Koridoris

[Kamlyn de NyMolfin]

Kamlyn sammus mööda koridori, hoides käes akustilist basskitarri, ise möödudes kujudest ja raudrüüdest. Korraks ta peatus ühe rüü ees ja silmitses seda mõne hetke, silmis siiras huvi. Nimelt tundis ta ise ka sepanduse vastu huvi ja valmistas raudrüüd, nii, et oli huvitav vaadata sellist meistritööd.
Kui ta aga rüüd puudutada üritas astus too kõrvale. Selle peale nooruk muheles ja kehitas õlgu.
Ta seadis oma sammud edasi, ja kõndis mööda Paksu Naise portreest, mis viis Gryffindori puhketuppa ja mille tagant kostus lärmi.
Ta kõndis edasi ja peatus natuke eemal. Ta istus maha ja toetas selja vastu seina. Aknast välja vaadates nägi ta loojuvat päikest...
Peagi kõlasid tühjas koridoris vastu madalad ja kaunid bassihelid.

[Andie Davies]

Nõiasõnade õpik käes, suundus Andie gryffindori puhketoa poole. Tüdrukul oli seljas valge triiksärk, mille peal oli gryffindori vest, jalas olid tal mustad teksad, kuna talle ei meeldinud need sukad ja seelikud, mis talle kooli poolt ette nähtud oli ning lõpuks ka mustad väikese kontsaga kingad. Andie heleblondid juuksed lehvisid, kui ta edasi kõndis. Enne kui ta jõudis parooli öelda, kuulis ta bassihelisid, pisut puhketoa uksest eemal. Aeglaselt jalutas Andie edasi. Iga sammuga tuli bassihelile lisaks üks klõps, mille kontsad tekitasid. Vaikides jäi ta vastu seina toetama, kui nägi, et üks tema maja õpilane seal basskitarri mängis.

[Kamlyn de NyMolfin]

Kamlyn kõikus silmi kinni hoides muusika rütmis ja põrutas õrnalt jalaga vastu maad. Esialgu ta ei märganudki tütarlast, kes tema poole sammus. Samuti ei pannud ta tähele kontsaklõbinat, mis tüdruku samme saatsid. Tema pilku pani tõstma hoopis midagi muud - jahe tuuleiil, mis aknast sisse hõljus ja ta juuksetukka lennutas.
Ta lõpetas mängu ja vaatas üles, vastasseina vastu toetus üks kena tütarlaps, kelles tundis ta ära oma klassiõe - Andie.
Hetk uuris ta tüdrukut ja lausus siis: "No tervist, mis sind siia toob?" Küsimusele kaasnes ka sõbralik naeratus.

[Andie Davies]

Andie muigas endamisi ning jälgis poissi, kes enda basskitarri mängis, ise seda nautides. See pani ka Andiet ennast laiemalt muigama. Peagi kohendas ta raamatut oma käes. "Kui aus olla, siis basskitarri helid" vastas prefekt ning naeratas sõbralikult. "Nad kohe tõmbasid mind selles puhketoa uksest eemale, sinu juurde" lisas Andie, pooleldi irooniliselt. Ann turtsus kergelt, kuid jäi siis naeratama, paljastades oma valged hambad.

[Kamlyn de NyMolfin]

"Haa," tegi Kamlyn ja naeratas. "Meeldis?" küsis ta ja kergitas kelmikalt kulme, ise samal ajal heliredeleid mängides.

[Andie Davies]

Andie naeris vaikselt, vaadates nooruki kitarri. "Ikka meeldis, muidu ma ju poleks siin" teatas ta ning muigas endamisi, vaadates nüüd Kamlyni poole. "Miks sa puhketoas ei mängi?" küsis prefekt siis hetke pärast, ise pisut kulmi kortsutades.

[Kamlyn de NyMolfin]

Poiss naeris. "Sellepärast," ta vaatas tüdruku poole, "kuna ükskõik, kui kõvasti ma seal ei mängiks, ei kuuleks ma ikka midagi. Kas sa ei kuulnud seda lärmi, mis seal oli? Ja pealegi" lisas ta," on see koridor hetkel imeline paigake, kus pillimängu nautida." Viidates päikesevalgusele, mis aknast sisse paistis ja mis tõesti selle paiga maagiliseks muutis.

