One night in Kolm Luuda

[Samara Soul]

OT: See on Erateema. Ainult Seb'ile ning Kat'ile ning isegi Frederick ei tohi sellega liituda.



Laupäeva õhtu. Väljas kallas taaskord jubedalt ning Samaral oli vedanud, et ta oli jõudnud üsna kuivana Kolme Luuda. Ta tellis endale Tuliviski, et veidi sooja saada ning maksnud selle eest mõned hõbesirbid, võttis ta endale ka selleks ööks toa. TA ei kavatsenudki sellise ilmaga tagasi Sigatüükasse minna.

Ta kõndis trepist üles, mantel taga vuhisemas ning huuled vahelduva eduga enda viskipudeli kallale libisedes. Jõudnud toa number 312 juurde, keeras Samara luku võtmega lahti ning pistis võtmed mantlitaskusse. Ta sisenes tuppa, unustades ukse veidi irvakile. Visates mantli seljast toolile, mis akna all oli, vaatas tütarlaps tuba, mille ta just üürinud oli. Toa keskel, uksevastas oleva seina ääres oli hiigelsuur baldahhiinvoodi. Paremal voodi kõrval asetses väike kummut, mille peal oli õlilamp. Teisel pool oli väike laud kahe tooliga ning samuti oli toas kitsuke diivan.

Tüdruk süütas õlilambi, muutes toa mõnusalt hämaraks. Seejärel võttis ta enda tanksaapad jalast ning hüppas voodile istuma. Ta rüüpas veel mõned sõõmud enda Tuliviskist, kui ta pudeli viimaks kummutile asetas ning käe enda nahkpükste taskusse libistas, võttes sealt välja enda hõbedase suupilli. Ta libistas pilli huultele ning sulgedes enda silmad, vajus tüdruk patjadele pikali, hakates pilli mängima.

[Kat Lust]

Paduvihma eest põgenedes, ilmus Kat kolme luuda. Aeglaselt astus ta letini ning tellis omale ühe pudeli viina, mahla ning ka tuliviskit. Ta armastas juua, ükskõik kui kergelt talle see peale ei hakanud. Samuti võttis ta omale toa, sest kui ta tuleks sellises seisus tagasi kooli, heidetaks ta sealt välja.

Ära maksnud, jalutas ta trepist üles, liikudes mööda ühest uksest. Järsku ta aga peatus ning kibrutas veidike kulme. See meloodia tundus talle tuttav olevat? Kuid kust? Silmi pilgutades, seisis ta mõni hetk toa ukse ees ning libistas pudelid taskusse. Tal oli lihtsalt kange soov järele uurida, kes seal mängib ja kõik. Ta saaks ju vabanduseks ükskõik mis põhjuse tuua, mis sundis ta niimoodi sisse astuma.

Oma mantlit pisut korrastanud, tõstis ta oma täistätoveeritud käe ja koputas kolm korda uksele, ise siis paar sammu eemale astudes. Siis jäi ta ootama, et see avataks, süda taas sees puperdamas.

Kust ta seda viisi kuulnud oli?

[Samara Soul]

Kuuldes koputust, ohkas Samara valjult. See oli raudselt Rosmerta, kes tuli pläkutama öörahust ning sellest, et tüdruk mängib liiga kõvasti. Samara jättis suupilli voodile, tõustes sellelt püsti ning kõndis pead kratsides ukseni, tõmmates selle lahti.

Ta käsi juustes jäi paigale, kui ta nägi, et see ei olnudki Rosmerta, kes oli koputanud. See oli hoopis üleni tatoveeringutega kaetud tüdruk. Kat. Samara pilgutas hetkeks enda uduseid silmi ning naeratas viimaks. "Hei, Kat," sõnas ta, toetades end hetkeks ukse vastu, silmitsedes tüdrukut. "Eee, mida sa siin teed?" päris ta, ajades end kikivarvukile ning piiludes üle neiu õla, et näha, kas seal veel keegi on. Ei olnud. Samara taganes jällegi ning tõmbas nüüd ukse pärani, et Kat saaks sisse astuda, kui tahtis. Kuna too seal juba oli, ei tahtnud ta sugugi, et too nii kiirelt lahkuks. Temaga oli vähemalt tore... juttu rääkida.

