäh'i. Esimene silp kii on nagu inglise keeles võti[key]. Korda nüüd minu järel kii-tos."

ot. Keeled on väikse tähega. Viga on teises lõigus ja teises lauses.

[Samara Soul]

Samara muigas ning pööras end nüüd kogu terve kehaga noormehe poole, libistades jalad enda alla rätsepistesse. Tema külmad käed hoidsid kinni Võiõllepudelist, justkui kartes sellest ilma jääda ning pilk oli ainiti tema uuel professoril. Tundus, et too sai õpetamisega päris hästi hakkama.

Ta kuulas noormeest ning turtsatas endamisi. Kiitos. See ei kõlanud ju kuigi raskelt, kuid ta kartis, et ta aktsent on jube. Tal oli niigi üsna suur aktsent inglise keeles rääkides. Rumeenia keel oli üsna keeruline, kuid seda rääkis ta ludinal. Inglise keelt oli ta õppima hakanud umbes kaheksa aastaselt, sest tema ema oli arvanud, et tal läheb seda vaja. Ja läkski. Olgugi, et Samara on mugu, kutsuti ta paar aastat hiljem Sigatüükasse, kus kõik ainult inglise keelt rääkisidki. Kuid võike keelepõhi oli tal juba all ning kui pidevalt kuulata teiste juttu, õppis temagi keele ära ning nüüd rääkis ta seda üsna soravalt, olgugi, et ta ei saanud sageli praegugi mõnest sõnast aru.

Sulgenud hetkeks enda silmad, sisestas Samara endale, et ta ei tohi endal aksendiga marki täis teha. Ta oli alati tugev inimene olnud ning nüüd endal piinlikust valmistada oleks väga nõme. "Ki-tos. Ei ei. Oota," sõnas tütarlaps, avades enda smaragdrohelised silmad, vaadates soomlase poole. "Kiitos?" päris ta nüüd viimaks üsna arusaadavalt, olgugi, et aksent lõi juba prageu sisse. Õnneks mitte väga hull. Kuid Sam lootis, et lauseid ei tule niipea. Need läheksid tal raudselt sassi.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki muigas ja see ei olnud halvustav muie vaid pigem julgustav. Noormees jõi taaskord ühe lonksu oma pudelist ja jälgis koolivanemat. Ta pidi tunnistama, et neiu oli vägagi ilus. Nooruk ajas end aga oma mõtetest taas välja ja kuulas, kuidas Sam uuesti kiitos ütleb.
"Tubli. Seda tuleks küll harjutada, aga see oli juba tõesti hästi öeldud," kiitis Bradley naeratades. "Soome keeles tervitamine on üsna lihtne. On moi, mis on nagu midagi sau taolist ja siis tervitame me ka aegadega nagu inglise keeleski öeldakse päevast, õhtust. Hommikust on ainult natuke teist moodi. Hüvastijätuks kasutatakse ka neid, aga ette lisatakse ka hyvää, mis on siis nagu head. Proovi öelda hommikust ehk siis huo-men-ta," lausus ta, öeldes huomenta silpide kaupa.

[Samara Soul]

Samara silmitses noormeest sel ajal, kui ta rääkis. Ta vaatas tema silmi, juukseid, huuli... Viimaks ta aga võpatas end oma mõtetest välja, kui ta kuulis, mida ta lausuma peab. See kõlas palju raskemalt, kui lihtsalt kiitos. Ta teadis, et nüüd teeb ta raudselt endal margi täis.

"Oota, kuidas see oli?" küsis ta vahepeal. Huomenta? Mida kuradit? Ta üritas hufflepufflase jutust meenutada, mida see õieti tähendas, sest see oli tal juba meelest jõudnud minna. Soome keel tundus päris raske olevat, kuid ta tahtis hakkama saada. Teda huvitas see endiselt ning samuti soovis ta Jyrki ees millegagi muljet avaldada, teadmata isegi, miks.

"Huuuo-men-taa," hääldas Samara viimaks enda veidra Rumeenia aksendiga. Ta ohkas, ise tundes, kuidas tema kahvatud põsed piinlikustundega roosakamaks tõmbusid. "Vabandust, see ei ole nii lihtne," vabandas ta end kiirelt välja, et noormees aru saaks. Ta sai aru, et häälikuid tuleks veidi lühemalt võtta, mitte venitada nagu kummi. Ta proovis uuesti. Umbes kolmandal korral tuli tal see üsna hästi välja. Soomlased peaks aru saama küll. "Kuidas nüüd oli?" päris tüdruk enda üle kerget uhkust tundes.

[Jyrki Bradley Sulonen]

"Huo-men-ta," kordas Jyrki end. Ta kuulas esimest katset. "Võta asja rahulikult. Pole midagi kui sa kohe sellele pihta ei saa. Soome keel ongi selline raskem," lausus noormees rahulikult. Brad kuulas ka järgmisi üritusi rahulikult. "Hyvä tyttö," kiitis ta taas ja naeratas. "See tähendab tubli tüdruk. Sa oled päris kiire õppija."
Vaatas korra ringi ja viis siis pilgu tagasi Samarale, lükates ühe juuksesalgu oma silme eest eemale. "Nüüd päevast ütlemisega on teised lood. Nimelt osad inimesed ütlevad päivästa, aga osad ütlevad ka päivää. Mina ise kasutan rohkem teist varianti. Kumba sa tahaks rohkem proovida?" küsis Jyrki.

[Samara Soul]

Samara turtsatas hetkeks. Noormees oleks teda justkui isa kiitnud. Kuid sellegi poolest tundus Soome keel väga raske ning ta ei teadnud, kui väga ta praegu seda õppida viitsib. Üks raske koolinädal oli ju seljataga, kuid ta soovis veel viimast korda üritada. Noormehe antud ülesanne valmistas aga parajalt raskusi. Ta ajas mõlemad variandid vahepeal sassi. Ta kirus selle peale kõvasti, kuid proovis uuesti. Viimaks tuli tal õige hääldus üsna kuulatavalt välja. Vahelduseks libistas ta enda joogipudeli huultele ning rüüpas sellest mõned soojad sõõmud.

[Jyrki Bradley Sulonen]

Jyrki muigas lõbusalt. Muidugi oli koomiline, kuidas rumeenlanna püüdis neid sõnu hääldada, aga õnneks suutis noormees piirduda vaid muigega. Ta jõi paar lonksu oma tuliviskist. "Väga kena. Ma sulle hetkel rohkem ei õpeta, kuna sa proovi nende mõne sõnaga harjuda ära soome keele, ütleme, et puisusega," lausus Brad.
"Muidu sa tulid ka vihma eest varju või?" küsis Jyrki kerge uudishimuga.

[Samara Soul]

Samara hakkas naerma, kui nägi, kui hoolega noormees naeru tagasi hoiab. Ta ei solvunud selle peale, miks olekski pidanud? Ka tüdruku jaoks oli see naljakas, kuid sellegi poolest tähendas talle palju see, et hufflepufflane suutis olla diskreetne.

Kuulnud sõbra küsimust, hammustas koolivanem hetkeks alahuulde ning silmitses teda. "Vist mitte," lausus ta viimaks kahtlevalt, kui oli poisi küsimuse peale pikalt juurelnud. "Mulle lihtsalt meeldib siin nädalavahetuseti käia. Suured ning rahvarohked kohad pole mulle eriti kunagi meeldinud." Kuna Seapeas käis äärmiselt vähe rahvast, meeldis see koht tütarlapsele eriti, olgugi, et seal väga räpane oli.