[Andie Davies]

Andie kergitas õrnalt kulme. "Ma olin ilmselt liiga sügaval omades mõtetes, et ma tõesti ei kuulnud seda lärmi" lausus Andie siis hetke pärast ning istus poisi kõrvale, toetades selja vastu seina. See koht oli tõesti ilus, kui nüüd mõtlema hakata. Andie vaatas koridoris ringi. Seal oli rahulik ning see pani prefekti rahulolevalt muigama.

[Kamlyn de NyMolfin]

Kamlyn naeris uuesti ning küsis: "Ja minu mängu kuulsid?" Siis, kui tüdruk ta kõrvale istus, tundis poiss ennast korraks tobedalt ja hakkas mõtlema teemat millest tüdrukuga rääkida. Lõpuks otsustas ta tüdukust rohkem teada saada. Poiss pööras näo Andie poole ja küsis: "Millega sa tegeled ka muidu?"

[Andie Davies]

"Ilmselt see oli ilusam, kui see lärm" lausus Andie ning naeris endamisi, vaadates lihtsalt enda ette. Ta tegelikult ka ei teadnud, kuidas ta seda lärmi ei kuulnud, aga kitarrimängu kuulis. Küsimuse peale avas Andie suu, kuid ei lausunud esialgu sõnagi. "Ee.." tuli tal vaid suust välja. "Joonsitan vahest" lausus ta siis ühe asja. "Harjutan luuaga lendamist. Kui keegi ei kuule, siis laulan" rääkis prefekt edasi.

[Kamlyn de NyMolfin]

Naeratus libises üle poisi näo, kui ta kuulis mis tüdruk ütles. Siis jälgis ta tütarlast ja kuulas hoolikalt. "Milline kokkusatumus! Mulle meeldib ka joonistada. Ma enda meelest joonisatn päris hästi, arvestades sellega, et ma pole seda kusagil õpinud," uhkustas ta veidike. "No mulle meeldib ka lendluudpall ja luuaga lendamine, aga lihtsalt koguaeg on nii kiire ja nii palju teha, et spordiga ei jõua väga tegeleda." Kamlyn sõrmitses oma pilli ja naeratas kavalalt: "Kas sa laulad ka hästi?"

[Andie Davies]

"Ma pole joonistamist ka kunagi õppinud, aga mulle lihtsalt meeldib kritseldada" rääkis Ann. "Mingi ilusa pildi asemel võib vahest tulla mingi imelik asi" lisas prefekt ning naeris endamisi. Kuulnud Kamlyni viimast küsimust, Andie vaid muigas kergelt ning kehitas seejärel õlgu. "Ma ei oska ennast hinnata" pomises ta ning turtsatas. "Kui ma ise ütleks, siis ma arvan, et mul on kõige tavalisem lauluhääl" rääkis Andie ning naeratas, kui oma pilgu noormehelt aknast välja viis. "Kunagi käisin kusagil laulukooris, kuid siis kui tulin siia kooli, siis lõpetasin laulmise" lisas ta ning muigas rahulolevalt.

[Kamlyn de NyMolfin]

"Olgu nii," vastas Kamlyn ja vaatas samuti aknast välja. "Kas sul luud on?" küsis ta ja uuris siis tüdrukut puuriva pilguga. Ta seadis pilli paremini põlve peale ja hakkas ühte melanhoolset lugu mängima, mis ta oli kunagi ise kirjutanud. Poiss sulges silmad ja lasi muusikal ennast kaasa viia.

[Andie Davies]

Andie noogutas, ise ikka aknast välja vaadates. "On küll" vastas ta siis Kamlyni küsimusele. "Mis siis?" küsis ta. Nüüdseks oli kuulda taas mingit meloodiat.

[Kamlyn de NyMolfin]

"Ja mis mudel?" küsis Kamlyn huvi tundes. Ta ei avanud silmi, vaid kõikus vaikselt ja jätkas pillimänguga.