[Kat Lust]

Kat oli üpriski üllatunud, kui nägi endale vastu vahtimas Samarat, mitte mingisugust vanemat onu või tädikest, kes teda pahuralt jõllitaks. Ta pilgutas ühe korra silmi. Siis teist ja ka kolmandat, kuni viimaks oma kõnevõime tagasi sai. "Sam," lausus ta justkui tervituseks, ise endiselt jahmunud olles sellest kokkusattumusest.

Kuuldes küsimust, pistis ta käe taas taskusse, kus kolisesid pudelid valjult, kui nad omavahel kokku põrkusid. Ta ei häbenenud seda, et tuli siia jooma sel vihmasel ööl. Miks peakski? see oli tema eraelu ju!
Kui ta võtme kätte sai, lehvitas ta sellega õhus ning naeratas. "Ma otsustasin, et ei hakka sellise padukaga kooli tagasi minema," vastas ta ükskõikselt, keerutades võtit enda sõrmede vahel.

Kui Sam ukse veelgi rohkem lahti tegi, kõhkles neidis korraks, kuid astus edasi. Võib-olla saavad nad mõni aeg veel rääkida, enne kui otsustavad lahku minna. Sam oma suupilli mängida ja Kat siis oma pudelite ja mahla kallale.

[Samara Soul]

Samara muigas ainult endamisi, kui oli kuulnud prefekti sõnu. Kui ta oli tuppa astunud, sulges tütarlaps taaskord ukse, kuid justkui omaenese lohakusest unustas ta selle irvakile ning ta ei pannud seda tähelegi vaid pööras end kohe ringi, kõndides voodi juurde, kuhu ta taaskord istuma vajus. Ta libistas suupilli taskusse ning võttis kätte enda Tuliviskipudeli.

"Noh, nagu sa võid ilmselt aru saada, ei lähe ka mina täna Sigatüükasse," lausus näitsik rahulolevalt, loksutades enda käes pudelit, justkui näidates, miks ta lossi täna ei lähe. Vihma ta eikartnud. Vastupidi, ta lausa nautis seda. Pärast vihma oli alati nii mõnus värske lõhn... Samara armastas seda! Kuid lossi ei läinud ta sel põhjusel, sest ta ei tahtnud. Ta tahtis kordki eemale hoida nendest jõmpsikatest, kes jamasid korda saatsid. Samara ei viitsinud nendega jageleda, kuid paratamatult ta pidi, sest ta oli koolivanem. Vahel viskas ka see talle kopa ette.

Teine põhjus oli muidugi see, et Samara jõi. Ta ei olnud joodik, kuid nädalalõppudel võttis ta ikka paar Tuliviskit, et end hästi tunda ning sellisena ta ometi lossi tagasi ei läinud. Olgugi, et ta ei jaksanud teistega jageleda, pidi ta neile siiski teatavat eeskuju andma.

[Kat Lust]

Kat astus edasi, jättes mantli endiselt selga. Kuid kui ta nägi, mis Samara sõrmede vahel on, ilmus tema näole kerge muie ja ta võttis endagi pudelid taskutest välja. Võtme asetas ta aga ühele kummutile ning astus edasi. "Tundub, et me kordame mõnes mõttes Hurtsiku õhtut," lausus ta vaikselt.

Ka tema ei kartnud vihma, kuid ei saaks öelda, et ta armastas seda. Ta lihtsalt ei soovinud läbiligunenult kohale tulla. Pealegi olid ka temal ju kohustused! Viimaks võttis ta oma mantli seljast ja riputas selle nagisse. Siis astus ta edasi, võttes oma tuliviski ja istus ühele toolidest.

