Harjutamas

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand oli liikunud ruumi, mis oli mõeldud vabal ajal harjutamiseks. Seal olid puidust mannekeenid, keda sai sihtida, kui nad liikusid. Jahukotid võitlemiseks, poksikotid peksmiseks ning muud, mida oleks saanud kasutada.
Hufflepufflane libistas käega hetkks üle enda juuste, ajades neid veelgi rohkem sassi ning võttis seljast pusa, jäädes nüüd T-särgi väele. Ta pööras enda pilgu hetkeks uksele ning olles kindel, et keegi ei tule, võttis ta kätte võlukepi ning hakkas puidust ning liikuvate mannekenide peal harjutama enesekaitset.

[Kat Lust]

OT: Loodan, et sa ei pane pahaks.

Kat avas raske ukse enda ees ning astus kõheldes edasi. See oli esimene kord kui ta siia üldse sisse astus ning ta poleks kunagi arvanud, et see ruum nii hiiglaslik on! Ketikõlin kajas hiiglaslikelt seintelt vastu, kui ta edasi astus, vaadates samal ajal ringi.

Kui ta oli ruumi uurimisega poole peal, kuulis ta eemalt hääli. Sinnapoole vaadanud, kerkisid tütarlapse kulmud kõrgele, kui ta tundis ära Hufflepuffi koolivanema. Muianud kergelt, astus ta edasi, jõudes mõne hetkega temani. "Tere," lausus ta vaikselt. Noorukit veidike silmitsedes, pööras ta oma pilgu liikuvatele puidust kujukestele ja turtsatas vaikselt. Vaimukas.

[Ferdinand la Coiré]

Kuuldes kellegi häält, lõpetas noormees koheselt loitsimise. Igaks juhuks. Ta ei tahtnud, et keegi kogemata viga saaks.
Tema silmad liikusid hääle suunas ning tundnud ära Hufflepuff'i prefekti, naeratas ta hetkeks kohmetult. "Tere jah," sõnas ta reipalt, viibates ka käega. Hufflepufflane nagu ta oli, ei osanud ta normaalselt võõraste juuresolekul suhelda. See oli kuidagi veider. Ta oli harjunud Balthasariga - teise Huff'i prefektiga - sest too oli juba ammusest ajast tema sõber.
"Mis sind siia toob? Tulid ka harjumata?" päris ta mõne aja pärast näitsikult, vaadates teda pealaest jalatallani.

[Kat Lust]

Muie ilmus taas Kati näole kui ta küsimust kuulis. Ning jälgides noormehe pilku, pidi ta endiselt muigamist jätkama. Jah, ta kandis alati avarate dekolteedega pluuse, kuid sinna ei saanud midagi parata. Talle meeldisid sellised riided. Ning samuti olid tal jalas mustad liibuvad püksid, mille külge olid riputatud nii mõnedki ketid. Tanksaapad andsid ainult oma lifti juurde sellele omapärasele stiilile.

"Ei. Ma tulin lihtsalt uurima," vastas ta. See oli ju siiski esimene kord kui ta siia tuli! Miks siis mitte vaadata ringi ruumis, kus paljud enda oskusi paremaks muudavad. Ta vaatas jälle ruumis ringi, uurides tähelepanelikult kõiki neid esemeid mis seal olid. "Käid sa tihti siin harjutamas?" küsis ta vaikselt, suunates oma tumedad silmad tagasi koolivanemale.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees silmitses endiselt kerge huviga tüdrukut. Ta oli varemgi Sigatüükas sellise stiiliga neide kohanud ning see pani tema kulme kergitama. Talle meenusid ajad, kui tema juuksed olid ronkmustaks värvitud ning tal olid huuleneedid. Olid need alles ajad. Kuid nüüd oli ta sellest välja kasvanud. Ta kandis küll endiselt kitsaid teksaseid, kuid juuksed olid normaalsed ning kastanpruunid. Neete ei olnud, olgugi, et armid huulenurkades olid endiselt näha. Ta oli kunagi üsna emokid. Vanasti oli see üsna pop kultuur.
"Teist korda tulin alles," tunnistas noormees. Üks kujuke liikus jällegi, kuid poiss ei pannud seda tähelegi, vaid vaatas ainiti enda uut vestluskaaslast. "Päris hea kohake tegelikult. Dumbledore'st oli lahe selline ruum siia paigutada." Alles nüüd vaatas ta liikuva kujukese suunas ning saatis ühe relvituks tegeva loitsu tema pihta.

