Harjutamas

[Kat Lust]

Kat pilgutas silmi, kui ta vaatas, kuidas Ferdinand lihtsalt piinles kõdikrampides. Siis hakkas temagi naerma, tehes seda siiski vaikselt ja mõõdukalt. Ta ei soovinud jätta endast muljet, et tal on hea meel vaadata, kuidas keegi ennast lihtsalt ühe loitsu pärast hingetuks irvab.

Kui noormees lõpetas ja teda taas ründas, hüppas üks puukuju tema ette, võttes loitsu enda peale. Siis lendas see tagasi oma kohale ja Kat, kes vaatas seda vaatepilti võlutult, suunas oma pilgu tagasi koolivanemale. "Riddiculus!" lausus ta ruttu, oodates nüüd, kas noormees saab pihta või mitte. Kui jah, siis milliseks ta küll muutub?

[Ferdinand la Coiré]

Noormees raputas kiirelt pead. No ei, selle loitsuga ta küll ei kavatsenud pihta saada! Üks kilbiloits ning tüdruku saadetud needus lendas vastu seda. Hufflepufflane muigas vaikselt, ise mõeldes, kui kauaks nad sinna tõmblema jäävad, enne, kui üks väga rängalt pihta saab või alla annab.
"Keel kinni!" hüüatas ta kõigepealt, et tüdruk ei saaks järgmist loitsu lausuda. "Conjuctivo!"

[Kat Lust]

Kat naeris valjult ning varjus kujude taha, kes ennast truult tema ette seadsid selleks, et teda kaitsta. Kui kaks kuju tagasi minema liikusid, muigas hufflepufflane ning astus nende varjust välja. "Olgu... Petrificus Totalus! Impedimenta!" hüüdis ta, rünnates teda vaid kahe loitsuga.

[Ferdinand la Coiré]

Kuid seekord sai noormees teise loitsuga pihta. Tal oli tunne, justkui nööriksid tuhanded köied end ümber tema ning see takistas poisil liigutamise. Kuid see kestis ainult hetk. Kui noormees jällegi n.ö. vaba oli, suunas ta võlukepi tüdruku suunas ning kordas enda loitsu: "Keel kinni!" Sel ajal, kui esimene loits oli lausutud, hüüatas ta jällegi: "Expellimellius! Incarcerous!"

[Kat Lust]

Samal ajal kui Ferdinand tardus, saatis Kat kujud minema. See oli liiga ebaaus tema arust, kui ta pidi võitlema mingisugute nukkude tagant, kes iga loitsu tema eest omale krabasid. See oli väga rüütellik, kuid ta oleks eelistanud, et keegi Päris või vähemalt Elus oleks nii teinud. Kuid järsku tabas teda löök ning hetk hiljem libises võlukepp tema sõrmede vahelt. Üllatunult ohanud, nägi ta veel ühte loitsujuga enda poole lendamas ja ta hüppas kõrvale, ise kergelt õhku ahmides.

Ta silmitses pikalt enda tühje käsi. Neidise sõrmed olid võlukepi pigistusest punakateks tõmbunud ja nüüd oli kuidagi liiga imelik vahtida kohti, mis tagasi valgeks muutuma hakkasid. Viimaks tõstis ta oma pilgu ja vaatas koolivanemat, naeratades talle viimaks. Siis tõstis ta mõlemad käed:"Olen alistatud," kuulutas ta.

[Ferdinand la Coiré]

Nähes, et Kat viimaks alistub, muigas noormees rahulolevalt ning langetas enda võlukepi, lüües käed kokku ning kummardades nagu põni pilukas. Seejärel ta naeratas rahulolevalt ning suundus tüdruku juurde, jäädes tema ette seisma, toetades end õlaga vastu seina, ristates käed rinnal vahelti.
"Kuidas oleks nüüd sellega, kui ma su välja kutsun, Kat?" päris noormees prefektilt muigega. Mingi lohutusauhinna pidi ta ju tütarlapsele ka pakkuma.

[Kat Lust]

Kat hammustas kergelt alahuulde, kui koolivanem tema poole sammus. Võlukepp oli endiselt noormehe käes ja ta sirutas enda käe välja selleks, et see tagasi saada. Samal ajal kerkisid tema kulmud kõrgele, kui ta üllatunult noormehele otsa vahtima jäi, suu õrnalt paotunud. See küsimus oli kuidagi liiga otsene ja kiire tundunud. Pealegi tundis ta vaevu Ferdinandi, kuid siis meenusid talle Jyrki sõnad. Uued kogemused ei tee kunagi midagi halba!

"Ma ei näe selles midagi halba," lausus ta vaikselt. Sisimas tänas ta aga jumalat, et tema põsed taas roosakatekst tõmbunud ei olnud. Jah, ta oli sellistes asjades suhteliselt arg ning oskamatu. Tal pole isegi kunagi poiss-sõpra olnudki! Rääkimata siis veel kohtamistest. Ta ei teadnudki, kuidas neil käituma peab. Neelatades raskelt, üritas ta käituda nii, nagu oleks see täiesti tavaline asi.

Kuid siis langetas ta taas oma pilgu, silmitsedes võlukeppi Ferdinandi käes:"Kuid kas sa oleksid nii lahke ja tagastaksid selle nüüd mulle?" küsis ta, muutes hääle taas ilmekaks ja soravaks.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinandi sinised silmad lõid küll särama, kui ta kuulis, et tüdruk nõus on, kuid tema huulil püsis endiselt poolvildakas naeratus. Ta tagastas neiule tema võlukepi ise talle hetkeks lähemale astudes. "Tore, siis laupäeval kell kaks Kolmes Luuas," sõnas ta muigega. Ning just siis, kui tema huuled oleks riivanud tüdruku kõrva, pöördus noormees ringi ning lahkus kärmel sammul ruumist.

[Kat Lust]

Kat tundis, kuidas judinad jooksevad mööda tema kaela kuni allapoole, kuid nii vapral ja tagasiastumata tüdruk nagu ta seda oli, ei lasknud ta sellel välja paista. Kuid siiski püsis ta vagural, kui Ferdinand tema kõrva sosistas. Ta silmitses juuksepahmakat, mis hästi lõhnas ning siis oligi ta minema hakanud.

Oma võlukeppi sõrmede vahel keerutades, pööras ta ennast ringi ja vaatas kaugenevat selga kuni too viimaks saalist kadus. Vaikselt, kuid õnnelikult ohanud, astus temagi välja. Esimene kohting! Nii ei suutnud ta laupäeva ära oodata. Siis lahkus temagi kahevõitlussaalist.