Pudeli osavate käeliigutustega avanud, rüüpas ta oma esimesed sõõmud, tundes koheselt, kuidas tema peas justkui midagi voogama hakkas. Tema silme ees käis korraks sätsakas läbi, kuid neid pilgutades, vaatas ta jälle naerulsui koolivanema poole. "Kas me mõtleme põhjuse ka, miks me joome või oletame, et naudime lihtsalt toredat laupäevast õhtut, mil me ei pea kooli minema?" küsis prefekt, tõstes pudeliava taas suule.

[Frederick Thompson]

OT: Just sellepärast, ma ei liitu, et sa olid nii tark ja mu eraldi ära mainisid

[Samara Soul]

Samara jälgis kerge huviga tütarlapse liigutusi ning viimaks noogutas ta, keerutades Tuliviskipudelit enda sõrmede vahel. Ta meenutas, kuidas oli ta esimest korda seda üldse proovinud. Ta oli siis olnud sama vana, kui Kat praegu ja oi, kuidas tema kurk oli siis valutanud! Tal oli olnud tunne, et ta ei joo seda enam kunagi, kuid võta näpust. Nüüd jõi ta seda iga nädalavahetus ning kibedusetunde vastu oli ta immuunseks muutunud. Sellesosas oli Kat temast kogenenum - vaatamata sellele, et too oli nii noor, ei paistnud, et tal oleks valus Tuliviskit juua.

"Tundub nii, kuigi vist mitte päris," sõnas ta kerge muigega, hoides pilku ainiti prefektil. 'Mitte päris' all pidas ta silmas muidugi seda aelemist, mis tal Kat'iga seal juhtunud oli ning kui Samara nüüd meenutas seda õhtut, ei saanud ta nentida, et ta midagi kahetsenud oli. Ojaa, ta oli täisverd hetero, kuid uusi kogemusi ning seiklusi oli hea omandada. Samara oli uudishimulik, sellepärast oleks ta olnud valmis minema ka lõpuni, et ainult enda uudishimu rahuldada.

Kuuldes näitsiku küsimust, turtsatas Samara hetkeks ning viskas lõbusalt end taaskord voodile pikali, käed laiali sirutatud, justkui tahaks ta kedagi emmata. Kas tõesti oli see Tuliviski talle juba mõjuma hakanud? Ta oli sellest ju ainult mõned sõõmud joonud, kuid õnneks või kahjuks oli Tuliviski väga kange. Ning kui see oleks otsa saanud, oleks ta ju Kat'ilt paar sõõmu võinud küsida. "Mõlemat ei võiks teha?" küsis tüdruk, keerates end voodis küllili, toetades enda pead käele, mis küünarnukist kõverdatud oli.



OT: Mul on juba kogemused lihtsalt olemas Aga jah.. ole õnnelik^^

[Kat Lust]

Kat jälgis Samara liigutusi, ise vahepeal jala üle teise libistades ning seda kiigutades. SAmuti võttis ta ka sõõmu tuliviskist. Ta oli viimasel ajal seda nii palju tarvitanud, et põletus tema kurgus oli juba kõrvaline asi. Ta ei tundnud seda eriti maitse kõrval. Lihtsalt unustas selle ja kõik. Nii lihtne see oligi tema jaoks.

Ka tema muigas koolivanema sõnade peale ning noogutas. Mitte päris. Seda kindlasti. Tal ei olnud meelest läinud see ebareaalne stseen Samaraga. Mõlemad olid kohutavalt täis olnud ja ta ei saaks nüüd öelda, et talle ei meeldinud see. Vastupidi. See oli isegi olnud kaasahaarav tegevus, kuigi ta oli oma orientatsioonis olnud täiesti kindel.

Rüübates oma pudelist edasi ning unustades ka seda, et see oli väga barbaarne, juua otse pudeliavast, hammustas ta kergelt huulde ja kergitas kulmu:"Mõlemat?" küsis ta vaikselt ning pisut üllatunult. Pikka aega ei jõudnud talle see kohale, kuid siis ta turtsatas samuti vaikselt. "Sa mõtled tähistada?" küsis ta, ise endiselt alahuult näksides.