[Kat Lust]

Huult näksates, noogutas ta, nõustudes Dumbledore osa kohta. Jah, see oli tõesti olnud väga hea otsus luua kahevõitlussaal. Kes teab kuna võib vajalikuks osutuda üks hea trenn? Silmanurgast lähenevat kuju nähes, haaras ta oma taskust võlukepi, kuid jäi hiljaks. Koolivanem oli juba relvituks tegeva loitsu teele saatnud. Vaikselt turtsatanud, vaatas ta taas noormehe poole ning köhatas siis. "Refleksid," põhjendas ta oma äkilist liigutust.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand pööras enda pilgu taas tüdrukule ning naeratas, astudes kõrvale. "Olgu, eks harjuta. Kuid ole kärme. Kui sa piisavalt kiiresti ei tegutse, pritsivad nad sind mingi haisva möksiga kokku. Üks mu sõber sai kokku elevandi oksega ning ma kuulsin, et eelmisel aastal sai üks gryffindorlane kuuma vaha näkku," õpetas noormees teda, liikudes ise nüüd suurte akende juurde, et tüdrukut vaadata.

[Kat Lust]

Kat kortsutas kulme, tundes, kuidas jälestusest judinad mööda selga alla roomavad. Elevandi okse ja kuum vaha? Ta pööras pea kõrvale, neelatades raskelt. See oli lihtsalt vastik! Kuid kuna noormees eemaldus, ei hakanud Kat ka midagi enam ütlema või kaebama. See oli hetk, kus ta sai enda oskusi näidata. Miks ka mitte? Hufflepufflastest arvatakse, et nad on haledad. Praegu oli tal võimalus enda võitlemisoskustega uhkeldada kasvõi omaenda koolivanema ees.

Ta astus siiski sammukese tahapoole, selleks, et rohkem liikumisruumi jätkuks ja vaatas, kuidas kujud taas talle lähenema hakkasid. "Protego," lausus ta kiirelt, kuid vaikselt. Praegu oli lausa irooniline mõelda, kuidas sai keegi nii lihtsat ülesannet läbi kukkuda. Kaitsta ennast eluta kujude eest? Kas nad tõesti midagi lihtsamat ei suutnud valmistada?

Jah, see mõte oli väga egoistlik, kuid ega ta ei teadnud ju, mis astmetel olid olnud need endised õpilased. Kilbiloits kaotas aga oma mõju ning koheselt hakkaski kuju helebeeži löga tema poole pritsima. Taas manades enda ette kilbiloitsu, väristas ta jälestusest õlgu.

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand libistas enda käed aknalauale, hoides alaselga selle vastas. Nii jälgis ta tütarlapse tegutsemist ning tema ilme muutus lõbusaks, kui ta nägi löga neiu ette lendamas. Selle tõkestamisega sai ta aga üsna hästi hakkama. Jah, tõsi, Hufflepuffis käis palju neid, kes olid targad, kuid neil ei olnud lihtsalt kunagi võimalust enda andeid ja tarkust maailmale näidata. Selleks olid enamasti slytherinlased, kes justkui trügisid teistest ette, et enda saavutustega uhkeldada.
"Kui sa tahad, võime me sinuga omavahel ka duelli pidada," sõnas koolivanem viimaks muigega. "Noh, ma mõtlen, et harjutamise mõttes. Kui sa tahad ja valmis oled," lisas ta veel üle, seirates pikalt neidu. Ta pigistas õrnalt võlukeppi enda käes, ise juba mõttes korrates kõiki loitse, mida ta oli õppinud ja mis tal meeles oli. Kõik need loitsud olid väga kasulikud ning võimsad. Kuid samas ei tahtnud ta tüdrukule viga teha. Kuid see ju oligi harjutamise mõte, kas pole?

[Kat Lust]

Kuna kujud hakkasid eemalduma, pööras ta oma pilgu tagasi koolivanemale. Hetk mõeldes, ta noogutas. Jah, ta ei kartnud duelli pidada ning veel vähem harjutada. Pealegi teeb harjutamine meistriks! Ning muidugi ei pritsinud ju koolivanem mingisugust löga välja, kui enesekaitsega hiljapeale jääda.

"Miks ka mitte?" küsis ta justkui muuseas, ise õlgu kehitades. Kahevõitlusest ei ütleks ta kunagi ära. Eriti veel siis, kui see oli tema majakaaslane. Muidugi soovisid ju kõik võlurid head võitluskunstis olla! Ta keerutas võlukeppi enda sõrmede vahel, astudes paar sammu tahapoole.

