Post by Charlotte Lilou Giustino on Apr 5, 2010 20:51:41 GMT 3
Väljas oli harukordselt ilus kevadilm. Päike soojendas maapinda, linnud laulsid end hingetumaks ja isegi Siganurme tänavatel tunglev rahvas tundus veelgi sõbralikum. Charlotte jalutas rahumeeli kogu selle idülli sees, kontsade klõbin teepinnalt vastu kajamas ja suurte päikeseprillidega varjatud silmad elavalt ringi käimas.
Kell lõi kaks ning Lota seisatas hetkeks. Kuid siis tuli talle meelde, et on laupäev ja aega on küllaga. Ta vaatas ringi, kuid kõik kohad tundusid nii igavad ja tüütud, juba ammu ära nähtud. Pealegi, ilm oli nii ilus, et siseruumidesse oleks kahju minna.
Charlotte muigas, kui talle üks hea koht meelde tuli. Ta kõndis natuke edasi ja varsti leidis end Siganurme äärest, kust avanes linnale endale hea vaade, samas kui ise sai varjatuks jääda. Hetkel veel pink paistis okste varjust, kuid suvel oli see täiesti kõrvaline koht. Ta istus seal olevale pingile, kohendas seelikut ning vajus mõttesse, keerutades hajameelselt oma käes olevat sõrmust.
Kell lõi kaks ning Lota seisatas hetkeks. Kuid siis tuli talle meelde, et on laupäev ja aega on küllaga. Ta vaatas ringi, kuid kõik kohad tundusid nii igavad ja tüütud, juba ammu ära nähtud. Pealegi, ilm oli nii ilus, et siseruumidesse oleks kahju minna.
Charlotte muigas, kui talle üks hea koht meelde tuli. Ta kõndis natuke edasi ja varsti leidis end Siganurme äärest, kust avanes linnale endale hea vaade, samas kui ise sai varjatuks jääda. Hetkel veel pink paistis okste varjust, kuid suvel oli see täiesti kõrvaline koht. Ta istus seal olevale pingile, kohendas seelikut ning vajus mõttesse, keerutades hajameelselt oma käes olevat sõrmust.