[Samara Soul]

Samara kiigutas enda jalga, mis põlves saati lae poole üleval oli, ise endiselt tüdrukule muigega otsa vaadata. Ta rüüpas vahepeal enda jooki ning ta ei pannud tähelegi, et ta aegamisi aina rohkem täis jäi. See meeldis Samarale. Osade inimeste organism ei pidanud lihtsalt nii palju vastu, et pikalt kaine olla, kui ta pidevalt ning järjekindlalt enda alkoholipudelit tühjendas.

"Mõlemat," sõnas ta leebelt, sulgedes hetkeks enda silmad. Peagi aga avas ta need taas ning silmitses tüdrukut. Oli üsna kummaline, et ta eelmistel õppeaastatel teda kohanud ei olnud. Kas tema oli ka mujalt koolist nagu Ethan? Kuigi... Kui nüüd pikemalt ning täpsemini järgi mõelda, jõudis Samara enda purjus peaga järeldusele, et nad ei käinud ju samas klassiski. Ilmselt sellepärast ei olnudki ta varem neidu silmanud, olgugi, et tema välimus oleks küll kohe tüdrukule meelde jäänud.

Kat'i küsimuse peale kehitas Samara ainult enda õlgu. "Noh, ma arvan, et me võime niisama juues laupäeva õhtut pidada, tähistades seda, et me ei ole koolis vaid siin, vihma käest soojas ning varjulises kohas?" pakkus tüdruk aru. Ta keel oli pehme ning ta ei jaganud eriti sotti, mida ta räägib. Ta vaatas ainiti tütarlast ning äkitselt tekkis tema pähe sadu küsimusi, mille ta nüüd neiule ette esitada tahtis. Muidugi ka eeldavate vastustega.

"Kuule," alustas Samara mõne aja pärast. "Oled sa muidu varem ka... tüdrukut suudelnud või niimodi temaga koos olnud nagu mina ja sina seal peol...?" Ta küsimus oli täiesti süütu ning ilma igasugu tagamõtteta. Ta lihtsalt oli tohutult uudishimulik. Vahel võis see lausa nuhtluseks olla.

[Kat Lust]

Kui nende vahele sigines vaikus, jätkas ka Kat joomisega, avades vahepeal viina ja mahla. Viina rüübates, jõi ta mahla natukene peale, kuid jätkas tuliviskiga. Tema pilk oli erksam kui muidu ning peas sumises. Kõik tundus olevat justkui laevapardal.
Kord kõikus, kord oli taas normaalne. Talle meeldis see!

Tundes, kuidas sõrmeotsad sumisevad, keerutas ta tuliviskit enda sõrmede vahel ja silmitses Samarat, kinkides talle õrna noogutuse. Miks ka mitte? Tähistada seda, et nad saavad ühe päeva olla koolist eemal ja mitte muretseda enda kohustuste pärast oli päris hea idee! Ta tõstis pudeli taas suule, juues sealt viimased lonksud tuliviskist. Siis asetas ta tühja pudeli enda jalgade juurde ning kallutas pea kuklasse.

See oli hoolimata heast ja erksast tundest raske. Kuid küsimust kuuldes, sundis ta ennast Samarale otsa vahtima ning vangutas pead. "See oli mu esimene kord," lausus ta vaikselt ning luksatas kergelt, varjates suu käega. Kui enam piinlikku momenti ei tekkinud, siis langetas ta oma käe ning köhatas, üritades välja näha taas väga ametlik ja tõsine.

"Inimesed hoiavad tavaliselt minust eemale nende pärast..." lausus ta pehme keelega ja viipas oma kätele, mis olid kennadega kaetud. Ning tänu oma laia dekolteega nahksele vestile, olid nähtaval veel nii mõnedki kaetud tätoveeringu osad. "Sama võiks öelda ka näo kohta. Minu koledus... või väljanägemine peletab igaühe eemale," lisas ta, võttes nüüd viinapudeli käsile.