Olles noormehest piisavalt kaugel, lõpetas ta võlukepiga mängimise ja suunas selle järsu liigutusega noormehe suunas:"Levicorpus!" hüüatas ta kiirelt, olles valmis nüüd igaks rünnakuks.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees oli üllatunud, kui tüdruk nõus oli. Millegipärast oli too aimanud, et näitsik hüppab alt ära, kuid seda ei juhtunud. Selle asemel tõukas ta end akna küljest lahti ning suunas veidi vastumeelselt võlukepi tüdrukule. Kuidagi kahju oleks seda ilusat nägu rikkuda, kuid samas pidi proua Pomfrey haiglatiivas oma tööd ka ju tegema. Siiski oli ta otsustanud, et ei saada tüdruku poole eriti raskeid loitse.
Ta oli neiu rünnakut oodanud ning just siis, kui tema võlukepi otsast loits välja lendas, põrkus noormees paremale. Loits tabas akent ning see värises ohtlikult, ähvardades koheselt kildudeks lennata. "Pole paha!" hõikas noormees tunnustavalt. "Expelliarmus!" hüüatas ta viimaks, saates punase loitsujoa majakaaslase suunas.

[Kat Lust]

Tütarlaps silmitses kurjakuulutvalt värisevat akent, aga kui see terveks jäi, vaatas ta koolivanema poole ning naeratas talle laialt. Teda kiideti, see oli edusamm! Kuid koheselt kuulis ta, kuidas teda üritati relvituks teha ning ta manas esile kilbiloitsu. "Pole paha!" kordas ta Ferdinandi sõnu, hüpates kergelt kõrvale. Kaotamata oma tasakaalu, sihtis ta taas noormeest:"Locomotor Mortis! Expelliarmus! Petrificus Totalus!" hüüdis ta.

Jah, ta ei kartnud liiale minna loitsudega. Koolivanem oli temast tugevam ja ilmselt ka kogenum. Miks ei peakski ta ennast ära kaitsema nendest loitsudest, mida suudaks ka esimese klassi õpilane eemale tõrjuda.

[Ferdinand la Coiré]

Noormees muigas endamisi, kui kuulis tüdruku kiidusõnu. Sellegi poolest ei hakanud ta selle üle mõtlemisele aega raiskama, vaid hüppas kahe loitsu eest ära, maandudes küljega maas. Viimane loits lendas lihtsalt vastu seina. Ferdinand hingas sügavalt välja, sest kogu enda hüppe jooksul oli ta hinge kinni hoidnud. Nüüd puhkes ta naerma, vangutades pead. See tüdruk meeldis talle!
"Juhmista! Juhmista! Impedimenta!" hüüatas ta tütarlapse poole, üritades kasutada veidi lihtsamaid loitse. Too oli ju temast noorem, seega ei tahtnud ta talle eriti viga teha.

[Kat Lust]

Kat ohkas pisut pettunult, kui koolivanem nii kergelt tema loitsudest kõrvale põikas, kasutamata ühtegi loitsu. Ka tema otsustas niisamuti teha. Ta hüppas kahest juhmistamisloitsust kõrvale, kuid Impedimenta tabas teda. Paar hetke paigal vaarunud, suutis ta ennast viimaks liigutada ja suunas võlukepi kujukeste poole:"Piertotum locomotor!" lausus ta kiirelt.

Kujud, mis ennist paigal seisnud olid, ärkasid justkui ellu ning astusid Kati ette, kaitstes teda nii. Samal ajal viibutas ta endiselt oma võlukeppi, suunates seda Ferdinandi suunas:"Rictusempra!" lausus ta, manades näole lõbusa naeratuse, hakkas ta vaikselt naeru kihistama. Kõdiloits. Jah, tal tekis soov ka natuke naerda, seega miks ka mitte?

[Ferdinand la Coiré]

Ferdinand silmitses tüdruku käike, kaval temast. Nüüd oli tal justkui enda armee, mis oleks teda kaitsnud ning poiss oli relvitu. Noh, sai hakkama. Ta ei olnud tähelegi pannud kõdiloitsu, mis teda tabanud oli ning järsku pahvatas poiss naerma. Ta kratsis enda koha kohtadest, kus ta kõdi tundis, ise põlvili vajudes. Ta naeris nii meeletult, et silmad olid pisarais. Anus, et see tunne lõpeks. Ning viimaks see saigi läbi. Ta köhatas ning tõusis püsti, siludes enda T-särki. "See oli kohutav," pomises ta muigega, põsed naerust punased. Ta vaatas hetkeks maad ning viimaks tõstis ta võlukepi järsult majakaaslasele, röögatades: "Expelliarmus!"