Ühel laupäeva hilisõhtul

[Arthur McBane]

Arthur oli alles täna hommikul Siganurme külla saabunud. Ta peatus Kolmes Luuas, kuid Seapea oli joomiseks parem koht. Nüüd siseneski mees kõrtsi ja läks leti juurde. "Üks tuliviski," tellis ta endale ja asetas letile raha. Ta pidas silmas pudelit. Nii ta saigi. Pudeli tuliviskit ja klaasi. Seejärel läks mees ja istus räpasesse, kuid hubasesse kõrtsinurka. Seal oli rahvast küll, kuid üldine olukord oli rahulik ja vaikne. Kõik olid omaette. Art valas natuke viskit klaasi, keerutas seda veidike aega käes ja võttis viimaks esimese suutäie. See oli kange, kuid just seda mees vajaski. Mitu kuud oli möödunud sellest, kui ta Hayleyt viimati nägi ja nüüd oli ta tüdrukule jälle nii lähedal. Ta kavates talle homme kooli kirja saata, et nad võiksid kokku saada.

[Hayley Hemingway]

Hayley oli tulnud just Huilgavast hurtsikust, seal oli pidu olnud ja nüüd oli ta päris täis. Pidu oli Hurtsikus ära hakanud vajuma ja selle tõttu oli tüdruk siia tulnud, et üks suur värskendav kokteil ära juua ja siis kooli tagasi minna. Tüdruk sisenes räpassesse ruumi ja sammus leti juurde. Ta tellis endale enda lemmik kokteili, kus oli sees väga palju mahla ja natuke ka alkoholi. Saanud selle kätte, maksis Hayley ja suundus siis ühte lauda istuma. Ta ei pannud midagi tähele, sest ta oli ikka üsna purjakil. Viimaks, kui ta maha oli istunud, tahtis ta suitsu süüdata, kuid käed olid liiga rasked, et tsäksi käeski hoida. Ta muigas enda üle.

[Arthur McBane]

Arthur oli just esimese pool klaasi viskit ära joonud, kui Seapea uks taas avanes. Poisi käsi tõmbes ümber klaasi krapmi ning teine käsi läks rusikasse, suu vajus veidike lahti, üldeüldse oli ta väga šhokeeritud ja samal ajal valdas teda selline õnnetunne, et seda ei oska siinkohal kirjeldadagi. Seal ta oligi, Hayley, tema Hayley. Tüdruk oli purjus. See ei häirinud poissi. Nad olid korduvalt kooski purjus olnud. Noorte asi. Tüdruk oli tellinud endale selle koksi, mida nad nii tihti olid koos joonud. Järgmisel hetlel oli Arthur püsti tõusnud ja Hayley laua juurde kõndinud. Tal oli tulemasin käes ning nüüd aitas ta tüdrukul suitsu süüdata. Varem ei olnud Hayley suitsetanud, kui nad koos olid olnud. Arthurile ei meeldinud see, kuid ta ei hakanud hetkel küll midagi mainima.

[Hayley Hemingway]

Hayley ei vaadanud kohe, kes talle tuld pakkus, kuid ta tõmbas suitsu põlema. "Aitäh!," lausus ta tänulikult, pannes enda tsäksi lauale. Ta tõmbas suure mahvi ja viis siis pilgu ülesse. Suitsu kukkus sõrmede vahelt põrandale ja toss läks kurku. Ta hakkas köhima. Tema ees seisis Arthur. Tüdruk muudku köhis ja köhis, olles samal ajal väga šhokeeritud. Viimaks krahmas ta enda suitsu maast ja vaatas otsa Athurile. "Arthur," lausus tüdruk vaikselt.

[Arthur McBane]

Arthur vaatas Hayleyle otsa ja teda tabas suur kahetsus. See tüli nende vahel oleks võinud üldse olemata olla. Hayley oli nii ilus. Need juuksed, need pruunid silmad, sile nahk. Alles nüüd mõistis mees, kui väga ta ikka seda tüdrukut igatsenud oli ja miks ta Siganurmes oli. "Kindlasti sa imestad, et mind siin näed," lausus Arthur, kes ei kavatsenud ühtegi sekundit raisata. Ta istus Hayley vasta. "Hayley, ma armastan sind ja ma kahetsen seda tüli väga. Palun anna mulle andeks. Ma tahan sind nii väga. Sa ei kujuta ette, kui väga ma sind igatsenud olen. Sellepärast tulin ma ka siia. Mul oli kavas sinuga homme ühendust võtta, et kokku saada ja rääkida aga nüüd oled sa siin." Arthuri silmis oli suur kahetsus, siirus ja armastus. Meest isegi ei huvitanud, et ta hetkel halas. Hayley nimel oli ta valmis kõike tegema.

[Hayley Hemingway]

Hayley asetas suitsu laua peal olevasse tuhatoosi, kuulates šhokeeritult Arthuri ülestunnistust. Muidugi tahtis ta andestada, kuid ta ei saanud seda teha. Mitte veel. Ta teadis, et tüli oli kahepoolne olnud, nad mõlemad olid võrdselt süüdi olnud, teineteise peale karjunud ja samal ajal minema jooksnud. Kuid nüüd oli Arthur siin ja palus vabandust. Tüdruk sai aru, et see oli siiras. Ta oli ju ise samapalju meest igatsenud. Ta oleks tahtnud kohe talle sülle langeda ja meest suudelda. Siiski ta ei teinud seda ja vaatas mehele lihtsalt otsa.

[Arthur McBane]

Arthur vaatas Hayleyle otsa, tundes kuidas ta oleks tahtnud tüdruku enda embusesse tõmmata ja teda metsikult suudelda, siiski hoidis mees ennast tagasi. "Hayley, palun ütle midagi," lausus ta siis paluvalt.