[Samara Soul]

Samara kergitas enda kulme, kuuldes, et tüdrukuga amelemine oli Kat'il esimene kord. Noh, igatahes tuli tal see väga hästi välja. Samara ise oli kaks korda varem koos Hayleyga ühel läbul, jällegi täispeaga, aelenud. Siis olid nad mõlemad muidugi juua täis, kuid nalja pärast võis ju kõike proovida. Nad olid sõbrannad, seega miks mitte? Need kutid, kes seal läbul olid, olid suht mõttetud ossid olnud. Vähemalt Sam'i jaoks.

Tütarlaps oli sunnitud enda kulme kergitama, kui ta Kat'i edasi kuulas. See ei mahtunud tüdrukule lihtsalt pähe! Ta pidas Kat'i ilusamaks, kui ennast. Mitte, et Samaral oleks madal enesehinnang olnud, kuid lihtsalt... Nii lihtsalt oli! "Sa oled lihtsalt valede inimestega tegemist teinud," sõnas näitsik mõnevõrra tõsiselt. Talle ei meeldinud, kui inimesed põhjuseta ennast solvasid ning haletsesid. See oli lihtsalt nõme. Gryffindorlane rüüpas mõned sõõmud enda viskist ning lisas: "Minuarust näed sa suurepärane välja ning need, kes on vastupidist väitnud, on tropid."

Koolivanem hammustas hetkeks õrnalt enda alahuulde, ise nii pinevalt mõeldes, kui tema hoobes aju võimaldas. "Kas sa sooviksid seda korrata? Noh, ma olen üsna täis, ütlen ausalt. Ja noh.. ma ei tea. Mul ükskõik, kuid ma mõtlen, et kui sulle meeldis, siis poleks mul midagi selle vastu. Lihtsalt ära saa valesti aru," sõnas ta enda pehme keelega. Ta ajas end istukile, rüüpas veel mõned sõõmud enda tuliviskist, pigistas hetkeks silmad kinni ning ähkas valjult.

Ta avas enda silmad taas ning võttis Kat'ilt käest tema joogid, vaadates seejärel talle silma. "Ma tahaksin praegu," sõnas ta tasa, kuid ei lõpetanudki enda lauset. Mida oleks ta pidanud talle ütlema? Või õigemini, kuidas? Alati ei pruukinud sõnadest nii täpselt ju aru saada. Ning alati ei olnud sõnu vajagi, vaid piisas kehakeelest ning just seda kavatses tüdruk üritada. Ta libistas enda käe hufflepufflase põsele, seirates tema nägu. "Tõesti, ära kuula neid troppe. Sa oled ilus," sõnas ta tasa. Hetero või mitte, oli Samara vähemalt aus. Nihutanud end veidi ettepoole, surus ta õrnalt enda huuled tüdruku omadele, libistades enda käe tema põselt tütarlapse kaelale.

[Kat Lust]

Kat kehitas vaid õlgu. Valede või mitte, need inimesed olid viinud ta sellisele teele. Ja mis kõige hullem, ta ei soovinudki enam tagasi astuda. Enesevigastamine oli muutunud ühes tema igapäevasteks rutiinideks. Kuigi arme praegu nähtaval ei olnud, siis olid tema sääred täis kraabitud. Osad olid uuemad haavad, osad olid vanad armid, mis kasvavad peagi kinni.

Neidis ei vastanud midagi, vaid langetas pilgu. Oma elu jooksul oli ta tegelikult kuulnud nii palju kriitikat, et anna otsad. Ainult tema kasuvanemad olid need, kes teda taevani kiitsid, kuid tegelikult oli Kat ju sisemuselt täiesti lõhestatud. Ta solvus kergesti, võttis asju südamesse ning tõsiselt. Olgugi, et väljast seda ei paistnud välja nagu praegu tema arme, oli ta sisimas sügavasti haavunud.

Ta rüüpas oma pudelist edasi, kulmud uimaselt kerkimas, kui ta küsimust kuulis. Siis, pikalt ja laialt järele mõeldes, ta noogutas. Tegelikult... miks ka mitte? Nad olid ju sarnased. Ja kui välja jätta see, et nad peaaegu ei tundnudki üksteist, oli neid kindel, et mitte kumbki ei räägi sellest kellelegi.

Õrnalt huulde hammustades, vaatas ta talle läheneva Samara poole, süda sisimas puperdamas. Hoolimata, kui täis ta oli, suutis ta olukorra tõsidust mõista. Sõnade peale hufflepufflane muigas kergelt ja libistas käega kergelt läbi koolivanema pehmete juuste, silitades neid õrnalt enda pikkade sõrmedega. Tema keskendunud pilk oli endiselt kaamel näol, mis talle lähenes ja siis sulges ta silmad.

Juba teine suudlus naiselt suutis panna ka täieliku hetero enda sisemuse põlema. Ta oli tõesti meeste osapoole austaja, kuid ta julges samuti välja öelda, kui naised talle meeldisid. Ent neid pole ta kunagi vaadanud sellise pilguga.
Kat suudles koolivanemat vastu, libistades käed tema puusadele ning tõmmates ta omale siis häbematult lähemale. Tal oli ükskõik kas keegi näeb või mitte. Orientatsioon polnud kellegi teise otsustada, ainult nende endi!

[Samara Soul]

Tundes, et Kat vastab vastu puiklemata tema suudlusele, naeratas koolivanem sisimalt ning libistas enda käed tütarlapse käsivartele, vajudes näitsikule õrnalt peale, kuid mitte nii palju, et tol valus oleks. Ei, ta toetas end põlvedega voodile.

See suudlus ei tähendanud suurt tema jaoks midagi, sest sisimas meeldis talle keegi teine. Keegi meessoost. Ning ta ei olnud kunagi tüdrukuid teise pilguga vaadanud, just, nagu Kat. Kuid niisama nalja pärast võis ta ju kõike teha. Nalja ju ometi ei saanud, kui ise ei teinud.

Samara libistas enda käsi hetkeks näitsiku õlgadest allapoole, ise enda kinniste silmadega tüdruku tatoveeringuid ette kujutades. Huvitav, millist neist ta praegu puudutas? Samara masseeris enda keelega näitsiku oma ning talle meeldis see. Tal oli tunne, justkui oleks kogu ta keha õõnes. See ei olnud joovastav, kuid sellel aelemisel ei olnud viga. Ta usaldas tüdrukut, sest teatud mõttes oli too temaga vägagi sarnane.


OT: Nüüd võiks küll Seb tulla. xD

[Sebastian Quinton]

Ot: Mina vastan nüüd ära ja siis pean minema..
Kell kuus tagasi. Homme saab kauem olla. (:

Sebastian kõndis trepist üles ja sammus veidi tuigerdades edasi. Ka tema oli täis. Ja mitte vähe, vaid ta oli üsnagi kapsas. Ning kapsana on Seb üsna flirtiv ja lõbus, naerab põhimõtteliselt iga asja üle. Noh, nagu purjus inimesed ikka.

Ta kõndis edasi, ühes käes viinapudel ja teises võti. Kuhu ta ikka sellises olekus minema peaks? Kolmes Luuas jõi ta ennast täis ning seal ta ka magab. Sebastian jalutas veel tuigerdades edasi, aga järsku ta peatus. Kellegi uks oli paokil. Ta kergitas endamisi kulme, kuid võttis suuna selle toa poole.

Sebastian piilus kõigepealt ukse praost sisse, kuid nägemata midagi, tõmbas ta ukse pärani lahti, jäädes suurte silmadega toas toimuvat vaatama. Aga peagi vallutas tema nägu juba kaval muie, kui ta olukorraga veidi kohanenud oli ning huvitunud pilgul kahte suudlevat neidu vaatama jäi. "Tere, khmm.. Daamid. Võib liituda?" küsis ta lõbusalt. Ta astus vastust ootamata ruumi, tõmbas ukse enda järelt kinni ning lukustas selle, jäädes lõbusa muigega kahele näitsikule otsa vaatama.